Ah, et, kas ma kirjutan ka…

Ikka kirjutan. :D

Jõudsin tagasi Taani 24. oktoobril. Jõudsin vihastuda lennufirma peale, sest minuga juhtus esimest korda see, mis aktiivsematele reisijatele juba ammu selge on… Minu jätkulennuk hilines (1h 25 min). Kuid nüüd on sellest juba päris palju aega möödas ja ma olen asja unustanud. Seega lõpp hea, kõik hea.

***

Eesti Haigekassa igatseb mind. Kirjutavad mulle sõnumeid ja e-maile ja vist helistasid ka. Kuidas ma neile ütlen, et ma pole juba ammu enam nende vastutusel. :D

***

Lootsin, et saan pärast saabumist kohe järgmisel päeval tööle. Aga asi läks ikka omasoodu. Esiteks saabusin hiljem. Siis keeldus mu vana telefon sms’de saatmisest. Ja kuni ma telefoniga jändasin, sain masõnumi, et keegi teine läheb. Krt… Nüüd pean jälle ootama ja elama teadmatuses. Kas üldse saan samasse kohta ja kui saan, siis kuna ja iga päevaga kasvab hirm, kas ma ikka mäletan, kas ma saan hakkama jne… Selline tunne, et nagu läheksin uuesti esimest korda sinna.

***

Ma ei hakka rääkimagi, kui väga ma Larsi igatsen. Olen vaadanud, mida ta FB-s like‘b. Mulle on jäänud mulje, et ta on pagulaste vastane ja kohe väga jäik-vastane. Mina olen ju ka nagu pagulane, seega on ta ka minu vastane. Jah… Pean oma näpud eemale hoidma, muidu saan veel kõrvetada. :D

***

Heikiga ei kohtunud ega võtnud ühendust. Kaks paari kõrvaklappe sain, hind oli 3,99 eur/tk.

I.-ga ei kohtunud.

Vend ostis mulle sünnipäevaks uue telefoni (Samsund Galaxy S7 Edge, ekraan keerab…). Nuti-telefon. Eestis olin ma sunnitud toda kasutama, sest vend tegi mu eesti sim-kaardi väikseks ja pani sinna sisse. Seda väikest kaarti ma oma vanas telefonis kasutada ei saanud (Nokia 5800 xpressmusic).

Ma räägin selle loo ära… Läksime telefoniesindusse, vennal oli vaja üks leping ära lõpetada. Ma sisustasin aega ja vaatasin neid nutitelefone ja mõtlesin, et küll on alles keeruline sealt midagi valida. Hakkasin Nokiat otsima, aga polnud ühtegi. Samsungidest vaatasin kaarega mööda, sest need plahvatavad ja teistest markidest ei teadnud ma midagi.

Saime poest välja, siis rääkisin vennale ka, et mina küll nutitelefoni ei oskaks valida, et polegi nagu midagi võtta, Nokia vist ei tee neid. Vend küsib, et mis telefon mul praegu on. Ma ütlen, et tema vana ja võtan selle uhkelt taskust välja ja hakkan kiitma, et kui hea see telefon ikka on. (Jutu sees suutsin veel lausuda, et vahel oleks vaja sõnaraamatut kasutada, et nutitelefon vist seda võimaldaks, aga muidu ei ole nutitelefonil küll mingit eelist minu vana telefoni ees).

Igatahes… olime Lõunakeskuses ja seal oli päris palju rahvast ja mu vennal oli piinlik, et mul selline telefon oli. Ta käskis mul see kohe taskusse tagasi panna. “Sry, venna, et sulle piinlikust valmistasin.” :D Ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et see telefon nii vana on… Et ma peaksin juba seda häbenema. :D

Igatahes.. vend kinkis mulle uue telefoni ja nüüd olen ka mina nutiajastus. Eestis olles ostis telefon ise mingit interneti juurdepääsu asja, igal hommikul või südaööl (kuidas kellelegi), kulutas ta mu kõneajast 1 eur. Oleks ma kauem Eestis olnud, siis oleks see päris arvestatavaks summaks muutunud. (Omast arust olen ma maha võtnud kõik interneti kasutamised, aga…). Telefon on nutim kui mina. :D

Taani sim-kaart on natuke suur. See on mini, aga peaks olema mini-mini… :D Ma ootan uut kaarti, siis on plaanis 100% nutile üle minna. Hetkel opereerin kahe telefoniga. :D Nuti on karbist väljas, aga kiled on veel peal ja mul pole plaanis neid ära võtta. Seda nutit ei julge kusagil hoida, sest ikka on hirm, et midagi juhtub või kukub peale. See on ju nii uus veel. Tehase lõhngi on küljes… :D

***

Mis siis veel? Eile käisin jooksmas (1 h 4 min) ja täna (1 h 3 min). Arvestades, et mul oli 10 päevane paus ja tööle pole ma ka naasnud veel, siis… Ma arvan, et päris hästi läks. Esimesel päeval oli küll tohutult hea joosta. Polnud ju ammu saanud seda teha… Nüüd juba hakkab väsimus tekkima.

***

Eile käisin koolis. Imelik oli. Ma pole veel päris vanasse rööpasse tagasi saanud. Aga vaikselt püüan. Eile hommikul ei saanud ma aru, kus ma olen (Eestis või Taanis). Kummaline oli. Mõtlesin, et kui ma olen Eestis, siis ma küll ei viitsi seda reisi ette võtta. Seega oli väga positiivne, et ärkasin juba Taanis, ei mingit reisi ja kohe olin reibas ja valmis jooksma minema.

***

Mul oli miljon mõtet peas, mida kirjutada, aga nüüd on pea jälle tühi.

***

Tõin Eestist 10,2 kg komme (selle sees oli 1 kg tatart, 1 kg kruupi, 1 kg nisukliid ja 3 pakki kama (see Eesti rahvuspulber/-jahu, mitte narkootikum)). :D Peale selle võtsin kaasa veel oma raamatud ja mõned riided…

***

Mõtlesin, et äkki kirjutaks siia vanaema lood… Ma tean, et need on teiste inimeste päris elud, aga… Päris palju aega on juba möödas ja enamus neist on surnud, siis vist kaob see eraelu-kaitse või tundlikeisikuandmetekaitse… Igatahes, ma mõtlen sellele. Samas oleks need lood ju head raamatu materjaliks… Kui siia kirjutan, siis äkki keegi kirjutab oma raamutusse minu lood, minu hangitud info… Ja saab rikkaks ning mina kössitaksin ikka siin arvuti taga ja vihkaksin raha ning samas oleksin rahatu. :D

***

Eestist ka. Tore väike riik, ilus loodus… :D

Aga ma ei suuda seal elada. Riias, kohe kui esimesi eestlasi kuulsin, siis sain teada kõik, mis on halb ja ei meeldi, kuid ei kuulnud midagi, mis oleks hästi või mis eeldiks.

Rongis (Tallinnast Jõgevale) ei olnud asi parem. Oli reedene päev/õhtu (14. okt), rong oli puupüsti rahvast täis. Üks ema oli lapsevankriga ukse ees ja teine laps oli tal ka. Ema pahandas selle teise lapsega ja oli väga närvis. Oli näha, et inimene on stressis. Siis oli seal rattureid ja neid rattaid polnud kuhugi panna… Kujutate juba ette seda olukorda.

Mina ei olnud närvis, aga minu nägu võis peegeldada seda närvilisust, mis seal oli. Poolel teel tundsin, kuidas ma ei suuda enam hingata. Ma ei julgenud kuhugi vaadata, ma tundsin, et ma ei sobitu sinna keskkonda. Ma ei leidnud endale kohta, kus ma kellelegi ette ei jääks.

Poes olid inimesed närvis ja tuli kiiresti tegutseda. Vanavanemad olid närvis ja nääklesid koguaeg.

Vanaemaga on asi ikka üsna hull. Ta räägib kaks korda järjest ühte ja sama lugu. Iga päev kordus üks lugu. Ma poleks suutnud teda kuulata, aga ma keskendusin muule. Ma mõtlesin, et mille alusel tema (aju) just need lood aktiivseks teeb. Miks ta nüüd nendele keskendub… See oli põnev. Mingi aeg rääkis ta oma isast ja emast ja lapsepõlvest, aga nüüd rääkis ta oma esimest tööst ja sellest, kuidas ülemus talle silma viskas ja siis rääkis oma teistest kavaleridest ka. Noh, nad käisid 1-2 korda väljas ja siis vanaema lõpetas nendega väljaskäimise ära, sest ta nägi, et pikemas prespektiivis ei tuleks sealt midagi (küll oli takistusest vene nimi (järeldus venelane), küll see, et tegemist oli pere ainukese pojaga, rikas ja kõrgelt haritud (TIPI poiss)… Vanaemale ei meeldinud TIPI poisid, tema soovis maapoissi…

***

Vaatasin vanaemaga ühte albumit ka. Meil jäi jutt, et järgmine kord vaatame siis teisi. :D Pildid olid ka põnevad. Varem olin ma jutte kuulnud, aga nüüd ma sain siis natuke näha ka. Aga need on nii väiksed pildid ja must-valged, seega jääb fantaasiale ka ikka metsikult ruumi… :D

***

Räägin oma IT-jändamisest ka. Mu vana telefon ei saatnud sms-e siin Taanis. Terve õhtu ma püüdsin seda toimima saada. Tegin veel tehase algseadete uuenduse.. :D Nüüd on asi ikka paigast ära. Nt ekraanil ei ole enam kalendri-kandeid… Ja järgmisel päeval leidsin Taani Telia sõnumikeskuse numbri. Mingi vana postitus oli, aastast 2003, aga kui ma selle numbri sinna sisestasin, siis saingi sõnumeid saata. Jah… See vana telefon on olnud mul ikka pikkaaega, kuid eile ja üleeile sain ma teada palju uusi asju, mis sellel telefonil kõik on… :D Ei teagi, kas ma olen valmis selle uue nutitelefoni jaoks. :D

***

Minu kass elas üle need 10 päeva ilma minuta. Esimesel päeval käis küll mul järel ja pidin teda süles hoidma, aga nüüd on juba tavaline. Magab voodijalutsis.

***

Kas ma hakkan kirjutama, et mul on miljon asja vaja teha. Kool, kodu ja omad asjad… (Omad sjad = enese harimine, lugemine, keeleõpe, raamatute lugemine…). Püüan mingi plaani paika saada ja vaikselt sellesse elurütmi tagasi saada.

***

Nüüd uuesti Lars… Ma nii ootasin, et tema ka mulle õnne soovib, aga ei midagi. :( :D No, kurat… Vähe naeratasin vist. :D

Ma ei teagi… Mulle meeldis see töökoht väga. Kuid see kõik on kuidagi nii… Kuidas ma ütlen… Ma ei tea, kui kaua ma saan töötada, kuna ma saan töötada jne… Vahel tahaks juba midagi püsivat. Kindlustunnet… Natuke suuremat kindlustunnet, kui see töökoht pakkus…

Ei… Ma ei lase enda mõtetel sinna langeda… Praegu on väga ebastabiilne aeg. Ettevõtteid suletakse ja püsilepingud ei ole ka püsivad… Kõik muutub. Miski pole püsiv ja kindel.

Ma püüan hoida taanlaslikku positiivsust ja elan üks päev korraga. Vaatan, mida ma täna teha saan, mis võimalused mul on… Kui saan tööle minna, siis lähen… Sellel nädalal elan sellesse Taani ellu sisse.

Tegelikult on kõik hästi… :D

Mul on mu truu ja nõudlik kass, armastav perekond ja mind kullaga üle küllavad vennad. :D Mul pole küll mitte millegi üle kurta. Lase aga edasi vana-beib!

Vanaema sõbranna oli ka loomaaias kaasas, ma tahtsin neidt pilti teha ja panna siia või kuhugi, et kaks beibe väljalaske aastaga 1933 hängivad ringi… :D Ma olen arg ja ei teinud ühtei pilti oma vanavanematest… :( Olen enda peale natuke kuri… Aga teine kord siis…

***

Puhkusel olles kirjutasin järgneva teksti:

Istun siin oma vanas toas. Ma ei tea, kui kaua ma siin elasin, aga nende seinte vahele on talletunud palju emotsioone.

Enamus siin elatud ajast olin ma koos oma eksiga. Siin toas elasin ma üle lahkuminekuvalu ja sellel vaibal istudes valasin ma palju kibedaid pisaraid.
Nüüd olen ma siin tagasi, aga olen emotsioonitu. Ma oleksin justkui mõnes teises toas või teises kohas. Jah, nüüd elab siin mu vend ja mööbel on teisiti paigutatud ja siin on uut mööblit ka.
Ma ei ole kurb.
Aknast välja vaadates. meenub see, kuidas ma ootasin eks-kaaslast koju. Kui palju tunde ma olen veetnud selle akna juures. Kui mitu korda olen ma tuttavat automürinat kuuldes jooksnud aknale vaatama, kas ta tuli. Ja siis pettunult tagasi pidanud pöörama.
Ei. ma pole ikka veel kurb.
See kõik on läbi ja hea ongi, et läbi on. Enam ma ei kuluta oma aega sellel aknal istudes.
Täna paistab hästi silma, et minu elu on muutunud. Ma ei ela juba ammu enam selles toas. Ja need teised asjad. Ma ei oota enam kellegi järel. Ma otsustan ise, mida ma teen ja mida ma tahan…
***
Üllatus mullegi, aga vaatasin koos venna sõbraga jalgpalli (Barcelona vs Manchester city. või midagi sellist… Esimesed 45 minutit läksid kiiresti. Jäin kohe tõsiselt vaatama. Inglismaa koondis alustas aktiivselt ja ma hakkasin nende poole hoidma, kuid u 23-l minutil lõi Messi värava. Siis oli juba raske vaadata, sest n-ö minu omad olid kaotusseisus… Venna sõber toetas neid teisi, ta teadis, et see teine koondis on parem… On see koondis?)
Aga teist poolaaega ma ei vaadanud. Vend vaatas arvutist filmi ja ma jäin seda vaatama. Jennifer Aniston mängis, see film, kus üks narkodiiler paneb ühe perekonna kokku ja üritab üle riigipiiri narkot vedada.)
***
Eile lugesin ingliskeelset raamatut. Kirjutasin enda taanikeelset raamatut ja kuulasin oma vanaema eestikeelset teksti. Tundsin end multikeelsena. Hea tunne oli korraks.
***
Vanaemaga sai Tallinnas käidud ja loomaaias ka. Oli tore ja sain hakkama. Muidugi Tallinnast ei saanud enam välja. Piritalt hakkasin märkide järgi Tartu poole sõitma, aga sattusin kuhugi Lasnamäe juurde. Ikka juhtub. Lõpuks sain õigele teele Jüri kandis. Vanaema oli väsinud ja porises mu kõrval.
***
Väsisin vanaemast ära. Ma ei jaksa olla nii kaua aega nii sotsiaalne. Kuulata teda. Ta räägib koguaeg sama juttu. Lihtsalt ei jaksanud enam kuulata. Seepärast võtsingi oma raamatu käsile, et natukenegi puhata.
Ma olen olnud vanaemaga ja teinud asju, mis mulle ei meeldi, sest ma tean, et hiljem, mul võib-olla pole seda võimalust ja hiljem ma kahetseks, et kasutanud seda. Seega ma püüan enda kannatust treenida ja kuulata, olla olemas ja viia neid (vanavanemaid) välja.
Vanaema arvab (nagu S-gi), et ma olen tema sugune, et mulle meeldivad samad asjad ja peavad meeldima samad asjad. Kuid see pole nii. Samas ma ei suuda neile seda selgeks teha, et ma olen teine indiviid ja teen oma tegemisi teisel eesmärgil…
Aga las olla… Püüan oma elukesega hakkama saada.
***
Eestisse tulla oli raske. Tahtsin juba Riias tagasi minna (Taani). Iga korraga muutub see järjest raskemaks. Esimesed eestikeelsed sõnad. laused olid, et mis kõik on halvasti ja mis kõik ajab närvi. Mitte midagi pole hästi siin, vähemalt inimesed räägivad nii. Rongis oli palju rahvast ja kõik olid kuidagi närvilised. Selles närvilises õhkkonnas ei jätkunud mulle õhku. Ma tundsin, et ma jään kõigile ette ja et ma olen vales kohas. Ma ei sobitunud sinna. Olin nagu tulnukas.
Tean, et olen kodutu ja isamaatu. Jah… Nii see on.
***
Ma nii ootasin, et tulen Eestisse ja saan aru, mida inimesed räägivad minu ümber. Unistasin sellest. Aga tegelikult osutus see nii kohutavaks katsumuseks. Et ma isegi hakkasin soovima, et parem, kui ma ei saaks aru. :D
***
Heikile ma ei helistanud. Ei ole kirjutanud ka. Mõtlesin, et arvatavasti kutsust ta mind külla lihtsalt viisakusest või arvas, et ma läbi lillede soovin talle mõista anda et ma soovin temaga kohtuda, teda külastada… Seega… Las minna… Pole seda ju vaja…
***
Tartus liikudes meenub Rando. Mõtlesin temaga ühendust võtta, aga parem oleks kui ma seda ka ei teeks. Las see ka minna.
***
Istun siin. Kell on juba 00:57 ja kuupäevaks 20.10, minu sünnipäev. Nii kutsub mind linna. Jalutama Emajõe ääres. Kohtades, kus ma palju jalutanud ja mõtisklenud olen. Selline… melanhoolne tunne või midagi. Aga väljas on külm ja natuke peaks magama, sest täna sõidan ma ju Jõgevale tagasi ja peaksin enne autorooli minekut end välja puhkama.
***
Nüüd vist ei olegi muud. Lasen silma natuke looja. Ega ma midagi kaasa ei võtnud, make-up on peal, aga värskendada ma seda ei saa. Magamisriideid ka ei võtnud… Teen sellise suikumise. :D Saan hakkama.
Aga väga huvitav on.
Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Ah, et, kas ma kirjutan ka…

  1. Isildur kirjutab:

    Mulle meeldib Eestis. Ei koliks siit iialgi ära.
    Olen olude sunnil seotud üsna palju Rootsiga, aga mulle nende ühiskond ei istu. Vist liigne ülereguleeritus vms.
    Mulle meeldib elada Tallinnas. Mulle meeldib, et siin on palju võimalusi, kuigi ma neid eriti ei kasuta, aga tean , et need on olemas.
    Inimeste virisemine mind ei häiri, sest ma tööst vabal ajal ei suhtle eriti nendega :)
    Sõpru on mul vähe ja nendega suhtlen harva, aga kui kohtume, siis on tore. Nad muidugi ei virise oma elu üle. (igaüks tahab ju head muljet jätta).
    Mulle meeldib Eesti loodus. Kevadel, sügisel, suvel, talvel.
    Mulle meeldib, et kui mul on linnast kõrini, saan ma alati sõita oma maakodusse, viimases kolkas, kus elab vähe inimesi. (siiski on oluline, et nad on seal olemas) Võin astuda uksest õue ja mõnesaja meetri pärast jõuda metsa – kus võin kõndida kilomeetreid, ilma, et kedagi kohtaks. Peale metsloomade ja lindude. See kõik on tegelikult käe-jala juures, ei pea selleks kaugele sõitma. Kõik on oma, keegi ei tule ütlema, et mis sa siin teed või kes krt sa üldse oled.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>