Võta rahus pool liitrit kohvi ligi. Siin läheb aega. 
***
Tööl lõin oma käe (labakäsi, vasak) ära. Mul pole varem nii olnud, et jube valus on ja käes pole jõudu, aga sinikat pole. Tavaliselt on sinikas ja natuke valu ja kõik. Alguses kartsin, et nüüd on luus mõra, ise veel imestasin, et mina ju nii titekate põnksude peale ei lagune… Igatahes, ma arvan, et närv sai viga. Ei midagi hullu, aga minu jaoks täiestu uus asi. Ei oska seda ravida. Ma ikka liigutan, aga see ärritab ju veelgi rohkem.
***
Täna sain tõsta 15 kg kotte (2 h). Rinnast kõrgemale. Uskumatu, aga tundsin, et jõust jääb puudu. (Järeldus, tuleb rohkem kätekõverdusi teha). Lars mind eriti ei aidanud, aga natuke ikka. Seljale tegin liiga, aga püüan õhtul selga venitada. Ei kurda, see oli hea.
Need kotid olid suured ja ma tundusin endale pisikesena selle koti taga. Nagu üks kalakott liigub ringi (Minny väikeste paksude jalgadega). Noh… täna tundsin end pisikesena… Igas mõttes.
***
See on hea, et ma tööl Larsi näen. Vaikselt hakkab kinnistuma, et seal ei saa midagi tekkida ja tema minust huvitatud pole. Muidugi… Erandiks on see, kui keegi mingeid vihjeid või märkuseid hakkab tegema. Neid ikka vahel tehakse.
***
Töö jälle. Ma olen väsinud olemast rumal, aga see kuulub õppimise juurde…
Täna… Ma ei saa aru, miks ma Larsist aru ei saa. Ta räägib head taani keelt. Kui ta ütleb 5-7 sõna, siis saan ma temast aru, aga kui ta hakkab juttu rääkima, vat siis enam aru ei saa. Pingutan, mis ma pingutan, aga aru ei saa ja siis tunnen end nii-nii rumalana. Täna hakkas kohe täitsa häbi. Ta rääkis minuga palju ka… Noh, mitmel korral. Täna polnud kindlat plaani, st minul polnud. Larsil oli kolm liini käes ja mind tõsteti ühelt liinilt teisele… See oli kohutav. Suhtlemist oli plaju. (Vaikselt juba kirusin ennast ja ütlesin, et ma ei saa hakkama ja ma ei saa iial taani keelt selgeks.)
***
Draama-draama-draama. Hommikul alustasin liinilt 3. Lars suunas mu sinna (kuigi kirjas oli liin 4). Siis rääkis Lars, et üks peab minema neljandale liinile (kolmandale liinile ei või jääda neli inimest) ja kohe lisas, et mina pean minema neljandale liinile. (Kui ta mind ei näe, siis peavad tüdrukud ise otsustama, aga kui ma olen silmapiiril, siis olen pean mina minema). Tavaliselt enda nime kuuldes ma kohe jooksen või liigun, aga nüüd sain ma asjast aru, ega liikunud. Lars juba oli valmis ütlema “stop, oota”, aga näed… Minny on natuke juba targemaks saanud. Ma olin enda üle nii uhke. (Kuid see oli hommikul. Edasi läks vaid hullemaks.)
***
Kui neljas liin oli valmis pandud, siis Susanne juba kutsus mind. Läksin sinna. Susanne pani endale ise kala, pidi labidaga tõstma aluse peale. Ma läksin sinna, siis Lars tõstis kala, üsna hoolega. Ja siis Susanne tegi talle märkuse, et “oota, oota.. las ta teeb ise”. Lars vastu: “Ma tean, et ta saab/suudab ise ka, aga ma siin…” Ega ta ei rääkinudki edasi. Ta oli ka üsna kohmetu. (Kuid see polnud ju minu süü, et Lars minu eest töötas.)
Natuke saime töötada, siis Susanne küsis, kas ma tahan väikest pausi (pissi-pausi). Ma ütlesin, et ei soovi. Ta ütles, et ta võtab pausi ja kohe kadus. Ma püüdsin peas valmis konstrueerida taanikeelse lause, et olukorda kirjeldada või püüda seletada, kus Susanne on.
Lars tuli ja (vist kurjalt) küsis, kus Susanne on. Lars seisis minust väga palju tagapool, Birgite oli talle lähemal. Ma ei saanud ka kohe aru, mis toimub. Birgite ütles, et Susanne läks korraks ära. Lars oli vihane (vist)… Susanne tuli ja Lars hakkas talle seletama, et niimoodi ei tohi liinilt ära minna ja teise liiniga peame vahetusi tegema, et keegi teiselt liinilt annab meile pausi…
Lars on sellise tooniga minuga ka rääkinud, aga minu jaoks on see nagu õpetamine. Pealegi on tal meeldiv hääl… Mina ei tunne üldse end halvasti pärast seda, noh, selles mõttes tunnen, et rumal olin, et vea tegin, aga muidu on mul heameel, et ta mind õpetab. (Tobe võrdlus, aga minu isa ikka sõimas näo täis ja siis hakkas uurima, et kas põhjust ka oli ja kui klienditeenindajana töötasin, siis sõimati ka ikka mõnuga, kuigi ma endas süüd ei näinud…) Seega see Larsi tähelepanik ei tundunud mulle üldse midagi hullu…
Aga Susanne solvus… Ma ei saanud päris hästi aru, mis toimus, aga Susanne läks minema. Läks kontorisse kaebama ja siis läks teise osakonda tööle… Siis tuldi Larsiga rääkima…. Kolmandalt liinilt oli Anna-Mette Susanne asemele. Terve päev Susanne eiras Larsi pausi ajal. Kui Susanne nägi, et Lars tuleb, siis ta keeras otsa ringi ja läks teisele poole… Lars käis end õigustamas Anna-Mette juures… Anna-Mette ikka toetab teda 100% ja ütles mitu korda, et Lars käitus õigesti, et kõik on hästi. Lars lisas, et mingit respekti Susannel tema vastu pole… Anna-Mette kinnitas seda…. Mina kuulasin ja vaatasin seda etendust esimesest reast ja silmades olid küsimärgid. Ma ei suutnud uskuda, et tööl sellised lasteaia-mängud toimuvad. Täielik kino, sinna vahele teeme natuke tööd ka.
***
Päeva keskel pidin neid kotte tõstma minema. Seal aitas mind Birgite. Tema ei salli sissetungijaid (pagulasi ja välismaalasi, ta küsib kohe, miks sa siia Taani tulid ja kas sa ikka keelt õpid). Noh, minu juurde tuli ta ka sellise negatiivse hoiakuga. Aga ma olen üsna tuim sellistele asjadele. Noh, väliselt… Ja siis rääkisime. Ma ütlesin, et ma tean, et ma pean rääkima taani keelt, aga mul pole kellegagi rääkida, et emal pole aega ja Taanis sõpru mul pole. Seejärel muutus ta sõbralikumaks. Ma ütlesin, et ma ei tea, kust taani-sõpru leida. Ta küsis, mis mu huvid on. Ma ütlesin, et jooksmine, aga mulle meeldib üksi joosta. Ta soovitas ikkagi jooksuklubiga liituda ja pärast jooksu inimestaga rääkida. Jah… Hea tähelepanek. (Pärast seda põrkusin ma selle vastu, et ma olen väsinud olemast rumal ja inimesed ei viitsi minuga aeglaselt rääkida… Aga ma ei võtnud seda uut teemat ülesse, vaid keskendusin sellele, et kas liituda klubiga või mis klubiga liituda…).
Siis tuli see arusaamtus Larsiga, st tema seletab mulle lihtsalt asja, aga ma ei saa aru. Alguses sain aru, aga siis hakkas ta rääkima Susannest ja mina olin segaduses, et kuhu siis mina lähen ja kuna jne… Ma mõtlesin, et äkki Lars ütles liiga palju infot ühes lauses… Samas enne oli probleem sellest, et ma ei tabanud ära, mis on subjekt tema lauses (kas mina või kalad/toode). Pärast loogikaga sain aru, et loomulikult kalad (tobu olen). Lars oli äärmiselt kannatlik minuga sellel korral, rääkis oma kolm korda üle ja siis küsis kas inglise keeles räägib ka. Ma olin juba segaduses. Oleksin võinud ju öelda selgelt, et jah palun. Aga mul olid endal keeled sassis (loen tööl inglisekeelset raamatut, aga räägin ja kuulen taani keelt, seega…)… Noh-jah… rumalana tundsin ennast ja tahtsin häbi pärast maa alla vajuda ja püüdsin Larsist eemale hoida, noh, et teda mitte ärritada.
***
Päeva lõpuks maandusin liinil 4. Ja siis sain esireast vaadata ja kuulata Anna-Mette plikalikku flirtimist Larsiga. Tema võtted olid nii lihtlabased, et… Ma arvan, et mina neid võtteid pole kasutanud… Või siis… Pean vist end süüdi tunnistama.
Anna-Mette jälgib Larsi FB (mina ka). Ja Anna-Mette teab, mida Lars vabalajal teeb ja mis sporti vaatab jne… Ja mulle jäi mulje, et Anna-Mette on väitnud, et talle ka jalg-pall meeldib ja sport üldse ja siis Lars (juba kogenud plikade flirtimisega) olevat küsinud, kes selles klubis mängivad ja Anna-Mette oli haledalt vahele jäänud. Täna siis Anna-Mette ütles nii muuseas Larsile ühe mängija nime. Lars küsis juurde (kas veel mõnd nime tead) ja siis vist klaaris, et tegu pole mitte jalgpalluriga, vaid käsipalluriga…
Pärast Anna-Mette küsis Larsilt, et miks ta nüüd nii rõõmus on. Lars ütles, et ta sai Susannega asjad klaaritud, et oli temaga rääkida saanud (Susanne ei jooksunud eest ära) ja Lars oli vabandanud, et läks endast välja ja ikka see tavaline kaart “kodus on probleemid”.
Anna-Mette vürtsikam kaart flirtimise-lainel oli see, et kutsus Larsi enda juurde õhtust sööma, et seal olevat Anna-Mette ema ja isa vend… Lars ütles, et kuidas ta koju saab (vist oli alkohol see, mis teda sinna tõmbas). Anna-Mette pakkus, et jalgrattaga… Larsile see ei sobinud…
Anna-Mette üritas ka seda “aja armukadedaks” kaarti kasutada, aga õige pea lasi võimaluse käest. Noh… Ma nüüd täpselt aru ei saanud… Kes, kuidas alustas, kas Anna-Mette küsis Larsilt, et kas tollel on kuninganna tekkinud ja Lars siis vastu, kas temal on kuningas. Või Lars sonteeris pinda… Igatahes… Kõrvu jäi, et Lars küsis, et kas sul on kuningas koju tekkinud nüüd. Anna-Mette vastu, et jah, tal on nüüd mees ja siis püüdis natuke kirjeldada seda vürtsikat ja kirglikku elu. Ta vist nägi Larsi väikest näoilme muutust (mis võis olla pettumus, aga võis olla ka üllatus, et raske uskuda, et Anna-Mette endale mehe leiab)… Igatahes.. Anna-Mette kohe parandas, et tal pole kedagi ja seda ei tule ka. “Lars sa ju tead seda…” Jäi mulje, et ta on Larsile igavest armastust tõotanud…
***
Nüüd minu juurde… Ma arvasin, et ma pole meeldimise pärast väitnud midagi, mis pole tõsi või millest ma aru ei saa… Aga ma kipun võimendama oma teadmisi autodest. Üsna pea olen pidanud nina maha suruma ja tunnistama, et ega ma ikka päris hästi ei tea ka (millest ma räägin). Tean rohkem, kui keskmine naisterahvas, aga väga palju vähem, kui keskmine mees või autofännist mees… Jah, pean tunnistama, et olen ka seda plikalikku flirtimist teinud. (Mitte Larsiga, temaga on jutt vaid rangelt töö-alane..)
***
Päris päeva lõpus… Pärast seda stseeni (Lars ja Susanne peaosas) tundsin ma, et ega mul seal pikka pidu pole. Lars rääkis Anna-Mettele (kui ta enda tegu õigustas), et ega tal ongi sellest ettevõttest kõrini ja plaanib ära minna. Rääkis vist mai-kuust… Igatahes… Ma arvan, et kui Lars läheb, siis järgmisena visatakse mind pardalt välja. Mind ikka kontrollitakse ja kirutakse, et ikka aeglane olen. Ma näen seda ise ka.
Mulle väga meeldib see töö (isegi nende ebameeldivate olukordadega ja eriti nende põnevate stseenidega), aga tundub, et mina enamusele ei meeldi.
***
Ma arvan, et Susanne tõi enda õigustuseks minu. Et tema lahkumine liinilt poleks olnud probleem, kui seal oleks minu asemel olnud teine töötaja. Aga oli aeglane Minny ja seetõttu oli see probleem. Siis kontrolliti ja tuligi välja, et liin aeglaselt sõitis ja otseloomulikult oli see kivi minu kapsaaeda. Lars oli ka mures, aga mind välja ei vahatanud. Ma püüdsin kiiremini töötada. Anna-Mette ütles, et neid pole vaja nii ilusti sättida, see tõstis minu kiirust ja Anna-Mette kohe kiitis Larsile, et tema parandas mind ja nüüd töötan ma kiiremini. Sai Larsilt kiita ja laia naeratuse.
Päeva lõpuks oli liinil 4 uus toode ja seal pidi töötama 4 inimest, aga pärast pausi oli üks püüdu. Seega pidin ma üksi kahe inimese tööd tegema. Pluss liini käivitama ja seisma panema (Jooksmine mööda liini, kolme koha vahet). Kedagi ümber ei paigutatud. Kaks kiiret ühe aeglase Minny vastu.
Egas midagi… Ma jooksin nina tatine peas, lasin kvaliteedi alla (miinimumi peale). Lõpuks võtsin kaks jahualust ette (ühe asemel) ja vorpisin siis kahega neid kala-rulle teha. Lars lõpetab u 45 min varem. Ta seisis viimased 5-10 minutit liini ääres ja kiitis Anna-Mettele mind. “Vahi, kuidas töötab. Liin sõidab. Ta on ikka tubli.” Anna-Mette oma odava flirdiga vastu: “Jah, seda ta on. Ta käib veel koolis ka. Näed, töötab siin tublilt ja õpib keelt ja keeletekool. Ta on väga tubli.” Lars vastu: “Jaaa”. (Tegelikult see Anna-Mette mind ei salli. Ta ei kannata isegi minuga koos töötamist. Võtab pidevalt pause ja siis vahetab kellegagi töö ära. Täiesti suvaliselt.)
***
Ja kui Lars oli läinud, siis Susanne üritas minu peale oma sappi pritsida. Noh… ma seal rabelesin kahe-kolme koha peal ja nägin, et liinile mahub veel kalu. Mõtlesin, et viskan need kiiresti peale ja siis panen liini sõitma. Panin ühe kala ära, siis Susanne ütleb Anne-Mettele: “Mida ta paneb sinna auku. On ikka jobu/rumal…” Anna-Mette sai vist aru, et ma sain aru ja siis vist tahtis Susannest lahti saada. Ja Anna-Mette küsis, et kas ma ei tahaks liini tööle panna. Ma ütlesin: “Ja”. (Ma tööl pikka juttu ei tee.). Susanne kadus ära ja mina… Ma tundsin end natuke pahasti, aga püüdsin jääda ükskõikseks ja mõtlesin, et see pole minu süü… Ju Susannel oli paha päev, see tüli Larsiga. Ta sai vast ise ka aru, kui tobe ja rumal ta oli, aga samas peab ta mind süüdlaseks, mis iganes põhjusel (et Lars hoiab mind, mind koheldakse eriliselt, mulle lubatakse rohkem ja minu aegluse tõttu probleem üldse tekkis…). Igatahes… Et enda enesetunnet tõsta viskas ta mind sapiga.
Susanne on kriitiline ja ta teeb teisi maha. Ja ma arvan, et Larsi kriitika tema vastu oli talle natuke liiast. Noh, ta arvab, et tema on ideaalne ja veatu ja tema peab tesi õpetama… Noh, ja kui selline saab ise kriitikat, siis… Tekib lühis… “Mis-mõttes, mina tegin valesti. Ei, mina teen alati õigesti. Keegi teine on süüdi.”
Igatahes… Enne kui Susanne lahkus, hakkas ta bossitsema (Lars oli ju läinud): “Nüüd kiiresti-kiiresti, meil on kõigest 10 minutit jäänud.” Ma olin peaaegu kaks tundi juba kolmel kohal püüdnud tempot hoida kahe kiire töötajaga ja nüüd siis tema… Minu suunurk vajus alla. Aga mõtlisklesin ja sain üle.
Tegelikult on mul heameel, et töötada saan. Ainus asi, mis muret teeb on see hirm, et mind vallandatakse või enam töötada ei saa, enam tööd ei leia.
***
Mõnikord on raske seda kriitikat või tagarääkimist taluda. (Ma kuulen neid, sest nad arvavad, et ma ei kuule, sest ma eiran neid, sest ma ei saa aru, kas/kuna nad räägivad minuga ja kuna omavahel. Seega on jäänud neile mulje, et mul on kuulmisega probleeme, aga tegelikult on probleem tähelepanelikkusega.)…
***
Ma mõtlesin, et see jama on tööl nüüd läbi. Et nüüd on mind juba omaks võetud (kõigi mu veidrustega). Aga ei… Ju on probleemiks see, et nad arvavad, et ma Larsile meeldin. Justnimel, nad arvavad. Tegelikult see pole nii. Aga kui keegi midagi pähe on võtnud, siis… See on ka heaks põhjuseks, minu peale kade või vihane olla. Tunnevad, et olen erikoheldud ja siis… Siis mina pean tagajärgedega tegelema.
Täna ma tõesti tundsin, et mind kiusatakse ja pahatahtlikult. Korraks nägin väikest Elsat (see tegi kohe tuju heaks, tema on meie väike ingel-päkapikk. Ta on alati nii rõõmus ja sõbralik.)
Ma tean, et ei tasu võtta seda märtri-kannataja positsiooni. See ei vii edasi. Ma püüan seda mitte võtta. Täna ma püüdsin jääda ratsionaalseks, aga need kommentaarid olid küll liiast. Ma polnud sellist kohtlemist ära teeninud. Ma tõesti püüdsin, ületasin end mitmekordselt. Ma kuulasin ja olin tähelepanelikum kui varem, sotsiaalsem kui varem… Täna ma polnud sellist kohtlemist küll ära teeninud.
Ma elasin selle üle ja ei olegi plaanis kurta ega pisaraid valada. Aga tunnen vajadust selg sirgu ajada ja end kaitsta (siin blogis, kuid tööl on suva)… Teistel päevadel ma annaks ise ka endale hea jala-hoobi, aga täna olin ma üle-ootuste tubli, öelgu nemad, mida nad tahavad.
***
Päeva lõpus ma mõtlesin kõigile neile, keda koolis kiusatakse. Mind ei kiusatud. Prooviti, aga ma ei teinud välja, seega polnud huvitav, seega ei tehtud. Aga ma tõmbusin eemale ega suhelnud kellegagi, sest ma ei usaldanud neid (sest nad proovisid mind kuisata).
4. või 7. klassis meelsisin ma klassi ilusaimale poisile (üks klassiõde hiljem ütles, et tolle poisi õde oli poisi päevikust lugenud). Igatahes… Too poiss ütles teisele poisile: “Ära teda peksa, tal on normaalsed kossid.” Ma vaatasin oma kulunud punaseid tenniseid ja olin peaaegu ütlemas, et peksa ikka, sest need on vanad ja koledad tennised. Et noh, kui peksmise põhjus on kole-jalanõu, siis peaksin ka mina olema peksu-kott või nii… Aga ma olin arg ega öelnud midagi. Vaatasin üllatunult oma jalanõusid ja arutlesin oma-ette, et mis siis nüüd siin just toimus…
Igatahes… Kui koolis polnud probleemi kiusamisega. See lõppes juba eos (sest ma ignoreerisin kõike ja olin tuim). Siis nüüd seal võõras keskkonnas, võõral maal, naiste keskel on sellega täitsa probleem. Olen seal töötanud juba 303 tundi (3-4 kuud), aga ikka ei taha see jama ära lõppeda.
Ma mõtlen, et kes oli enne mind Larsi lemmik (Simona või Christina). Enne vist Christina, siis Simona… Kuna uusi inimesi tuleb? Naisi, noori naisi… Larsile liha ja ilusat pilti… Ma kindlasti oleksin kole armukade ja ega mul pikka pidu pole, kui Lars mind ei kiidaks, sest keegi teine minus seal potentsiaali ei näe… Aga… See saaks põnev olema. Siis poleks mina enam nende skandaalide keskel, see jama ei toimuks minu tõttu…
Tavaliselt, kui ma midagi soovin, siis seda ka saan. Tea, kas Lars saab uue silmarõõmu.
Samas ma ju unistasin Larsist ka, kuidas me koos merd vaatame ja räägime ja arutame maailma asju… Pikad jalutuskäingud ja tutvumine Taaniga. Ja siis kirglik-kirglik-tuline suudlus… Mmmmm… Jah… Kas ma saan selle enne, seda uut naist või pärast või mille alusel juhus mu soove täidab….
***
Kas nüüd sai kõik kirja?
Ma ei tea, aga päris palju sai kirja…
Isa käest kuulsin, et uutel autodel polegi jagajat. Krt… Minu auto-/tehnikateadmised on ikka väga vanast ajast. Vaju või häbipärast maa alla. Ma pole ammu enam autoremondiga tõsiselt kokkupuutunud. S soovitab mul ikka sellel alal ka end proovile panna, aga mida ma teen, kui nende teadmisega võin ma rahumeeli muuseumisse minna, tänapäeval pole nendega enam midagi peale hakata.
***
Nüüd vist sai kõik…
Aaa.. aitäh nende lugude eest. Mul on vist see tuju nii miinustes, et isegi lugu “Happy” ei teinud mind happy’ks… Need lood ka ei teinud. Kuulasin üle, aga… Kangemat kraami oleks vaja. Aga ma olen väga tänulik, et te ikkagi üritasite ja vaevaks võtsite. Tänan veel korra. 