Kõige kahjulikum inimene minu elus, olen ma ise

Just… Ma täiega püüan olla ratsionaalne (mis iseenesest on võimatu inimese-looma puhul, aga… Noh… ma kunstlikult täega üritan olla…). Minu puhul on täiesti tavaliseks muutunud oma tunnete alla surumine. Aga füüsika ütleb, et kui midagi suruda, tekib rõhk ja sealt edasi plahvatus… Jah…

Igatahes… Ma suutsin taaskord teha midagi ratsionaalselt täesti rumalat, aga emotsionaalselt pakub see tohutut naudingut. Ühesõnaga, keerasin endale jama kokku või panin seemne mulda… Varsti ma jälle ulun oma blogis… :D Armuvalu või nii… Aga ma loodan, et iga korraga muutub see paremaks, äkki ma ükskord hakkan seda isegi nautima? :D

Ma ei tea, mis minuga toimub/toimus. Ma olin endale ka üllatuseks, st minu tegevus oli… Õhtuti ma ju ei mõtle… Nagu kohe üldse ei mõtle… Samas kuradi hea oli… :D Nüüd hommikul vaatasin üle, mida ma endale siis kokku keerasin… Piinlik on… Ma ei julge tööle minnagi… Ma ei saanud öö-otsa magada. Mõtlesin ja mõtlesin… Mis mu homsest tööpäevast saab? Mis üldse mu tööst saab?

Ma ei vihka ennast, aga ma püüan sellest hullust vanatüdrukust (kes ma olen) aru saada. No, oli seda nüüd vaja. :D

Ma tegelikult ei suuda ise ka uskuda, et ma tegelikult seda tegin. Kus oli mu mõistus, miks see mind ei aidanud nendel hilistel õhtutundidel? :D

Ma ei saa enda ohjamisega hakkama. No tegelikult ka ei saa… Samas ma tean, et ma olen nii kurdaima kangekaelne ja tugev, et keegi teine mind füüsiliselt ega vaimselt takistada ei saa… Kui ma tahan, siis ma teen ja kui minu mõistus mind ei takista, siis teengi… Hommikul sügan kukalt ja mõtlen, et oli seda siis nüüd vaja. Elu hakkas vaikselt rööpasse minema juba… :D

Ma lohutan end sellega, et kriitilised ja rasked ajad kisuvad mu mugavustsoonist välja ja siis ma liigun kiiresti oma eluga edasi, st teen suure hüppe (tundmatusse). Nt pärast Randot kolisin ma Tallinna (alustasin TTÜ-s), et temast eemale saada, pärast Heikit kolisin ma Taani. Ja nüüd… Nüüd pärast seda uut… Äkki see kestab kauem kui… Nt Randoga kestis see 6 kuud, Heikiga 1,5 aastat… Noh… Eks näis siis…

Vähemalt on põnev ja liblikad on kõhus… Ma tunnen end nii rumalana. Miks mina see esimeste sammude tegija olen? Nagu ma üksi tahaksin suhelda? Aga see pole ju nii…

Eile õhtul kadus mitu tundi nagu niuhti. Korraga märkasin, et kell on 22 ja koeraga oli vaja veel väljas käia. Mina alustasin vestlust ja mina lõpetasin selle. Noh, vähemalt on krontroll minu käes (või nii see näib). :D

Kui aus olla, siis ma ei tea mis saab. Ma suudan näha vaid musta stsenaariumi, küsimus on vaid kuna… Aga noh… Ma kipungi uut ja tundmatut mustana nägema…

Kui mina oma elu ei ela, kes siis veel seda minu eest elaks. Mul on vaid üks elu, elame ikka 100%. :D Lisan ikka nii palju vürtsi ja kogemust kui kahmata suudan. :D :D

Natuke segane tekst, aga ma püüan mitte konkreetsemalt rääkida. See ju kõik väga värske… Äkki ei muutu midagi? Äkki jääb kõik ikka vana-viisi… Loota ju võib… :D

Aga tunne on küll võidukas praegu. I told you! - tunne on. Kui enne mõtlesin, et ma kujutan vaid kõike ette ja see ei saa tõsi olla, siis nüüd tuli välja, et ma ei kujutanud midagi ette vaid nii ongi. Võin enda tundeid usaldada küll, kuigi need panevad mind rumalalt käituma… :D Aga noh… Selline ma juba kord olen…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>