Jah, ma vahel natuke tegelen selle mõtlemistööga. 
Mõtlesin, et tahaks minna tantsukursusele. Tahaksin õppida ladina-ameerika tantse või midagi aktiivset, noh aktiivset tantsu. Ma küll olen nagu karumõmmik, aga ikkagi. Olen valmis maksma, et oma jalga tatsutada. Kuigi raha napib, juba teistpäeva pole tööd. Aga noh…
Olen mõelnud ka salsa peale. Kunagi oli see jutuks ja… Noh… Ma hakkasin otsima tantsukursuseid siit lähedalt, aga ega ma eriti ei leidnud. Vist ei oska otsida. Kohutav hirm on ka, aga samas on suur soov minna. Kuigi ega seda aega ka eriti pole…
Ma mõlgutan oma mõtteid veel ja hoian silmad lahti. Äkki küsiks oma sõbranna käest (Anne Mette)… Mida mul ikka kaotada on. Olen end täielikult lolliks teinud ja… Tegelikult nii peaksi olema, näitlejad teevad koguaeg end lolliks, nad treenivad end selleks, miks mitte siis mina ka. Ma pean ka näitlema sotsiaalsust…
Võiks ju Larsi käest ka küsida, ta lahkelt lubas endale kirjutada, aga ma olen seda vältinud, sest arvan, et see oli pigem viisakustekst… Jah… Tema vast neid asju ei tunne.
Igatahes… Mõtlen aktiivselt enese turgutamise peale. Liialt kopitan juba…
***
Täna sadas lund, aga ma käisin jooksmas. Täitsa mõnus oli (1 h 1 min). S hakkab ka vaikselt leppima sellega, et ma jooksen. Ta ei taha, et ma külmaga jookseksin. Ükskord tuli ta mulle autoga järele, siis ma saatsin ta koju tagasi (kurja pilguga). Ma mõistan, ta on hoolitsev, aga ma olin oma mõtetes ja see ärritas natuke… Ma ütlesin talle, et kui ta mul joosta ei lase, siis ma liitun talisuplejatega ja hakkan jää-augus ujumas käima. Ta vastas, et see oleks parem jah, sest seal oleksin valvsa pilgu all ja ainult korraks külma käes… Krt, see polnud ju see vastus, mida ma ootasin… Ma ei taha talisupelda, ma tahan joosta.
***
Otsin inimest, kelega vestelda. Olen jube araks muutunud. Ma tunnen, et keegi ei taha mind, et häirin ja koorman kõiki… Ja siis räägin ja kirjutan rumalusi jne… Igatahes… Jah, ma loodan, et see õige vestluskaaslane ilmub ise mu ellu. (Jäängi vist ootama.)
Noh, vahet pole…
Ma hakkan Anne Mettele kirja kirjutama. (Meenus see koht, kus ma teda kirusin ja väitsin, et ma kunagi temaga sõbrannaks ei saa… Ja lisasin, et elu teeb vahel kannapöördeid ja vist ongi jälle teinud…) Kas nii juhtub kõigiga või ainult minuga?
Elame edasi… Keep going! Küll ma ükskord pärale jõuan (kuhugi – ma veel ei tea, kuhu ma jõuda tahan, aga noh… jah, kui kohale jõuan, siis saan teada). Siis ütlen, et nii tahtsingi. Elu prügikasti kõrval oligi see, mida ma soovisin.