Umbes aasta tagasi olen kirjutanud sedasi: “Sellistel segastel aegadel oleks jube hea omada ühte sõpra, kes tuletaks mulle meelde, et ma olen juba ok. Et pole aega, mis mind piiraks. Elu on mäng ja täpselt nii huvitav, kui ma selle ise teen. Igaüks on eriline ja omamoodi ja mina ka. Omas kategoorias olen ma suurepärane. Pole olemas katastroofi, lõppu on vaid erinevad olukorrad. Olen juba tulest ja veest läbi käinud ja ellu jäänud, et mind ei murra miski. Vahel saan haiget, aga ei murdu. Pooleks ei lähe, sitke olen.” 😀
***
Aga mida ma täna oma sõbrale kirjutaks (minu kujutledav sõber). 
Täna käisin jooksmas, mõnus oli. Lund ei ole, soe sügis-ilm on.
Tööd pole, aga samas olen ma juba saanud töötada ja olen saanud taanlastega suhelda ja nad juba natuke saavad minust aru ja mina neist.
Kui ma täna jooksin, siis mõtlesin, et ma olen nüüd juba Taaniga harjunud. Ma ei tunne end siin enam nii võõrana. Täpselt sama ebamugav tunne nagu Eestiski. Seega võin Taanit ka oma kodumaaks pidada. 
***
Võin öelda, et täna on mul juba parem, kui aasta tagasi. See on ju hea.
Aga selles oli mul küll õigus, et mida ma kardan. Elu on elamiseks. Teen nii hästi nagu oskan ja tuleb-mis-tuleb.