Kes mõtlesid, et ma kustutan Larsi oma FB sõbralistist ära, neil on õigus. Tehtud!
Peaks mainima, et kohe hakkas parem ja FB jõllitamine vähenes poole võrra, mis on tohutu ajavõit.
Täna on ka veel üsna hea olla. Ootan, mingit reaktsiooni Larsilt, aga olgem ausad, seda ei tule. 
Kui ma peaksin samma ettevõttesse tööd saama, siis on mul peas valmis mõeldud lause… Noh, kui Lars küsib, miks ma seda tegin… Aga võib juhtuda, et ma unustan oma lause ära ja võib juhtuda, et ta isegi ei märka seda. Tal on ikkagi üle 200 sõbra.
***
Vaatasin, et Anna Mettel on 75 sõpra. Noh, mul oli ka, aga nüüd mul Larsi enam pole, seega olen ühe sõbra võrra kehvem kui Anna Mette. 
Ei, see ei lähe mulle korda.
***
Kas ma olen kurb, et mul pole enam Larsiga kokkupuute-võimalust? Veel mitte. Päris kenasti tulen toime.
Ma mõtlesin, et kuidas ma nii ruttu ja tugevalt inimestesse kiindun. Noh, see pole ju armastus… Mul tekib mingi haiglane sõltuvus… Jah, see tunudub sõltuvusena. Sõltun ühest inimesest. Aga ma ei mõista, kuidas see juhtub.
Minu jaoks on täiestu müstika see, mis toimus Larsiga. Ma mõtlen ennast. Kuidas ma temale reageerisin. Alguses oli ta minu jaoks lihtsalt üks nägus noormees, kes võib-olla tööl mulle liialt tähelepanu pöörab. Ja siis ühel hetkel oli ta nii ihaldusväärne. Ja siis ma proovin õnne ja mul nagu näkkab. Ma olen seitsmendas taevas ja järsku… Olen mina see lollikene…
Ma arvan, et mind on liialt palju mõjutanud need seebikad, mille saatel ma üles kasvasin. Lisaks veel minu tohutu fantaasia-võime. Anna mulle piisake armastust ja ma suudan sellise kirgede möllu oma peas valmis meisterdada ja siis hakkab see muudkui ketrama mu peas. Ja lõpuks olen mina pööraselt armunud ja armastuse piisa andja ei saa millestki aru või püüab mind maapeale tagasi tuua.
***
Lars kirjutas, et ta saab pakkuda mulle vaid sõprust. Me saame olla vaid FB sõbrad (justkui päriselus ei saa me sõbrad olla. Kartis, et ma ta ära vägistan? Ma ausalt ei kirjutanud talle mitte midagi romantilist.) Siis kirjutas, et me oleme oma elus erinevates punktides (see vanuse-vahe). Siis kirjutas, et tal on palju probleeme, siis oli ta väsinud… Mulle kõlab see kõik nii, et ma tüütan teda.
Ta kirjutas ka, et talle meeldib minuga kirjutada… Enne see “sød“-tekst ja siis vahepeal see teks, et kui ta oleks noor, siis ta jookseks minu järgi… Aga see oli vist niisama viisakuse tekst. Kuigi ta ise seda küll nii ei arvanud… Pole oluline…
Vahepala: Eks-ju-onju, see näitab seksikat kirglikkust, et naine ühe mehe FB ära kustutab? (Nali). Ma ise tahan nii ette kujutada, et ma näen siis nii kirglik ja keevaline välja. Nagu nendes Ladina-Ameerika teleseriaalides… Saadan sõbrakutse, tükk-aega hiljem avaldan armastust ja siis kustutan ära. Ega ma palju ei kirjuta ja väga ei vaevu põhjendama ka… Lihtsalt…
Ma kirjutasin, et ma loen tema tekstist välja, et ma häirin teda. Siis kirjutasin, et ma püüan endale elu otsida ja nägemist. Oleksin võinud lisada, et ridadevahelt loen välja sedasi. Muidu ta mõtleb, et ma ei mõista üldse taani keelt. Aga noh… Mis läinud, see läinud…
Ma olen enesele ka keeruline mõista. Seega ei saa loota, et teised mind mõistaksid. Aga ma võin küll kummaline tunduda.
Mulle tundus, et me ei saanud üks-ühest enam aru. Või… Vahel tundus, et ta mõtleb minule, aga minu heaolu huvides ütleb kõigele “ei” ja tõrjub mind. Noh, selline eneseohverdamine. Teiselt jäi mulle mulje, et ma lämmatan teda oma aktiivsusega. (Noh, mul pole tööd ja ma kirjutan palju, otsin tegevust, tähelepanu…). Ma omast arust püüdsin olla sõbra-tsoonis. Kuigi ma ei kirjutanud talle, et mulle sobib sõbra-tsoon ka, et taani keelt oleks vaja harjutada. Aga tema kordas pidevalt, et ta on vana, ta saab olla vaid sõber jne… Mulle jäi selline mulje nagu ma oleskin temalt seksi küsinud või abielu või midagi… Ausalt, ma ei kirjutanud sellest, aga fantaseerisin… Igatahes… Võib-olla tõesti kumasid mu fantaasiad tekstist läbi.
Lõpuks ma ei saanud ise ka enam aru, mis toimub. Omast arust tahtsin vaid temaga suhelda ja taani keelt harjutada. Rääkida elust ja olust. Tema tekstist jäi mulje, et ta püüab mind eemale tõrjuda. Samas ma teadsin, millest ma fantaseerin. (Kas ma tegelikult ka lootsin, et need fantaasiad realiseeruvad? Seda ma isegi ei tea. Mul oli hea fantaseerida ja mul oli hea tunne, kui ta midagi kirjutas.)
Jah, ma ei saanud endast aru (et mida ma tegelikult temast tahan) ja ma ei saanud temast aru. Kas ta tõrjus mind ridade vahel või püüdis vabandada end… Kui aru ei saa, siis viskan minema. Võtan midagi lihtsamat.
***
Täna käisin jooksmas ja mõtlesin, Larsi sõnadele, et me oleme erinevates eluetappides… Hakkasin kaardistama, et mis eluetapis ma siis olen. Lapsi mul pole (nagu tavaliselt minu vanustel), sääste pole ka, tööd pole ka teinud (pensionit pole saada), kinnisvara pole (tavaliselt minu vanustel on 1/4 kinnisvarast makstud või midagi sellist)… Ühesõnaga, ma ei liigitu oma vanusegrupi alla. Minust nooremate alla ka ei liigitu, sest peod mind ei huvita, sarvede maha-jooksmine ka mitte, igast jama proovimine ka mitte, vabadust olen saanud tunda nii palju, et paha hakkab juba.
Lars tõrjub mind oma vanusegrupist välja. “Sa oled veel nii noor.” Krt ma olin 15-aastane, kui võtsin kaks teismelist enda kasvatada ja kodu korrashoidmine ja kõik… Minu teismelised on väga tublid, töötavad ja saavad ise hakkama, ma olen niru… Aga sellest me ei räägi. Jah, ma pole sünnitanud ja ma pole väga mähkmeid vahetanud (lapsehoidjana puutusin kokku). Üks osa jäi vahele… Rahateenimine jäi ka vahele, st töölkäimine… Vahele jäid ka peod ja alkoholi joomise õppetunnid…
Mul ei ole kohta. Mul ei ole ühiskonnas standard kohta. Tulevikku ka pole. Ma siin ekslen ringi… Otsin midagi, mida pole…
***
Ma tean, et taanlased on väga kinni oma harjumustes. Mina olen oma rutiinis kinni, et selles mõttes oleme me sarnased. Aga…
Ma olen vist teisel planeedil… Selles mõttes, et… ma ei mõtle… Vahel on nii halb, et tahaks natuke rõõmu tunda. Ja siis leian inimese, kes suudab mind rõõmsaks muuta, kes kustutab ajataju, kelle juures olles või kelle lõhna tundes ma olen juba õnnelik. Noh, ja siis on mul suva, mis homme saab. Mina tahan olla täna õnnelik. Seega ma lähen ja teen ja võtan…
Aga Lars räägib, vanusevahest… Täna meil vanusevahet pole, võib-olla homme on, aga siis oleme me teistes kohtades.
Ma nii kujutasin ette, et salaja hiilime välja. Lihtsalt räägime, naerame ja kallistame. Hüppame üle lainete. Oleme crazy‘d, üks ilus päev ja edasi võime istuda oma hallides argipäevades. Oma muredes.
Võib-olla reaalselt poleks see nii ilusti välja kukkunud. Võib-olla oleks see läinud nii nagu Randoga. Et igatsus oleks läinud aina suuremaks ja soov temaga olla… Ju tema kui kogenum inimene teadis, et see lõppeb sellega, et mina soovin abielus ja lapsi ja kõike… Ma ei tea…
***
Mul tuleb vist üksi sinna laintesse hüppama minna. Ma ei pea ju kellegagi koos olema, võin ju vabalt üksi rumalusi teha. Aga üksi on hirm. Äkki mind viiakse hullumajja. Noh, üks hull vana-memm kargab siin pool alasti külmas vees… Kahekesi oleks soojem ja kindlam. Aga noh… Las minna…
***
Aga nüüd minu dopingust. Ma kirjutasin Larsile nägemsit ja kustutasin ta ära. Samal ajal oli mul kohtumise kokkulepe minu uue taani sõbraga (ma vist tähistasin teda TS, ütleme, et ta on RT). Muidugi öösel ei saanud magada, sest ma mõtlesin, mida Lars arvab sellest, et ma ta ära kustutasin ja siis mõtlesin, et kuidas võiks olla see kohtumine uue sõbraga…
Kusjuures… Ma ei saa minna kohtumisele ilma, et ma ei mõtleks stsenaariumi ja siis on nii kerge tulema pettumus, sest ma pole ju oma stsenaariumi temale saatnud… See oleks vist kohutavalt eemaletõukav, kui pole inimesega kohtunudki ja ta saadab sulle juba teksti, mida rääkima pead…
Minul on hirm, et tekib vaikus ja ta tüdineb minust. Või… ma ei tea… Ja siis ma püüan hästi huvitavaid jutte välja mõelda ja olukordi ja kui ta küsib seda, siis kuidas ma huvitavalt vastaksin, et jutt jätkuks jne… Igatahes… Mul on alati miljon mõtet peas, kuidas kohting võiks minna.
Sellel korral ma tõmbasin pidurit poolel teel. Pooled asjad jätsin mõtlemata. Ütlesin endale, et ma ei taha pettuda, et nüüd lõpetan unistamise ära. Hakkasin mõtlema, mis ma selga panen ja kui on porine, mis jalanõud peaksid olema ja kuidas juuksed sätin (nendega on alati jama, sest ma mingeid geele ja vahte ei kasuta) jne…
Eile me kohtusime. RT võttis oma koera ka kaasa ja mul oli S-i koer. Siis me jalutasime metsas.
Alguses ei läinud see jutt eriti. Ta rääkis ja ma olin “jah, ah-ahhh”… Ta nii püüdis. Ta rääkis rahulikult ja ma sain temast aru (mitte 100%, aga ikkagi). Ta oskas öelda Tartu ja Tallinn, teadis neid peast… (Taanlased R-i üldiselt ei ütle ega oska öelda).
Temaga vestlemine ei olnud üldsegi mitte kurnav. Mulle meeldis.
Pärast poolt-tundi sain ma ka suu lahti. Noh, tekkis vaikus ja ta tundus kuidagi sellise näoga, et nüüd annab alla. Enam ei ürita. Siis hakkasin mina küsima ja jutt hakkas veerema. Tundaega kadus nagu niuhti. Väljas oli juba pime ja ma pidin kooli minema (koera enne koju viskama).
Ma mõtlesin, et äkki ma peaksin hüvastijätuks teda kallistama. Samas mõtlesin, et äkki see oleks liiga pealetükkiv. Jätsin ära… Aga hea on see, et tema ütles, et tema sooviks veel minuga ja koertega jalutama minna. Jee… Noh, vast järgmine kord kallistame ka.
Õhtul pärast kooli ma mõtlesin, et ma vist lahkusin kuidagi järsult. Ta pakkis end aeglaselt autosse. Võttis jope ära ja… Nagu ootaks veel midagi… Ma ei tea… Ma panin oma koera autosse. Vaatasin talle otsa, ütlesin nägemsit ja hüppasin oma autosse. Justkui tahaksin põgeneda. Samas ma kohe ära ei sõitnud, vaid soojendasin autot, sest esiklaas oli udune.
Igatahes… Õhtul pärast kooli saatsin talle sõnumi ja tänasin jalutuskäigu eest. Vatsut ei tulnud, ju magas. Aga hommikul (mina magasin, ma ei tööta ju) tuli temalt vastus. Talle jalutuskäik meeldis, loodab, et järgmine kord tema koer enam nii kuri pole ja soovib veel minu ja koertega jalutama minna.
Tal on nii kiire, seega ega me tihti kohtuda ei saa, kuigi elame üsna lähedal üks-ühele. Aga mulle meeldiks temaga suhelda. Selline rahulik, tore, meeldiv… Teeme nalja ja mõistame üks-ühte. Mulle tundus nii.
Ta on õppinud taani keele õpetajaks, ta on töötanud lastega, seega on ta ideaalne inimene taani keele õppimiseks. Ma olen saanud “jackpoti”. Ja küik on väga ilus, siis võib oodata, et midagi ei klapi. Aga mul üks-kõik. Täna olen ma õnnelik ja rahul. Lars ei kummita, suudan mõelda koolile, tööle ja suudan end liigutada. Täna on mul hea olla ja homsele ma ei mõtle. (Täna ei taha homsele mõelda.)