Ma pean ikka selle aja võtma ja kirjutama. Seda ju tihti ei juhtu, et päev nii hea tundub. 
Käisin täna jooksmas, nagu tavaliselt. Aeg oli 1h ja 3 min, mis on üldiselt kehvemapoolne aeg, kui arvestada mu viimased sooritusi. Hea, et ära tegin.
Jõudsin koju. Hakkasin end venitama ja minu uus telefon teeb häält. SMS tuli. Olin üllatunud. Jooksmas käisin vana telefoniga ja kui aus olla, siis poleks ma oma uuele telefonile üldse tähelepanu pööranud, sest olin kindel, et ega keegi sinna midagi ei kirjuta.
Sõnum oli töövahendusettevõttelt, saan töötada homme ja nad tegid lepingu kohe nädala lõpuni. Milline vahva üllatus. Täpselt ajastatud. Võib-olla nad ei taha, et ma sinna jõulu-olemisele läheksin, nad ei taha mulle kingitust anda ja nüüd saadavad mu tööle. Aga… Mina lähen ikka. Lähen pärast tööd. Ma tahan pastakat saada, ettevõtte nimelist, siis oleks mul tööl oma pastakas. Oleksin ikka nii tegija. Tulen teisest ettevõttest ja mul on oma isiklik pastakas ka… Natuke nali, aga see oleks tore.
Mulle pole veel kohale jõudnud, et homme tööle saan minna. Mul on vaja täna veel koolis käia ja šokolaadi-poiss üles otsida ja koolitada. …
Päeva tegi heks just see supper ajastus. Sain just end venitusasendisse ja siis tuli SMS, vastasin koheselt, sain lepingu… Päike paistis. Mõnus oli olla. Vasakus säärelihases oli väike valu… Mõnus… Trenn annab tunda, seega polnud see niisama higistamine.
Ma arvan, et mu lihased on tänulikud, et homme jooksma ei pea, et saavad teistsugust trenni. Koormust, raskuste tõstmist…
Ma loodan, et sellel korral saan ikka magada. Väga loodan.
Ma olen õnnelik, et saan tööle minna. Saan natuke raha teenida, saan pileti osta. Isale kingituse, isale sünnale… Ohh… Hea on vahel rõõmus ka olla… Päris ausalt kohe.