Täitsa õudne lugu juhtus. Mina jäin haigeks. Kui mu mälu mind ei peta, siis Taanis ma polegi haige olnud.
Tööl olin ma ainuke vaid T-särgiga töötav inimene. Kõigil olid jakid seljas või mõni pikavarukaga pluus tavalise pluusi all. Minult küsiti, et kas mul külm ei ole. Kuni eilseni ei olnudki. Eile oli väga külm. Lars küsis, kas ma külmetan. Ma tahtsin kõva mutt olla ja ütlesin, et ei külmeta.
Mu jalad olid märjad ja seega oli ekstra külm. Igatahes… Öösel magada ei saanud, sest nina on tatine peas ja kurk valutab ja on kuiv, kisub köhima. Täna käisin ka tööl. Läbi häda sain hakkama. Püüdsin mitte rääkida, et inimesed ei saaks aru, et ma natuke tõbine olen. (Meil on seal palju köhijaid ja nuuskajaid).
Mul on hääl ära ja nuuksamise tõttu või nohu tõttu on mul selline seksikas nasaal hääl. 
Põhimõtteliselt olin terve öö üleval. Nuuskasin ja köhisin. Hommikul tööle… Pärast tööd oli mega väsimus, aga magada ei saanud. Ja nüüd ongi nii, et ma ei saa magada. Olen väsinud, aga magada ei saa.
Ma ei oska haige olla. Ma ei taha haige olla. Ma ei jaksa.
Nohuga tuleb vist vedelik välja. Igatahes, mul läks jalg nii krampi, et natuke jäi puudu, et suurest valust karjuda. Ausalt. Selline tunne, et suren ära. (Ei, asi pole nii hull, lihtsalt virisen.)
Homme tuleb läbi valu ja tati ikka jooksma minna. Mul pole aega haige olla. Oli seda siis nüüd vaja.
See külmetus ja nohu tulid küll väga äkitselt. Eile tööl tundsin, et tervis hakkab käest ära minema. Viimane pooltund oli nagu piin. Tulin koju ja poputasin end, jõin meega piima ja palju teed. Aga ei aidanud. Juba olin külmetunud.
Ma tahan magada. Laske mul ometi magada.