Jõulud, jah…

Kui veel pole, siis homme ikka on.

Tänan küsimast. Tervis on natukene parem, aga see muutub pidevalt (halvemaks ja paremaks). S (väike inglike) tõi eile mulle kurgu jaoks rohtu. Ma sain lõpuks magada. Hommikul oli lausa suurepärane olla. Läksin jooksma ka. Nina valutab ja on suurest nuuskamisest tundlik… (Aeg oli 1h ja 4 min, mingi hetk hakkas kõhus pistma, siis jooksin hästi aeglaselt, see on haige inimese kohta väga ok aeg).

***

Täna olen püüdnud hästi rahulikult võtta. Kui natuke väsinud olen, siis viskan pikali. Nuusanud olen väga palju, aga hea on see, et ninast käib õhk veel läbi. Jooksmise ajal valutas kurk, aga nüüd on see ok. Alles on veel peavalu ja silmad valutavad. Aga ma väga loodan, et saan ruttu terveks.

Minult küsiti, et kas ma pühade ajal saan ka töötada (meil siin enamus puhakavad järgmine nädal). Ma vastasin, et saan kõik päevad töötada (päevases vahetuses). Kuidagi paha tunne on, kui pean ütlema ära, sest olen haige. Ma ise saaksin haigena ka töötada, kuid kala ja söök on väga tundlikud tooted, haigena töötamine on keelatud. (Kuigi olen märganud nohuseid ninasid ja köhimist tööl.)

Igatahes, on minul plaan esmaspäevast jälle terveks saada. Loodan, et mu organism ja keha ka nii arvavad. :D St minuga nõustuvad ja mind selles toetavad.

Palavikku mul pole, sest mul pole kraadiklaasi. Hästi loogiline lause. Pärast jooksmist jäid kõrvad tummaks, noh kuulsin halvasti. Ma arvan, et äkki siis kerkis palavik. Muidu valdavalt ikka higistan. Kas palavikust või olen end liiga soojalt sisse mässinud, seda ma ei tea.

Joon usinalt teed ja teen piima meega.

Ma olen muster-haige. :D See on täitsa normaalne, et ma hommikul jooksma läksin. Sibasin ruttu S-st mööda. Ta hõikas järgi: “Ega sa ometi jooksma nüüd lähe?!” Vastasin, et seda ma just teen ja kadusin. Kunagi ta lubas mind tuppa kinni panna, et ma jooksma ei läheks (ilmad polnud ilusad). Nüüd on ta harjunud, et ma ka pimedas jooksen, ta teeb mulle helkurveste ja värke, aga haigena jooksmist ei taha ta lubada. Kuid õnneks ta juba tunneb mind. Kui mina ikka tahan minna, siis mina lähen.

***

Ma nii väga tahaksin ka Larsist kirjutada.

Kunagi lugesin artiklit, et kui keegi ühele mehele meeldib, siis mees hoiab käsi puusas, sasib oma juukseid või puudutab neid ja vaatab seda inimest palju/tihti. Enne seda artiklit jäi mulle silma, et Lasil on käed puusas. See jäi silma. Meil on tööl mütsikesed peas ja seega olen märganud ka, kuidas ta oma mütsiga mängib. Noh, paneb käe mütsile, tõmbab selle taha poole ja siis kohe kohendab mütsi õigeks. See ei näe välja nagu täid oleksid või et sügeleks. See on selline üks liigutus ja üsna kiire.

Ma ei tea, kas ta mind vaatab, sest mina ei julge vaadata. Aga ma olen kuulnud, et ta mind vaatab.

Neljapäeval töötasin ma kolmandal liinil (tema liini naaber-liinil). Siis ta tegi seal Susannega nalja ja näitas mingeid tantsuliigutusi. See oli nii kummaline. Varem ma pole küll tähele pannud, et ta nii rõõmus on olnud. Aga ju Jõulud mõjuvad hästi.

Sellega tahtsin öelda, et see oli ainuke kord, kui ma teda vaatasin. Tahtsin just näha, kas tema mind vaatab… Ma olen nii kohutavalt arg, et ma ei vaata. Ma ei vaata üldse ringi, pilk on suunatud üksnes oma tööle.

Lisaks olen lugenud, et kui keegi väga meeldib, siis tema juuresolekul või temaga samas ruumis viibides räägitakse kõvemini.

Kunagi mind häiris see, et kui mulle keegi meeldis, siis ma ei tahtnud tema häält kuulda. Noh, tahtsin teda oma peast välja saada ja siis püüdsin eirata, aga seda häält ei suuda ju eirata… Vast teate seda armumist. Miljoni kilomeetri kauguselt võid armastatud objekti tuvastada (lõhna, hääle, keha järgi). :D

Igatahes… Lars naerab kõva häälega, kui ma olen ruumis. Varem oli ta vaikselt. Siis jäi mulle rohkem silma need käed puusas ja juuste puudutamine. (Üks kord, kui ma olin teist korda tema liinil, siis ta oli oma jaki ära võtnud. Demonstreeris mulle oma muskleid. Aga ma ei pööranud neile tähelepanu. Rohkem ma neid mukleid näinud ka pole.) :D

Ma alati jään tema käsi vaatama. Kui ta töötab ilma kinnasteta… Varem ma vaatasin tema abielusõrmust, aga nüüd vaatan ma tema tähekese tatoveeringut. Mu pilk lihtsalt jääb sellele kinni. Ma olen näinud sellist tatoveeringut paljudel taanlastel, see on vist mingi taanlase kaubamärk. :D

Tatoveeringutega on see lugu, et Eestis vaadatakse tatoveeritud inimesi põlgusega. Seda teevad eriti vanemad inimesed. Mina olen üles kasvanud sedasi, et tatoveeringud näitavad, et inimene on vangis istunud ja punkarid on joodikud ning päeva-vargad. Ma püüan end muuta. Oma suhtumist muuta, sest ma tean, et see on vale.

Igatahes… ma alati jään Larsi tatoveeritud tähekest vahtima ja siis tõmbab ta varrukat sellele peale, justkui tal oleks piinlik. Mina keeran seejärel pilgu ära, sest ma ei taha talle piinlikkust valmistada.

Ma pole tatoveeringut nii lähedalt näinud. Ma täpselt ei tea, kuidas neid tehakse, kuidas need püsivad. Tahaks lähedalt vaadata. Huvi tõttu jään seda tatoveeringut vaatama, aga ma ei saa ju Larsilt paluda, et ta oma keha-kunsti mulle näitaks, et tegelen ka kunstiga ja mul on sportlik huvi. :D Tal on palju tatoveeringuid ja mine tea, kui delikaatse-piirkonnani need ulatuda võivad.

Minu taani sõbral RT-l on ka palju tatoveeringuid. Talvel on keha kaetud, seega ma neid näinud pole. Piltidelt olen näinud. Ma loodan, et äkki me ikka saame nii palju sina-peale, et tema valgustab mind selle tatoveeringu-maailma osas.

Ei-ei, ma ei taha endale teha. Noh, miste nüüd… Vanainimese kortsus nahale need vast ei passiks ja mul hambad ka kukuvad välja… Vanadusest läheb keha lodevaks jne… Seega ei sooviks nagu (kuid mine sa tea… Vahel teen hulle otsuseid…) :D

***

Jah, ma tahaksin Larsile meeldida.

Kolmapäeval töötasin tema liinil ja ta tuli mu selja taha, et upitada mingit plastikust labidat. Ma ei tea, mispidi ta oli. Kas ta üritas mu kanni katsuda või meie kannid riivasid üks-ühte… Igatahes… Mul on automaatne refleks, ma arvan, et ma olen paks ja siis püüan end koomale tõmmata. Ma surusin end nii laua vastu, et oleksin koos oma lauakesega käpuli kukkunud… Et kui tõesti ta üritas kanni katsuda, siis võis talle jääda mulje, et mulle see ei meeldiks. Samas tundub see ebaloogiline. Lars ei ole nii julge, et seda piirkonda puudutada.

Noh jah… Mõtlemisainet ja fantaseerimis ainet sain kõvasti.

Neljapäeval lõppes mu tööpäev kaks tundi varem, siis läksin sööklasse. Ma teadsin, et Lars on seal ja ma võtsin endalt mütsi ära ja punupatsi tegin ka lahti. Noh, et ta ikke näeks, et mul on pikad juuksed selle koleda müsti all, et ma olen peaaegu ilus naine. Noh, et mul on potetsiaali või seda materjali, et ilus olla. :D Selle tulemusena muutuski ta aktiivseks. Naeris kõva häälega (mitte minu üle, Christian ütles talle midagi)… Ja järsku kadus Lars ära. Tavaliselt läheb ta 5 minutit varem tootmiseruumi, aga nüüd läks 10 minutit varem.

Jah. Lars on ikka veel mu peas, aga saab hakkama. Saame koos töötada nagu võõrad. Nüüd võtangi järgmiseks julgustükiks ringi vaatamise. Avaneb täiesti uus maailm. Mida teevad inimesed, minu selja taga jne… :D Kas Lars siis vaatab mind ebamääraselt palju või mitte.

Ilusat Jõulu kõigile!

Ja küll mina ka ükskord leian endale kellegi tugeva, kelle kaissu pugeda. Kes armastaks ja ihkaks mind ning keda mina armastan ja ihkan. :D Kunagi koidab ka see päev. Seniks tuleb lihtsalt eksisteerida edasi ja juhtida/kontrollida olukordi/asju, mida ma ise saan mõjutada.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>