Jah… See on see lill, millelt õielehti rebida ja siis… Noh… Ma ei tea… Saad teada, kas ta armastab või ei armasta… 
Mina mõtlen, kas kirjutada RT-le või mitte? Mida kirjutada?
Ja… Jah, Lars on ka mu mõtetes.
Aga RT… Ma soovisin talle häid jõule. Ta soovis mulle ka, siis lisas, et kohe varsti tuleb talle vennapoeg külla. Noh, ma lugesin sellest välja, et tal on kiire. Ja sinna see vestlus jäigi.
Varem kirjutasin, et ma loodan, et tal on uuel aastal minu jaoks aega. Ta kirjutas, et pärast 21. detsembrit on tal rohkem aega, et siis saab koertega jalutama minna. Nüüd on siis see pärast 21. detsembrit käes… Noh, ilmad olid jubedad. Meil oli torm ja aiatoakatus hakkas ära lendama. Homme on plaanis seda parandada, aga koos S-ga saab see olema väga keeruline ja vast terve päev kulub ära…
Mina ise olin haige. Nüüd hakkan juba paranema. Nohu on õige natuke ja köhin vaid näputäis kordi päevas. Jooksmas käin nii nagu ilma lubab.
RT-ga… Ma ei taha väga pealetükkiv olla. Võib-olla peaksin ikka päris terveks saama enne, kui välja külmetama lähen (ma käin koeraga juba jalutamas, aga… Aga mere-ääres on külm ja temaga koos minnes, peaksin ma vähe kobedamad riided selga panema (need ei ole nii soojad)… Kuid see ei mõjuks tervisele hästi. Kobedaid riideid on vaja, et tal jätkuks ikka huvi minuga suhelda.)
***
Nii lootsin, et saan veel enne uut aastat töötada, aga tundub, et ei saa. Jah, läksin juba ahneks selle töötamisega. 
Mul on olnud aega, aga ma pole eriti midagi teinud. Magan kaua… Ma ei saa seda energiat sisse. Seda tegutsemise tahet ei tule, vaim ei tule peale… Ma selline kunsti-inimene. Tulebki natuke oodata seda vaimu. Las asjad lähevad omasoodu (mõndaaega).
***
Heikiga kirjutasime kaks päeva, aga nüüd on tema pilt WhatsApp-st kadunud. Ma arvan, et tal tekkis tüli naisega. Seega ma ka ei kirjuta enam. Las lepivad enne uut aastat ära.
Ahjaa… Heiki kirjutas, et ma olen äge. Sellel korral kirjutas, et ma olen ilus. Jätkuvalt olen tüdruk, mitte naine… Ja siis kirjutas, et ma olen omapärane, et ma oma profiili ei muudaks. Et mind tuleb lihtsalt lähemalt/laiemalt näha. (Pärast täpsustas, et olen laiema silmaringiga kui nii võib öelda).
Muidugi kirjutas veel, et ta ei unusta mind kunagi. Nii armas.
Pärast sellist kiitust ma hõljusin taevas. (Ta alustas, sellega, et ma olen tema lemmik).
Mul oli paar päeva nii tore. Pidevalt kuulen, et teen valesti, et olen rumal, raiskan oma aega. Olen liiga noor, ei sobi. Olen liiga arg, pean rohkem rääkima… Lisaks teiste märkustele, kritiseerin ma ka ise-end ja püüan end muuta ja siis jälle pettun endas… Ja siis see Lars (miks ta risutseb mu peas?!)…
Ja siis järsku tuli Heiki ja ütles: “Sa oled ok, sa oled omapärane. Ära muuda ennast. Sind tuleb vaid lihtsalt lähemalt näha/tundma õppida.” Ohh… Aitäh! See oli parim jõulukingitus…
Temaga elasin koos 1,5 aastat. Ei tea, kas ta õppis mind selle ajaga tundma või alles pärast seda… Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, kuidas me esimest korda kohtusime… See oli kõik nii mitte normaalne… Ma olin väga konkreetse jutuga.
Ja see kokku kolimine… Üks hommik läks ta tööle. Saatsin talle sms-i, et täna kolin sisse. Ja kui ta koju jõudis, siis seal olingi mina. Asjad juba lahti pakitud… Seisin oma toa uksel ja tervitasin. Nagu vanad tuttavad, tegelikult olime vaid korra kohtunud ja umbes 30 minutit vestelnud.
Edasi elasime nagu tavaliselt. Uskumatu… Võõra inimesega elasin koos nagu vana tuttavaga.
Elu on olnud huvitav… Pole häda midagi.