Vanasti oli elu lihtsam. Kui ma veel laps olin. 
Mäletan, et kuulasin seda… Ma unistasin armastusest. Tollel ajal polnud mul mingit kogemust noormehega. Ma kujutasin ette, et jalutan oma poisiga sügisestes lehtedes. Hoiame käest kinni ja oleme mõlemad nii armunud.
Oleme mõlemad need esimesed ja arglikult katsetame kõike… Alustuseks suudlust.
Noorte armastus on ilus. Siiras ja puhas. Mida vanemaks saad, seda rohkem kohtad sa valetamist, manipuleerimist ja võltsust.
Vahel on mul nii kahju endast, et ma ei saanud kunagi tunda seda ilusat (puhast, siirast) nooruse armastust. Minu armastus algas kohe probleemidega.
***
Noorust ju tagasi ei saa ja täiskasvanult eeldada või nõuda teismelise armastust (kino ja pikad jalutamised, arglikud katsetused…)… Seda ei saa nõuda täiskasvanult, seda polegi, sest ajaga on tekkinud ju kogemus…
Las minna… Äkki ma leian siis selle õige, kellega saan tunda seda pikka armastust. Sellist rahulikku ja kindlat armastust. Midagi sellist.
Ja sellist..
***
Maailmas on palju naisi, mõned ilusamad kui mina (mõned koledamad); mõned targemad kui mina (mõned rumalamad); paljud normaalsemad kui mina… Aga siin on vaid ÜKS mina. Jah, teist sellist ei ole.
Püüan oma tuju tõsta. Kirjutasin RT-le, nüüd on tal Kopenhaagenist külalised kuni esmaspäevani. Heiki ei kirjuta mulle enam… Nicanor teeb kõvasti tööd… Ma olen nii üksik. “Keegi ei taha mind” mõtted on jälle peas.
Kuramuse Lars. Tema on kõiges süüdi. 
On ainult üks mees, kes mulle sobib. Samas nende miljoni mehe hulgast on teda nii raske leida. Ma saan nii palju ei-sid ja tõrjumisi ja keeldumisi ja korve jne… Vahel ei jaksa, tahaks käega lüüa. Vahel mõtlen, et las see õige ise tuleb (ise ilmub mu ellu). Siis jälle mõtlen, et ise tuleks ka midagi teha, sest kui ma mitte midagi ei tee, võib juhtuda, et olen see pruutkleidis luukere, kes ootab oma printsi koduväravas.
Kui tuju/meeleolu on kurb, siis tuleb maga minna. Äkki homme on parem.