Rahu, ainult rahu Minny

Mul on ju kombeks kohe lammutama hakata. Ma mõtlen seda, et kui keegi mind nagu eirab (ta ei pruugi seda alati teha, aga mulle üksnes tundub nii)… siis ma tahaks KOHE asjad selgeks rääkida. Küsingi kohe, et mis viga on, mis ei kõlba minuga rääkida ve….

Ma olen seda viga teinud miljon korda. Kui inimene ei soovi minuga rääkida, siis olen ma temast ilma nagunii. Aga kui ma talle niiviisi turja kargan, siis võib-olla ta enne soovis minuga suhelda, aga tal oli kiire, kuid pärast seda olen ma temast ilma.

Igatahes… Mul siin Taanis eriti inimestega priisata pole. Seega surun ma hambad risti ja teibin oma sõrmed laua külge, et ma RT-le ei kirjutaks.

Ma kunagi kirjutasin, aga ta ei vastanud. See oli selline väikse-jutu ajamise teema. Nüüd esitasin konkreetse küsimuse. “Kuna me koertega jalutama läheme?” Ta ei vasta.

Vägisi tahaks küsida, et kas ta eirab mind. Kas ta enam minuga ei suhtle, kas midagi on muutunud… Tahaks selgitusi jne… Aga ei…

Sellel korral jään ma passiivseks. Äkki ta kunagi avastab mu. Äkki ma saan ta veel tagasi. Ennegi olnud nii, et inimesed näevad minu väärtust alles palju hiljem või nende olukord läheb kehvaks ja seetõttu tõuseb minu väärtus.

Seega… tasa ja targu… Nagu kass passin/valvan hiireuru juures, et too oma nina välja pistaks.

Ma nii väga tahaks siin Taanis ühiskonda sulanduda. Ma nii väga tahaks keele selgeks saada. Ma nii-nii väga tahaks ühte head taanlasest vestluskaaslast. See on muutunud juba kinnisideeks.

Ma arvan, et see pilt kirjeldab mind kõige paremini. Kui ma midagi ikka üli-väga tahan, siis ma lähen ja võtan.

(Saadan ülemus Larsile sõbrakutse, kirjutan talle oma tunnetest, kolin Taani, külastan Eestit… Lähen ülikooli, kolin Tallinnasse, elan koos tundmatu mehega… Teen tutvumisportaali konto…)

Ma tundun endale vahel natuke hulluna. Aga õnneks või kahjuks ei juhtu seda tihti, et ma laskun äärmustesse, et oma tahtmine saada. Ma väga tihti hulle asju ei tee.

Kannatlikkust ja rahulikku meelt mulle…

Kõik tuleb omal ajal….