Mind kaua teeninud tossud lahkuvad minu jalatsiriiulilt igaveseks

Just nii on. Mind tabas nüüd teine suur kaotus. Õnneks on see kaotus juba asendatud uute tossudega.

Tegin oma lahkuvatest tossudest pilte ka. Nendega ma jooksingi eelmine aasta natuke üle 900 km, lisaks jooksin ma mõnisada kilomeetrit üle-eelmisel aastal, S käis nendega sumbas ja töötas paar aastat. Seega väga head tossud olid.

Nüüd on nad sellised.

22012017016 22012017015 22012017014 22012017013 22012017012

Pilti tegin oma vana telefoniga, sest see oli parasjagu käepärast.

Uutest tossudest pilte pole.

***

Mitsule pole ma veel asendust leidnud. Töötanud ma ka rohkem pole.

S ütles, et parem, kui ma töötaksin samas linnas, kus temagi. Ma arvan, et see pole lahendus. Aga… See oli täitsa uus mõte ja nagu ikka on mul suur trots uute asjade vastu. Püüan seda mõtet seedida ja rahuneda. Siis püüan teha mingi plaani või otsuse, kuidas edasi.

S on närviline. Püüan temast eemale hoida.

***

RT ise kutsus mind (ja koera) jalutama. Kolmapäeva hommikul jalutasime. Vestlus läks juba sujuvamalt ja ma vaatasin talle ka otsa. Tema koer on väike, aga tahab oma võimu läbi suruda. Minu koer on suur ja kui keegi tema peale kurjalt haugub ja hambaid näitab, siis minu koer vihastub (üldiselt juhtub seda harva). Igatahes, minu koer hammustas RT koera kõrva ja see olevat veritsenud (mingid haavad on). Kole piinlik on mul. RT koer käib võistlustel, tal on tõukoer. Noh, minu koer on ka, aga mu ema ei viitsinud temaga võistlustel käia, liigne aja ja rahakulutus. (Minu koer = minu ema koer). :D

Seega… RT ei ole mind päris maha matnud. Jutt jäi, et kui ilmad paremaks lähevad ja ta piisavalt ületunde on teinud, siis läheme veel mõnel hommikul koos jalutama.

RT osaleb mingis projektis. Midagi sarnast nagu Eestis see “suure-venna” projekt. Mulle nii meeldib see, kuidas ta pühendub sellistele asjadele. Ta on väga abivalmis. (Muidugi, kui olla koos inimesega, kes pidevalt teisi aitab, siis ajaks see närvi. Siis kirjutaksin vastupidi, kirjutaksin, kuidas mulle üldse ei meeldi, et ta pidevalt teisi aitab.) Aga praegu on nii, et mulle meeldib.

***

Raamatupidamise sain enam-vähem korda. Ühe nädalaga terve aasta excel‘isse trükitud ja kokkuvõte tehtud ja õige natuke analüüsitud. Muidugi on vigu ja ebakõlasid, aga need on juba väike asi. Üldise pildi sain ette. See on hea, et ülevaate sain, aga olukord on halb. :)

***

Nüüd on vaja kooliasjadega tegeleda. Meil on seal neli kodutööd, lisaks veel muud asjad (nt raamatu kirjutamine)… Tasa ja targu, küll ma hakkama saan.

***

KOKKUVÕTE: (1) Jooksutossud igavesele teele. (2) RT-ga sain teist korda kokku. Sujus paremini. (3) Arvepidamise sain korda. (4) Töötanud olen vaid ühe päeva sellel aastal. (5) Olen ikka veel auto-otsingul.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 kommentaari postitusele Mind kaua teeninud tossud lahkuvad minu jalatsiriiulilt igaveseks

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    “Mulle nii meeldib see, kuidas ta pühendub sellistele asjadele.”
    “… kirjutaksin vastupidi, kirjutaksin, kuidas mulle üldse ei meeldi, et ta pidevalt teisi aitab” Nojah,vana hea ambivalentsus…
    Tegelikult ma ei kujuta sinu elu ikka ette küll. Ei kindlat töökohta,kauged vahemaad, ema-kaaslus,millest vabanemiseks justkui polegi ühtegi teed seal võõras riigis,kuidagi edasiviimatud meheotsingud,tohutu ebakindlus ja mingid raskerajumõtted…
    Kui ühe lapse käest küsiti arenguvestlusel, et mis on sinu elu eesmärk,vastas too 17-aastane:” Palju raha,oma maja ja rikas mees.” Mulle tundub, et see on ka sinu unistus,aga sa ei näri kuidagi seda läbi rohkem kui ainult mõtetes…Eestis oleks rohkem potentsiaali!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma ei tahaks sinuga nõustuda. Palju raha – see võib mu eesmärk olla. Oma maja, mulle piisaks väiksest oma korteristki. Rikas mees ei ole minu eesmärk. Mehe valimisel ei vaata ma tema rahakotti. (See ei ole prioriteet.)

      Eile ma mõtlesin, mis võiks olla minu eesmärk ja ma jõudsin selleni, et minu suur eesmärk on “olla finantsiliselt iseseisev”. Seega, jah, see sisaldab endast raha ja võib-olla palju raha. Eluaset võib-olla ka. Aga meest mitte.

      Kui ma näeks oma elu ja olukorda sama mustades toonides nagu sina, siis paneksin vist küll nööri kaela. :D
      Tegelikult pole hullu midagi. Mul on tore ema (kuigi mõningaste eripäradega, kuid seda olen ka mina, ma püüan temaga kohaneda ja enamasti saan päris hästi hakkama). Seega ei ole mul küll vajadust siit ära minna. Mul on siin hea, iseasi, kuidas tema minuga vastu peab.

      Kindlatöökoha puudumine on ajutine nähtus. Ma alles alustasin siin võõral maal ja see kõik võtab aega. Ma olen juba varbaotsakese süsteemi sisse saanud, seega… Noh, mina usun, et asi läheb paremaks. (Seal Eestis oleksin ma isegi kehvemas seisus kui siin praegu. Eestis on tööd ainult Tallinnas, kuid seal elada on kallis ja odavamad elupaigad on sealt kaugel ehk siis oleks sama teema, et oleks autot vaja (lisa kulu) ja palju sõita, töökoht kaugel, ummikud…)

      Siin Taanis ei tundu 112 km üldsegi mitte palju. See on tunduvalt lühem kui Eestis (nt Tallinn-Tartu maanteel sõita).

      Minu prioriteet on keel selgeks saada ja sealt edasi püsivtöökoht saada ja raha teenida ja säästa. Meest ma aktiivselt ei otsi. Aktiivselt otsin sõpra, taanlast, et keelt harjutada. Leidsin, et tutvumisportaal on minu jaoks kõige kättesaadavam vahend, et endale taani-keele-partner leida. Jah, see on riskiga. Vaevalt, et nemad asja nii näevad, aga see on juba nende mure. Ma parandaksin sõnastust. Ma ole veel alustanud “meheotsingu”-projektiga. Passiivselt sonteerin pinda ja vaatan, mis kalad ligi hiilivad.
      Teadlikult ei otsi ma meest. Ma pole isegi mitte valmis siit ära kolima. Unistan kaaslasest (unistamine on tasuta ja sellega ei kaasne kohustused), vahel tekivad mingid seletamatud tunded (olen kord selline tundlik inimene).
      “Edasiviimatud meheotsingud” kõlab nii koledalt ja ei tundu üldsegi mitte mina olevat. Aga kui sa asja nii näed, siis… Vaata sedasi. Mina sellele alla ei kirjuta.

      Tohutu ebakindlus, see on küll tõsi. See ma olen 200% kohe. :)

      “Raskerajumõtted”… See on nii ja naa… Vahel on perioode, kus tuju langeb…

      KOKKUVÕTE: Ma tunnistan end süüdi üksnes selles, et mul on tohutu ebakindlus. See on murettekitav ja kaastunnet tekitav. Teiste asjadega on ok. Minu eesmärgi osaks võib pidada “palju raha” ja “oma kinnisvara”, aga kõik muu on alatu laim. :) Vot nii ongi.

      See on minu seisukoht ja see kuidas mina ennast näen.

  2. Roland kirjutab:

    Ma ei tea, mis toimub, aga juba tervelt teist korda ritsikaga ma nõustun 100%.

    Mitte sa ei ole ebakindel, vaid sinu ootused on nii suureks aetud, et sa ei julge neid täide viia, kuna need ei pruugi täituda ehk lühidalt sa teed kõike nii piiratult kui vähegi võimalik, kuna kardad ebaõnnestumist.

    Kui sa said magistrikraadi kätte, siis see tähendab, et sa pole loll (võid olla imelik, ajast maas vmi). Haridus annab teadmised tööeluks, kus on nii palju võimalusi valla magistrikraadiga inimese jaoks. On levinud arvamus, et ülikooli haridus/diplom ei anna midagi juurde. Miks see nii on? Minu pelgalt lihtne arvamus on, et inimene, kes pole nii võimekas peab riskima ja on lõpuks edukas – ta on aktiivne. Ta ebaõnnestub korra, kaks, kolm ja rohkem kordi. Sina ei julge seda teha ja kui ma kunagi sinu blogi lugema hakkasin, siis sa tundusid täielikult nii pealiskaudne olevat rahasse ja inimestesse nagu ritsikas kirjutas.

    Sorry, aga mina pean sind palju väärtuslikumaks, kui see hala ja nutt, mida teed, hoolimata sinu blogi sisust.

  3. Isildur kirjutab:

    Tahad leida püsivat töökohta – kas kalapakkijana? Ilmselt sihid siiski kõrgemale?
    Normaalse töökoha saamiseks peaks ilmselt keelt üsna vabalt valdama, arvutit samuti, karetavasti on neil programmid taanikeelsed. Ise ma suruks tõsiselt keeleõppele selles olukorras. Sa taanikeelseid ajalehtiloed või vähemalt üritad?
    Ise ma julgeks välismaale tööle minna siis, kui oleksin mingil alal korralik asjatundja. Oma praeguse ametiga võiks ma ehk isegi proovida – aga ei taha.
    Ma vist ütlesin juba aasta tagasi, et minu arust tegelikult raiskad ennast.
    Eestis leiaks sinu haridusega mingi kontoritöö ikka ja saaks hakata ennast üles töötama.
    Tallinnas on elu kallis – üksikud tagasihoidliku sissetulekuga naised teevad niiviisi. Et leiavad sama murega tuttava või paar ja üürivad kamba peale korteri. Nii on kulud talutavad.
    Saab ka lihttöö pealt tõusta. Mul üks tuttav alustas kunagi poes kassapidajana, siis oli kauba vastuvõtja, siis vahetuse vanem ja mõne aastaga sai kaupluse juhatajaks. Kooli kõrvalt tegi kõrghariduse ka. Mingeid erilisi andeid temas ei olnud.
    Aga noh eks see on kõigest minu arvamus.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kirjutad, et lihttöö pealt annaks ka tõusta. Aga miks sa arvad, et ma ei saa seda teha siin Taanis?
      Ma olen lihttöö peal ja juba praegu teenin ja säästan ma rohkem kui Eestis oleks mul võimalik.

      Kas ma taanikeelseid lehti loen? Jah, ma loen taani keeles lehti, raamatuid, majandusaasta aruandeid. Ma otsin taanlasest sõpru. Üks peaaegu on. Kirjutan taani keeles, räägime taani keeles. Tööl juba suhtlen rohkem (taas taani keeles). Ma kirjutan raamatut (taani keeles). Ma olen selle keele sees. Natuke tuleks veel teha, nt vaadata taanikeelseid filme, uudiseid… Kõik tuleb tasa ja targu. (Käin keeletekoolis kaks korda nädalas, taani keelt õppimas. Õhtuti, pärast tööd (kui tööd on). Aasta jooksul puudusin üks kord (homme vist teine kord, pärast kirjutan, mis juhtus) ja ühe korra olen kodutöö õigeks ajaks esitamata jätnud (hiljem esitasin).

      Minu puhul on probleemiks see, et ma pole enesekindel ja ma kardan (kardan eksida)… Siis on veel see paanika, mis tekib teiste inimestega suheldes… Kui ma saan üle selles hirmust (teiste inimestega suhtlemise ees), siis saaksin ma oma keeletasemega väga hästi hakkama. Mainin ära, et ka Eestis oleks see hirm ja ebakindlus ja see takistaks tööd leida.

      Ma usnun, et paljudel oleks Eestis rohkem võimalusi jne… Aga mitte minul. Konkreetselt mina kui isiksus ei saa seal hakkama. Ma ei ole sõbrannataja ja seega see ühine korter kellegagi ei sobiks mulle. Ma ei suuda leida neid teisi, sest ma ei suhtle inimestega.

      Minule sobib kõige paremini see tee, mille ma endale valinud olen. Ma tean, et teistel on seda raske mõista. Nad lihtsalt ei saa aru. Aga ma olen juba kord selline keeruline inimene.

      Aga sul on õigus… See oli kõgest sinu arvamus. :) Tänan, selle eest.

  4. Roland kirjutab:

    Minny, päriselt, kuhu Sa tõused sellise suhtumisega? Sul peaks varsti hakkama aeg, kus NY’s oled edukas. Ütleme, et teed oma unistusest kõrvalepõike ja timetable lükkub jälle edasi. Aga kus sa kavatsed omale enesekindlust koguda? Kalavabrikus peatset pensionäri imetledes? Ma mäletan lapsepõlvest naabrimutti, kes aastast-aastasse rääkis oma unistusest, et rajab oma tahaaeda lõbustuspargi. Ta oli 75+, teised naersid tema üle, mina mitte. Sina ei ole 75+, aga ebakindlust saad sa vaid ületada tegutsemisega. Tegutsemisega kaasnevad eksimused. Eksimustest õppimine ja uute eksimuste tegemine näitab, kas sinus on ka sisu. Ma pakkusin sulle Eestis töökohta ja 0 kuluga eluaset. Ütlesid ära. Võib-olla see oli mulle kasulik, võib-olla mitte. Eks aeg näitab. Aga Eestis on Sulle võimalusi sitaks, ainult keskmisest aktiivsem ja suhtlemisaldis pead olema. Ja positiivne isegi siis, kui tank sust üle sõidab!

    PS. Eesti inimene (kaasaarvatud naissoost isik) ei ole maailmamõistes “sõbrannataja” kohe kindlasti. Ära too rumalaid põhjuseid mitte tegutsemiseks!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>