Te pole minust juba mõndaaega midagi lugenud, eksole?

Mul on asjad ikka päris hulluks läinud. Või noh… Ma ei teagi kuidas seda nüüd võtta.

Juhtunud on palju, kohe väga palju. Arvestades, et kõigest mõned päevad on möödas viimasest sissekandest.

Noh, alustame siis… Piltidega…

180620162798 180620162797 180620162799

See on siis minu kullakene, mis läheb igavesele puhkusele.

20170125_151646 20170125_151640 20170125_151635

Kullake mängis mulle vingerbussi… See oli “natuke” eluohtlik vingerbuss.

Lugu siis selline, et läksin mina tööle. Juba kodu juures kuulen, et midagi sahiseb ja nagu käiks kuhugi vastu (ei välistanud ka ratast). Siis mõtlesin, et ma olen kuulnud hullemaid hääli. Oletasin, et rattalaager on läbi… Noh, arvasin, et saan sõita küll mõned päevad. Olen hullemat häält tegevate autodega sõitnud ja ei midagi. Auto ju vana ka ja nagunii läheb lammutusse…

Eirasin seda heli ja sõitsin tööle edasi (60 km on tööle sõita). Omast arust sõitsin ettevaatlikult (kohati 90 km/h, kuigi 80 oli lubatud, tahtsin väga tööle jõuda ja võimalikult kaugele ära sõita. Mõtlesin, et võtan hoo ülesse, et siis veereb kugemale… kui midagi juhtub…). Tollel hetkel ei osanud isegi mitte hirmu tunda.

Umbes 10-15 km enne töökohta läks heli päris hulluks. Korraks tõmbas auto risti. Mitte täitsa risti, aga ikka andis tunda küll, aga ma automaatselt keerasin rooli tagasi, kuigi esiveolise auto puhul ei ole just see sõiduvõte päris õige… Las jääda… Vist käis ka väike pauk ja ilge metalline-kolin tekkis…

Rebane jooksis üle tee ja see jäi ka mind vahtima. Saate aru, metsloom, kes peaks kõike kartma, jäi mind vahtima tee serva. Ei jooksnud ära…

Kui korraks auto viltu tõmbas, siis võtsin kohe hoo maha ja pärast seda suurt müra võtsin tee äärde. Väljas oli pime, sest kell oli 6:00. Käisin mobla käes ümber auto, aga see ei valgustanud midagi. Ei näinud midagi. Ma ei märganud, et rehviga nii täbar lugu (hea on, sest muidu oleks vist seal hakanud rehvi vahetama. Mul polnud helkurvesti ega midagi. :D Keegi oleks mu alla ajanud võib-olla.)

Helistasin S-le. Ta tahtsi mulle kohe järgi tulla. Temaga rääkides rahunesin maha. Vaatasin kella ja mõtlesin, et mul on veel lootust õigeks ajaks tööle jõuda, et aega veel on. Siis tegin otsuse, et S ei tule mulle järgi, et tema sõidab ikka tööle. Ma proovin oma autoga edasi liikuda, aeglaselt. Hindasin, et 20 km/h või 40 km/h sõites, kulgedes jõuan tööle küll.

Panin auto käima ja proovisin sõita. Liikus edasi küll. Hääl oli jube, aga mul oli nii suur tung tööle saada. (Lars ootas mind ju seal. Nali.) Peale 5 km-t harjusin selle heliga ära ja siis lasin juba 50 km/h… (Tuletan meelde, et rehv oli katki.) :D

Nii ma siis sõitsin selle 10-15 km-t. Jõudsin tööle ja veel õigeks ajaks. Kui auto pargitud sai ja ma auto kõrval olin ning seda rehvi nägin. Just sellist vaatepilti (nagu ülal), siis… Mul tuli muie suule… Ups… (Ilusad talverehvid on, see oli ka ilus, muster oli ilus…) Aga ka siis ei jõudnud mulle kohale, kui ohtlik see kõik oli. Kui juuksekarva otsas mu elu rippus.

Natuke enne tööle jõudmist läks ABS-i tuli põlema. Ma arvan, et seetõttu, et üks ratas oli teisest väiksem (rehvi polnud ju enam) ja siis ABS-i võru luges ringe valesti ja läks errorisse. Aga polnud hullu….

Sain riietusruumi. Uus asendustöötaja (Grace) (samast firmast, kust minagi) küsis, kas see olin mina… Ma ütlesin ja-jah… Ta ütles, et sedasi on ohtlik sõita. Ma ütlesin, et ma tean küll, aga mul on nii heameel tööl olla. Ta ütles, et ma peaksin teeabisse helistama ja abi küsima või puksiiri… Ma ütlesin, et ma tegelen selle probleemiga pärast tööd. Praegu on heameel tööl olla.

Saate aru… Mul rippus elu juuksekarva otsas, auto rehv oli ribadeks, aga mul silm peas säras, sest sain tööle… Kuidas ma koju saan, mis autost saab… (Pärast tegelan…) :D

Tööpäev sai läbi. Rääkisin Grace’ga. Ta elab 7 km minust ja ta pakkus, et viib mu koju. Ma ütlesin, et ma lähen emaga, et püüan ratta ära vahetada. Võib-olla saan enda auto sõidetavasse seisundisse. Ta küsis, kas mul tööriistad on ja varuratas. Otseloomulikult ma ei teadnud seda.

Läksin auto juurde ja vaatasin, et kõik vajalik oli olemas. Grace tuli ka. Ütlesin, et kõik on olemas, saan hakkama, ta sõitku rahulikult koju. Nii ta läks.

Ma olen mitmeid kordi näinud, kuidas ratast vahetatakse. Võtsin kõik vajalikud asjad välja. laotasin need nii nagu mulle on meelde jäänud, et tehakse… Ja siis jõudsin selleni, et tungraud tuli auto alla panna…. Vaatan tungrauda ja vaatan autot. Sätin tungi auto alla… Kummardan põhja alla… Jah… Ma tean, et uksekarbist ei tohi autot tõsta, sest siis vajub tung läbi ja auto kukub mulle kaela. (Aga kus kohas see uksekrap lõppeb? Kust algab auto raam.)… Auto on veel väga roostes, selle tõttu ei saanud auto ülevaatustki…

Ma siis vaatan tungi ja autot ja tungi… Mitte kunagi ei ole ma ise tungi auto alla pannud. Olen tahtnud, aga mulle on öeldud, et see on ohtlik ja siis on keegi teine seda teinud, seega olin ma täitsa nõutu.

Helistasin isale, aga ta ei vastanud. Helistasin ühele vennale, too ka ei vastanud. Helistasin teisele vennale Inglismaale, tema vastas… Küsisin, et kas tal on aega. Kas ta saaks ühele küsimusele vastata… Ta oli nii reibas: “Jah, õeke…” Ja siis küsisin, et kuhu ma selle tungi panema pean… Venna hääl vajus ära… Läbi telefoni kirjeldada, midagi, mida pole näinud (ta pole mu autot näinud)… Ta andis mõned juhtnöörid…

Ma käisin veel autot ja tungi vaatamas… Ja siis otsustasin, et ma vähemalt proovin. Alguses tõstan auto ülesse, lasen natuke seista. Oletasin, et kui tung läbi kere vajub, siis teeb ta seda üsna pea… Panin varuratta ka valmis ja mõõtsin ära, kui kõrgele peaksin auto tõstma, et varuratas alla saada ja siis veel harjutasin ka… Varuratta haarmaist… (See võis päris kummaline välja näha…) :D

Igatahes… ratta sain vahetatud… Aga tulemusest pilti pole..

Resized_20170125_154422 20170125_154422 20170125_154413

Siin on pildid, mis ma plaanisin vennale saata, et ta üle kaeks, et kas tung on enam-vähem õigesse kohta asetatud… :D Aga ma ei saanud pilti saata, sest ma ei oska oma telefoni kasutada. Miskit oli puudu, äkki vajas see intrenetti, aga selle olen ma oma telefonile keelanud…

Ühesõnaga… Ratta sain vahetatud… Ma olin enda üle nii uhke… Ja siis proovisin sõita. ABS-i tuli kustus ära. See on hea. Aga sahin oli alles… Varuratas oli õhem ja nägi nii habras välja, et ma oletasin, et sedasi saan ma vaid 15 km kodu poole sõita. Ei julgenud enam minna. Mitte, et mulle oleks kohale jõudnud, kui ohtlik see on. Vaid ma mõtlesin, et nõme oleks kusagil ristmikul seista või kitsal teepervel autot parkida, kui rehv uuesti lõhkeb. Las auto parem olla parklas…

Ratta sain vahetatud umbes 45 minutiga (päris palju aega läks arutlemiseks, kuhu tung panna…) Ma ise arvan, et nüüd olen ma täitsa valmis formel-1 rattavahetajaks minemiseks… :D Tegelikult ka… Ma arvan küll, et nüüd olen ma proffessionaal. :D

Pidin veel S-i ootama…. Lõpuks ta tuli. Näitasin talle ratast (selle olin pagasiruumi pannud). Ta ehmus seda nähes…

Õhtul vestlesin isaga. Kui ta oli pilte vaadanud, siis ütles, et mingi metall on rehvi läbi söönud. (Ma ise mõtlen, et see metall võis olla velje ja asfalti koosmõju 10-15 km-sel sõidul…) Isa arvas, et äkki on vedru puruks ja selle ots on rehvi katki teinud või on ratta ülemine või alumine hoob katki ja see on ratta lõhkunud… Pärast isaga rääkimist jõudis mulle kohale, et kui ohtlik see sõit oli. Mina veel lasin kohati 90 km/h. Kui selle kiiruse peal oleks rehv lõhkenud…

Rehvi lõhkemise eel oli kiirus väike. (Max 50 km/h võib-olla natu vähemgi)… Ma ei tea, kas rebase pärast (ma nägin seda ja võtsin hoogu maha või hääl läks tugevamaks, siis ma ka võtsin hoogu maha)…  See on hea, et ma autoga üle katuse ei käinud… :D Kuigi, kindlustus oleks vist siis auto kinni plekkinud ja oleksin oluliselt rohkem teeninud. Mul on õnnetusjuhtumi kindlustus ka, seega oleksin ka mina midagi saanud. Kuid seal on alati see risk… “Kas mina pärast seda lendu sellisel kujul enam eksisteeriksin…” (Võin ju vigaseks jääda…)

***

Järgmisel päeval sain töötada ja Grace pakkus, et me saame koos minna. (Nii abivalmis inimene. Nagu taevast saadetud ja õigel ajal ja kõik.)

Järgmisel päeval tuli üks mees, töökaaslane, kelle nime ma ei tea, aga keda olen silmanud tööl. Ma ei tea, kus kohas ta töötab, mis on tema amet. Tootmises ta pole. Ta andis mu tagumikule laksu ja küsis, et kas eelmisel päeval olin see mina, kes autol rehvi vahetas… Mina kohe silm-särades… “Jah, mina jah..” Siis ta hakkas vabandama, et ta nägi küll mind, aga tal oli kiire ja ta vaatas, et ma tean, mida ma teen ja siis ta sõitis edasi… :D

Ma ütlesin, et see on ok… Ega mul oligi palju aega ja see oli huvitav ja põnev… Ta küsis, et kes mul ratta ära vahetas… Ma ütlesin, et ise vahetasin. Täitsa põnev oli, et esimest korda ja puha… Siis ta ütles, et järgmine kord, kui ratast vaja vahetada, siis ma küsiksin ikka abi… Ma hakkasin selle peale naerma ja ütlesin, et järgmine kord ma juba tean täpselt, mida ma tegema pean… Selle peale hakkas tema naerma ja andis laksu kintsule… Ja toonitas, et ikka abi tuleb küsida… (Tollel päeval vaatasid kõik mind sellise austava pilguga… Mõned veel küsisid, et kas see olin mina, kes ratast vahetas ja kuidas olukord lõppes jne…) Päeva kangelane olin…

Mul on meeles selle mehe silmad… Kui ma ümber pöörasin ja talle otsa vaatasin… Siis naertasin ja ootasin, et mis nüüd siis… Minu jaoks täitsa uus inimene, mul polnud õrna aimugi, mida tema minust võib tahta… Igatahes… Muidu on ta selline alfa-isane… Suur mees, vanem mees ja alati teeb nalja… Julge-naistemees ja väga enesekindel… Aga kui ma talle otsa vaatasin ja naeratsin, siis ta silmad läksid nagu märjaks… Ja kui ma õhinaga rääkisin, kui tore ja põnev oli ratast vahetada, siis… Need silmad… Ta vaatas mind nagu väikest, armast kassipoega, kes rabeleb lootusetult võrgus, aga ise on endaga nii rahul… “Oh, kui nunnu, teda tuleks aidata (oleks pidanud aitama)…” Ma näen naeratades väga naiivne ja lapselik välja…

***

Täna sain ka Grace’ga tööle ja tagasi.

Täna üks teine naine küsis, et kas see olin mina, kes rehvi vahetas. Ma ütlesin, et mina jah… Siis ta ütles, et ta oleks mulle appi tulnud, aga ta pidi lapse lasteaiast ära tooma, väga kiire oli…

Minu jaoks oli see kummaline… See oli ju minu probleem ja ma ei küsinud abi… Või noh, küsisin siis, kui abi vajasin ja vennalt küsisin (infot)… Ma olin segaduses, et miks inimesed kõik mulle sellise jutuga ligi tulid. (Tahtsin aidata, aga kiire oli, vabandust.)

Ma poleks kedagi ligi lasknud, sest mul oli kindel soov see ratas ise vahetada. Kogemust saada. Ma oleks nad sealt ohutusse kaugusesse paigutanud ja lubanud neil üksnes vaadata, kuidas ma tegutsen… :D Selline kummaline olukord oli.

Muidugi see sama naine küsis ka teise käest, et kuidas ma seal töötan (sellel konkreetsel liinil, pakkimise peal). Teine ütles, et piisavalt hästi, et saan hakkama ja see esimene naine rääkis, et at daske-ülesannet tehes olin ma ikka lootusetu, et ei saanud üldse hakkama. Vastik on selliseid asju kuulda ja aru saada. Ma kirusin ennast, et miks ma taani keelt nii palju oskan. Ma ei taha sellest tekstis aru saada… Aga vahel ongi tööl raske…

***

Olen elus. Leidsin sõbranna, kellega koos tööl käia (ta ainult veebruaris käibki tööl). Aga tal on pood ja kutsus mind sinna külla, et kunagi pärast tööd võin läbi astuda, et tema istub seal. Tore…

***

S äris mu auto maha ja ostist teise kasutatud auto (esmaspäeval saan kätte). Homme vist viiakse minu Mitsu minema, see seisab ikka veel tööjuures parklas… So, so sorry!!! Keegi midagi pahasti selle kohta pole veel öelnud, et auto seal juba mitmendat päeva seisab.

***

Mis siis veel… Rahad on täitsa nullis… Aga hea on see, et sain töötada 4 päeva. Natukenegi saan teenida.

Tööl rääkisin põgusalt S-i sõbrannaga (tema kunagise töökaaslasega). Tore naine… Tööl üldse räägitakse minuga palju. Neljapäeval olin ma tubli, aga täna olin ma väsinud ja suhtlemine ei sujunud hästi. Täna olid teised kuidagi närvis… (No, jõulude tõttu raha pole ja palgapäevani on veel aega.) Reedeti on üldse närviline õhkkond, sest õhtust vahetust ei tule, siis peab ajas püsima ja ise koristama ja tooted lattu viima.

***

Olin tööl ja Larsist pole nagu midagi kirjutanud. Aga kui asus olla, siis ega mul polegi temast midagi kirjutada. Kõik on vanaviisi. Või… Neljapäeval töötasin tema liinil ja siis vaatasin juba talle silma, ilma probleemideta. Ta ütles midagi, aga seal oli tohutu lärm ja ma ei kuulnud ja siis ma läksin kohe tema juurde ja küsisin, et mida ta ütles… Ma küsisin seda suure ohkega, selline väsimuse ohe… Ta hakkas naerma ja ütles, et ma peaksin nüüd minema teisele liinile üle… Ja siis ma läksingi… Rohkem meil kontakti polnud.

***

Muidu olen väsinud. Koolist anti palju koduseid ülesandeid, kõik teisipäevaks.

Eile oli meie õpetaja haige ja siis oli meil asendaja, õpetaja Lars jälle. Rääkisime palju. Aju väsis ikka täitsa ära…

***

KOKKUVÕTE: (1) Mitsu rehv lõhkes. (2) Tööjuurest leidsin sõbranna Grace’i. (3) Olin korraks staar tööjuures. (4) Saan teise auto. Mitsu pannakse magama. (5) Rahaline seis üli-väga-raske ehk oleme suures miinuses. (6) Sain töötada 4 päeva (+1 päev). Toimus ka selle eesmärgi poole liikumine…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>