Lihtsalt nii-sama

See nädal on olnud väga revolutsiooniline ja kergelt muinasjutululine.

KIA oli remonditöökojas. Väideti, et pidurisilindrid on kinni (kolmel rattal), tehti see korda. Rattalaagri viga ei tuvastatud. Seega olen mina see loll.

Sain auto tagasi. Ikka on mingi heli veermikus, aga minu palk ei võimalda autot rohkem pardandada. Seega las olla. Kui mulle on ette nähtud, et ma pean selle autoga üle katuse käima, siis tuleb seda teha… Ma mõtlen, tuleb võtta, mis elu pakub.

Päris mõnus on autoga tööle sõita ja töölt koju. Ei pea kedagi ootama ega midagi.

***

Kolmapäeval oli ilus ilm ja ma pidin S-i ootama 1,5 tundi. Seega hakkasin jalgsi linna minema. Mõtlesin, et naudin ilma ja seda ilusat huvitavat väikelinna. Mul oli töölt ka üks kast kala (4-5 kg). Neljandal liinil oli pakkumine. Ma ise töötasin kolmandal liinil.

See oli huvitav. Elsa küsib, kas keegi tahab kala koju võtta. Keegi ei tahtnud ja siis ma ütlesin, et ma võtan. Mul polnud õrna aimugi, mis kalaga tegu… Tasuta sain, seega kohe võtsin.

Igatahes… Mul oli see kalakast käes ja koolikott seljas ning sedasi hakkasin linna poole astuma (umbes 1-2 km kõndisin sedasi).

Ma eriti kaugele ei jõudnud, kui järsku sõitis üks roller mu juurde. See oli Lars… Ma olin… Hõõrusin silmi ja mõtlesin, et kas see on uni… Sest päike ka paistis nii ilusti ja nii vaikne oli… Ta küsis, mis mu autoga on või kus mu auto on. Ja siis küsis, kas ma lähen bussi peale… Ega me palju ei rääkinud. Ma nautisin hetke. Ma ei osanud midagi öelda.

Vaatasin teda ja mõtlesin, et väga hea, et mul see kalakast käes on, sest vastasel korral poleks ma suutnud oma käsi kontrollida ja need oleksid end automaatselt end ümber Larsi keeranud. :D

Ohh.. kuidas ma lootsin, et see hetk jääks kauemaks kestma. Tahtsin teda kinni hoida… Aga nagu mulle kohane, siis ega ma midagi ei rääkinud ja me olime natuke autoteel ja ma vaatasin ringi, et ega autosid ei tule (millest võis ta järeldada, et mul on ebamugav temaga vestelda) ja varsti olid tulemas Grace ja teised, kes natuke hiljem lõpetasid… Noh, et kuulujutte ei tekiks… Siis oligi hea, et Lars üsna pea edasi sõitis. Muidugi jätsime hüvasti ka, nagu viisakatele inimestele kohane.

***

Esmaspäeval käisin töövestlusel, lubati järgmisel päeval tagasi helistada, aga seda ei tehtud. Noki ütles, et tema sõbranna on oodanud juba kolm nädalat… Võib-olla seal võtabki see palju aega. Tean, et seal on keerulised ajad. Palju tööd ja paljud on puhkusel, siis on seal agentuuri inimesed… Kujutan ette seda segadust seal… Noh-jah…

Aga neljapäeval pakkus ülemus mulle püsivat tööd selles ettevõttes, kus ma töötan agentuuri kaudu. Ma olin nõus… Saipin, samast agentuurist, saab ka püsivatöö. Esmaspäeval tuleb paberitele alla kirjutada.

Seega täna pidin helistama sinna ettevõttesse, kus ma vestlusel käisin ja ütlema, et sain püsivatöö… Kuidagi konarlikult tuli see mul välja, aga sain hakkama. Ivani polnud, keegi teine võttis kõne vastu, aga… Saime asjad aetud.

Ma ikka veel ei usu, et saan püsivatöökoha. Sedasi on ju lootus oma töö-eesmärk täita… :D Viimasel ajal on olnud palju selliseid olukordi, kus suusõnaline kokkulepe töösaamise osas on olemas ja kui jõuab kätte see päev (esimene tööpäev), siis öeldakse, et sry, aga asjaolud on muutunud.

Nt minu nimi puudus tabelis, meie töö-tabelis. Saipin oli, aga mind polnud. Seda on juhtunud varem ka. Eks ma esmaspäeval saan teada, kus ma töötan ja kas ma ülse töötan. :D

***

Seda nädalat alustasin ma mõttega, et jääb vist viimaseks nädalaks selles ettevõttes. Inimesed muutusid sõbralikumaks ja… Aga nüüd nädala lõpuks ma olen andnud oma sõna, et ma jään sinna. Ehk siis pean seal iga tööpäev käima hakkama ja… Nagu hoopis vastupidine olukord.

***

Vahel toimuvad elus väga ootamatud muutused.

Ma olen natuke hirmul. Suured muutused on tulemas… Mõtlen, et kas saan hakkama ja kui kauaks see nii jääb jne…

Seega… ma ei tea, mis edasi saab…

Kuulsin, et Lars ja Peter olid Hellele (ülemusele) öelnud, et töötajaid on puudu. Ja siis Helle ütles, et ta vaatab, mis teha annab ja niiviisi ta minu juurde jõudis.

***

Eelviimasel pausil Sonja ütles, et ta kuulis, et ma saan püsivatöö. Ma hakkasin rääkima, et käisin kõigest vestlusel. Mulle lubati tagasi helistada, aga seda ei tehtud… Sonja rääkis sellest ettevõttest, kus ma agentuuri kaudu töötasin… :D

Täna hommikul ütles Sonja jälle, et kuulis, et ma saan püsivatöökoha. Siis ma vastasin, et nüüd olen ma ka seda kuulnud. :D Jutt läks edasi ja mina olin viimane, kes sai teada, et saan püsivatöökoha.

Eks ma olen esimene, kes koondatakse, kui koondamiseks läheb, aga… Loodan, et ikka mõned kuud saan seal töötada. Loodan ka, et auto peab vastu.

***

See nädal oli koolis vaheaeg. Täitsa uskumatu, et juba järgmisest nädalast tuleb jälle koolis hakata käima. Nagu polekski puhkust olnud.

***

Nüüd koeraga välja ja siis magama. Homme tuleb jooksma minna, sest vist enam nädala sees vabu päevi pole. Seega jooksmise eesmärgi täitmiseks tuleb iga nadalavahetus jooksmas käia.

***

KOKKUÕTE: (1) Saan püsivatöö ettevõttes, kus agentuuri kaudu töötasin. (2) KIA tuli remondist, aga ikka pole terve, aga raha pole enam, et seda parandada. (3) Pärast tööd põrkusin Larsiga.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>