Yesss.. nad andsid selle mulle tagasi

Nädala sees pole mul eriti aega, sest mul on nüüd päris töökoht. Olen nii uhke selle üle. Jah, töötan tootmises, aga ikkagi… Igatahes…

Nüüd oli nädalavahetus ja ma nii väga tahtsin kirjutada, aga ma ei saanudki. Kujutate ette, milline piin on see ühele kinnisele inimesele, kes peamiselt elab oma blogis… (Taustaks, blogi.ee-s tehti mingi uuendus.)

Ma juba püüdsin leppida mõttega, et nüüd on mu elu läbi. Minevik kustunud ja ilma minevikuta pole ju ka tulevikku jne… :D

Nüüd on jälle kõik hästi… Olen tagasi, selleks et edasi minna.

***

Olen ametlikult päristööl. KIA auto käib iga nädal remondis, kui arved hakkavad korrast saabuma, siis ma ei tea, mis saab. Aga ma ei mõtle ette. :)

Kuna KIA ei ole eriti usaldusväärne, siis pärast tööd ei sõida ma koju, vaid lähen raamatukokku ja teen seal aega parajaks ning sealt edasi keeltekooli. Seega šokolaadipoissi enam toetada ei saa. Sry, majanduslikult pole võimalik.

Möödunud teisipäeval läks KIA remonti ja ajaliselt sobis, seega kasutasin S-i teist autot ja šokolaadipoiss küsis, kas tema sõber saab ka autopeale. Tolles autos jagus kohti…. Ühesõnaga, mul oli auto pruune poisse täis. :D Võib-olla sellel teisipäeval ka sama asi, aga siis hakkan end vaikselt võõrutama heategevusest. Mul on vaja ka oma elu elada. :D

***

Reedel käisin Nicanoriga väljas (noormees päevasest õppest, keeltekoolist). Hästi tore oli. Sain kõvasti taani keelt harjutada ja tegime nalja… Ta ostis mulle kaks teed ja kooke… Ma ei oska kuidagi kirjeldada, kui tore see kõik oli. Temaga oli kuidagi lihtne rääkida. Olime täiesti samal lainel.

Ta palus vabandust, et mind tülitas. Kujutate ette, mul on elu vahva õhtu ja tema palub vabandust. Ma kallistasin teda ja ütlesin, et ta mind ikka rohkem tülitaks. :D

***

Tööl on ka põnev… Reedel pärast tööd sain Nicanoriga kokku ja seetõttu oli mul tööl make-up peal ja natuke lõhna ka. Pidin töötama teises hoones ja mõtlesin, et küll on kahju, et Lars mind sedasi ei näe. Aga ennäe-imet, meie liiniga juhtus midagi ja see jäi seisma, siis saadeti meid tagasi sinna hoonesse, kus ka Lars töötas. Larsi naaberliinile… Ja sealt liinilt saadeti jälle inimesi minema (s.h mind), seega ma jooksin pool päeva seal ümber Larsi ja mööda Larsi (liini). :D

Ma läksin natuke varem tööle (oma pausi ajast). Lootsin, et kontoris on Nils ja ta teab, kus ma töötama pean. Mul oli natuke imelik tööajast nagu lollike kahe hoone vahet joosta… Näen Peterit, ta naeratab ja ma naeratan ka. Oletasin, et Nils on ka seal, aga Nilsi polnudki. Hoopis Lars oli… Näen Larsi, keeran otsa ümber ja mõtlen, et kuidas ma Nilsi leian, kas peaksin kontorisse minema… Kui kontorisse lähen, siis Lars mõtleb, et ma ajan teda taga…

Mõtlesin seal ja järsku hüppas Lars kontorist välja ja küsis, mis mureks. Ma ütlesin, et mul pole tööd… Ta ütles, et minu liin nüüd töötab… Mul läks kohe silm särama… Saan töötada…

Siis ta küsis, kas kõik on korras… Ma kokutasin ja vastasin, et kõik on korras… Ja siis see juhtus… Jah, mis asi? … Juhtus see, et ma automaatselt hakkasin plikalikult flirtima. Küll ma olin ikka tobe… Panin käed taskusse ja kiikusin oma jalgadel, ühelt küljelt teisele. Kummardusin ka natuke ette, st ülakeha natuke ette. Kujutate ette, kui esile kerkis minu suur (ja ilus) tagumik… Selline täielik plikatirts… See tuli nii automaatselt. Tavaliselt ma naeran täiskasvanute üle, kes nii lapsikult flirdivad, aga võta näpust. Nüüd sain ma vaid ise-enda üle naerada. Aga Larsi kõrgendatud tähelepanu minule oli sellega garanteeritud… :D (Kuulsin, kuidas Kirsten (kes tegelikult on hoopis Inga – ma arvan), ütles Jolanta Ewale, et neil pole mitte mingit võimalust Larsi tähelepanu saada… Viitasid minu ülesmukitud välimusele…)

***

Tegin oma ülemusele väikse karuteene vist. Tal oli tegemist liiniga ja meil said tooted otsa. Oli vaja üks suur ja raske kast (ca 20-22 kg) tõsta rinnast kõrgemale ja tühjendada. Noh… ma vaatasin, et šeffil on tegemist. Lähen võtan kasti ja vupsti… Olin nii õnnelik, et jõudsin kasti tõsta ja mõtlesin, et küll mina olen ikka tugev jne… Ja järsku näen, direktor minu kõrval. Naeratab suurelt. Ta tahtis vist mind aidata, aga ma sain selle kastiga väga kiiresti ja osavalt hakkama. Noh, ma naeratasin ka, püüdsin näidata, et polnud mingit probleemi. Ma ei osanud midagi öelda. Seal oli suur lärm ja ma pole direktoriga varem rääkinud. Segaduse vältimiseks ei öelnud midagi, vaid piirdusin suure naeratusega. (Kõik teavad, et ma taani keelest väga aru ei saa.. seega direktor ei öelnud mulle ka midagi.) Aga ta läks minu šeffi juurde ja pärast oli šeff natuke vihane. Ma arvan, et direktor tegi märkuse, et šeff ei tohi lasta mul raskeid kaste tõsta. (Ma näen väike välja, eriti number suurema pluusi, pükste ja kummikutega… Lisaks veel see, et kesmine taanlane on minust palju pikem.) Tegelt olen ma väga tugev. Esimene kast tundus jumalast ok tõsta. Neljas või viies kast vajas juba natuke pingutamist.

Muidu oli ok päev. Päeva lõpp oli ok… Me koristasime seal, siis tuli Nils ka. Ta naeratas mulle. Tavaliselt on ta kuri ja peidab pilku ja kontrollib mind, aga tollel päeval naeratas. Tore… Vahel läheb ka minul hästi.

***

Muud põneat vist polegi juhtunud. Selline natuke rahulik elu.

***

Tahtsin kirjutada veel… Meil tuli palju uusi agentuuritöötajaid juurde. Noori ka… Vaatasin ühte noort neidu ja mõtlesin enda esimesele päevale seal. Temal oli see palju raskem, aga ta on taanlane ja saab hakkama. Ma ei julge temaga rääkida, aga ma püüan. Ma tean, kui raske on sulanduda, samas, kui mina temaga rääkima hakkan, siis teised automaatselt suhtuvad temasse negatiivselt. Lihtsalt mõned ei salli mind ja vihkavad kõike, mis minuga seotud on.

Eks vaatab ja näeb.

***

Mainin ära, et selline töö ja kool ja natuke elu (inimestega suhtlemist) on väga väsitav. Neljapäev oli kõige raskem. Siis ma jäin peaaegu magama autosse, kui ma ootasin koolimaja avamist. Umbes pooltundi pidin ootama. Kuulasin muusikat ja silm vajus kinni. Tunnis oli ka raske olla.

Enne oli mul alati lootus, et tööpäev jääb mu viimaseks ja kui sain sms-i, et saan järgmisel päeval ka töötada, siis olin õnnelik, et saan töötada ja mul oli lootus, et pärast homset saan puhata. Aga nüüd tean, et töötan E-R… Jah… Ei, ma ei kurda, stabiilsus on ka hea ja püsiv sissetulek.

KOKKUVÕTE: (1) Nicaoriga väljas, väga tore. (2) Päristöö. (3) KIA katki jätkuvalt. (4) Auto šokolaadipoisse täis. (5) Raske ja väsitav töö-nädal.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>