Ma võin terve päev seda lugu kuulata. Olen juba ca 10 korda järjest seda kuulanud. Ikka ei väsi ära, kuid kaasa laulda ka veel ei oska.
https://www.youtube.com/watch?v=_LypjOTTH6E
***
Minust siis… See lugu kirjeldab minu siseelu. Ma arvan… Minu sees on torm, tahaks märatseda… Ei mitte vihast… Probleeme ka väga pole. Selline tavaline elu. (Kramp jalas (säärelihas) on muutunud järjest tihedamalt esinevaks ja ebamugav on. Veri ka hästi ei liigu. Tihti ärkan, sest ei tunne oma käsi ja ei saa neid liigutada. Õigemini, ühte kätt, siis teisega tõstan käe teise asendisse ja masseerin ja kõik on jälle ok, aga natuke hirmutab. Ma ei teagi, kas vedelikupuudus või rauapuudus või magneesiumipuudus… Noh… vahet pole, millegi puudus on, aga loodan, et läheb ise üle.)
***
See lugu…
Ma olen endale võtnud ühe rolli. Ütleme, et terve elu olen olnud selles pai-lapse rollis. Viisakas, vaikne, rahulik, korralik jne… Vahel olen selles rollis mugavusest, vahel hirmust, ja mõnikord suruvad teised mu sinna ja ma sobitun/mahun sinna väga hästi ja nii ongi…
Igatahes… Mul on vist mingi keskeakriis (varajane) või hiline teismeiga… Ma ei tea ka kumb, äkki kõik korraga… Ma tunnen end nii halli ja olematuna. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks… Aga…
Ütleme nii, et olen konfliktis ise-endaga. Väliselt olen rahulik, igati viisakas ja hall, aga sisemuselt tahaks üle piiride astuda, täiel rinnal elada, karjuda, end täiesti vabalt tudna. Teha keelatuid asju, mis mõnu pakuvad jne… Selline… Ma ei tea.. mässumeelsus vist.
Kuid see pole selline tunne, et tahaks kohe kaamerate ette minna ja end välja elada. See on selline, et tahaks proovida, vaikselt ja anonüümselt ja siis oma rahulikku ja turvalisse rolli tagasi tulla. (Nagu midagi poleks olnud.) Kas nii saab?
Ei tea, kas minusse hakkab elu sisse tulema… Samas ma ei usu, et ma oma rollist välja astun. Üle 30 aasta olen ma selles olnud. Ma ei usu, et see nii kiiresti ja nii lihtsalt käib…
Aga… Kuulan seda lugu ja tunnetan emotsioone. Mulle meeldib see laulja (nagu Michael Jackson)… Nad panevad lugudesse energiat. See ei ole lihtsalt heli ja muusika, ma tajun emotsiooni ja energiat. Seda kuulates ärkan ka mina ellu. Viskan siin juukseid ja tantsin ühel jalal, sest teises jalas on kramp ja kole valus on.
Õhtusel ajal ei suuda ma end eriti tagasi hoida… Siis tahaks öisesse pimedusse märatsema minna. Autoga kihutada, kuulata sellist muusikat hästi kõvasti ja lihtsalt end vabalt tunda…
Jah… Minu n-ö eluroll on hakanud mind piirama. Jah… see on teismelise tase või… messoost iskute keskiga… On seal erinevus? (Ma tean, naistel on see keskeakriis asjalikum ja parem…) Sest olgem ausad, naised on paremad. (Kas ma olen naine? Ma ei tea. Bioloogiliselt, anatoomiliselt jah, aga…vaimselt?…)
***
Tööl oli täna sutsu parem. Ma tundsin end vabalt ja osana kollektiivist. Ma ei tundnud end “tootmis-puudega töötajana”. Kuigi ühe suure vea lasin läbi. Aga ma rabelesin ka väga. Jooksin nii, et higimull otsa ees… Ja kui töölt koju sõitsin, siis käed surisesid ja valutasid. Seeda suurt, et täna sain ikka töötada.
Ma saan natuke neist aru. Või ma arvan, et ma saan neist aru. Enam ei ole sellist vastikut tulnuka tunnet. (Nagu oleks ootamatult, kuhugi filmivõtetele sattunud ja ilge tegevus käib, aga ma ei saa mitte essugi aru, mida ma tegema pean, aga tean, et mul on ka kandev roll seal.)
Nüüd on mul olukorra üle kontroll… Täitsa tore oli. Täna ei kiirustanud koju. Ega ma üldiselt ei kiirustagi töölt minema. Olen ikka viimane, kes end välja logib. Kuhu mul ikka kiiret on.
***
Olen natuke nagu Tuhkatriinu, aga… Mina muutun kella 18-ajal ja mitte printsessiks, vaid karmiks-eideks (mässajaks viskan patsi) ja kell 4:00 hommikul olen vaikne hall hiireke edasi. Naeratan ja hoian omaette.
Ei tea, kas see on ravitav või kasvan lihtsalt sellest välja.
***
Taani sõber RT on mu unustanud. Ma olen aru saanud, et tal pole aega nädalavahetustel. Nädala sees kohtuks ta pigem hommikul, aga ma olen tööl. Pärast tööd saaksin kohtuda esmaspäeval, kolmapäeval või reedel. Eelmine reede kohtusin Nicanoriga ja sellel reedel on ka plaan (aga see on võib-olla plaan).
Aga… Ta ütles, et kohtume siis, kui ilmad paremaks lähevad ja päevad pikemaks. Seega pole vist kiiret. Või äkki peaks talle vahepeal kirjutama ja näitama, et ma olen olemas ja elan veel…
Ta arvas, et meie koerad ei saa mängida koos… Ja siis ma pakkusin, et ma jätan oma koera järgmine kord koju. Ta oli sellega väga nõus… (Minu koer hammustas tema koera kõrva ja seal olevat augud… Ups…)
Jah… Ma vaikselt ikka eksisteerin ja ehitan omale elu.
***
Üks Lars (see casual sex) tutvumisportaalist… Tema tahtis kohtuda, aga mul oli autoga jama ja on seda ikka veel. Seega… Noh, see on jäänud ka väga soiku, just minu kiire ja tiheda elu tõttu. Ei, tegelikult pole ma midagi nii hõivatud, aga… Kui ma varem olin 100% kodus ja siis 20% koolis ja 80% kodus, siis sellega võrreldes on mul nüüd natuke rohkem tegevust. Minu eelneva eluga võrreldes olen ma väga hõivatud… Aga normaalse inimesega võrreldes olen ma peaaegu elav inimene (veel ei ole päris elav inimene).
***
Ei tea, kas täna tuleb 100. kord ka ära. St kuulan seda lugu 100. korda…
***
Homme läheb KIA jälle remonti. Loodan, et enne reedet saan selle tagasi.
KOKKUVÕTE: Ei midagi olulist. Niisama mulisen.
Kramp jalas (säärelihas) on muutunud järjest tihedamalt esinevaks ja ebamugav on.
Vesi. Kui käid jooksmas, siis mineraalvesi või spordijook. Kramp tekib ainult siis, kui oled kehavedelikus võlgu. Veega seoses on ka lihtne valmistumine tulevikuks: jood vett rohkem ja käid tihedamini vetsus, aga krampe ei teki.
Ja, ei see ei lähe niisama lihtsalt üle. Mitmed päevad tarbi vett üle, siis saavad kõik keharakud oma laengu kätte. Rumalate inimeste arvamus on, et “Mis mõttes ma joon vett rohkem, ma pean siis ju vetsus käima tööl või kus iganes”. Kui jooksed, siis joo vett ette ära!