Elust ja olust

Ma ei teagi, kas keegi veel mäletab mind. Ma ju ei käi siin enam eriti tihti. :D

Käin ilusti tööl ja koolis (kuigi vahel on väga raske ja olen ikka mega väsinud, mitte füüsiliselt, aga vaimselt). Kuidas ma seda olukorda kirjeldaksin küll? Kui mul on tegevust, siis tegutsen ja ei tunne mingit väsimust (tunne on selline, et võiksin maratoni joosta – ma ei tea, millest ma räägin, sest ma pole eales maratoni jooksnud ega poolmaratoni ega isegi mitte 5 km järjest)… Aga kui tegevust pole, siis vajub silm kinni. Eile istusin arvuti taga ja oleksin magama jäänud. Päris raske oli end ärkvel hoida ja Nicanoriga vestelda/kirjutada.

Tööl mulle meeldib. (Veel). Eile kukkusin. Meil on põrandas rennid ja tavaliselt on seal metall-plaat peal, aga see oli ära võetud, ma teadsin seda ju. Olin lihtsalt hooletu ja võib-olla ka väsinud. Ma nii väga tahtsin neid aidata, aga ma ei saanud neist aru ja püüdsin ise leida viise, kuidas neid aidata… (Tööl oli selline olukord, et kala polnud ja plaanipärast tööd teha ei saanud. Siis tegime erinevaid ülesandeid ja seal ei olnud konkreetseid ülesandeid kellelgi. Seega tuli ise endale ülesanne ja tegevus leida. Minu jaoks väga raske.)

Teised rääkisid kiires ja segases taani keeles. Kord rääkisid nad omavahel ja siis järsku minuga. Ma ei saanud aru… Ma väsisin ära. Suhtlemine väsitab mind väga palju…

Igatahes… Unustasin ära selle avatud renni ja astusin sinna, kus oleks pidanud olema plaat. (Teate, see olukord, kui maapind jalge alt kaob). :D   Ja sedasi ma kukkusin oma parema puusa peale. Ma ei saanud arugi, mis juhtus. Järsku olin põrandal ja üks külg oli märg (meil on seal vett palju).

Esimese asjana ütlesin “vabandust” (taani keeles). Mitu korda kordasin. Olin ehmunud. Muidugi tõusin hästi kiiresti püsti. Ma olin peaaegu valmis ütleme, et nüüd me unustame ära, mis siin just juhtus… (Tiina küsis, kas kõik on korras. Ma ütlesin, et kõik on korras.)

Teised vaatasid mind nii kurjalt ja etteheitvalt… Noh, et küll ma olen ikka loll. Ma tundsin ka end sedasi…

Pärast tuli Peter ja Britta ütles talle, et ma kukkusin, et seda plaati ei tohi pealt ära võtta ja sedasi renni lahti jätta. Peter vaatab mulle otsa ja küsib, kas see on tõsi, et ma kukkusin. Ma ruttu ja rõõmsalt: “Ja, jah… Ma kukkusin. Ma olin ikka loll.” Endal silmad säramas peas. Ja siis ma lubasin, et ma ei lähe enam selle renni lähedalegi mitte.

Pärast pidin töötama liinil üks. Olin seal koos Jolantaga, me vestlesime ja Jolanta ütles, et tema on ka kukkunud ja Annette ka. Annette on vist 60 ja Jolanta on 52. Ma siis lisasin, et ma olen siis umbes sama ealine, selle järgi. Ega ma tunnengi end 60 aastasena. Aga elan 15-aastase elu. (Reaalselt olen keskmine 30, veel). :D

Selline tobe lugu siis.

Minu tervisest. Alguses ei tundnud ma mitte midagi. Ju olin šokis. Nüüd kui puusa puudutan, siis on valus, aga nt joosta sain ilusti. Seega luud on terved, mul on head luud. Natuke vist kummised, painduvad ega purune. :D Ma ise oletasin, et nüüd tuleb suur sinikas, aga senimaani seda pole. Võib-olla läheb veel aega kuni veri peki alt pinnale tuleb, naha alla… :D Või siis, sinikat ei tulegi ja ainult närv sai natuke muljuda ja teeb valu (kuid üksnes siis, kui seda puudutan).

Minu pekist ka. Töö ja kiire elu on peki üsna ära sulatanud. Kaalun 55 kg. Mina näen ilusti lihaseid ja peeglist tunduvad käed hästi peenikesed. Musta kampsuniga, natuke liiga peenikesed. Jalad tunduvad ka peenikesed. WC-s vaatasin. Puus. Noh, hakkab juba modellilikku mõõtu ja kuju võtma, aga ma seda ei taha. Mulle meeldivad vormid ja jõud…

Natuke muretsen juba. Ma pean midagi muutma, vist rohkem sööki kaasa võtma ja maiustusi. :D Tööpäeval söön ma kaks vorstisaia ja viimasel pausil kaks šokolaadikreemi saia. Ühe suure söögi söön pärast tööd. Aga kui on koolipäev, siis ma koju ei tule, siis võtan kaasa veel ühe ekstra šokolaadisaia paari ja see on kõik. Kodus vahel söön enne magama minekut, aga siis pole eriti isu. Noh, lihtsalt füüsiliselt ei jaksa väga palju süüa.

Eks ma püüan kõvasti raha teenida, et toekam lõuna tööle võtta. Aprillis olen Eestis ja seal söön ma kõvasti, lisaks ei tee trenni (ei jookse ega ei tee füüsilist tööd). Seega kuni aprillini ma kõhnenen natuke, siis aprillis tulevad mu vormid tagasi ja siis hakkan ma sööma, et oma vorme hoida. :D

***

Minu eesmärgid, veebruar:

  • Töötasin 19 päeval – üle täidetud;
  • raamatut kirjutasin 4 korda (4-l nädalavahetusel) – täpselt täidetud;
  • jooksin 9 korda – hästi natuke üle täidetud.

Ma arvan, et päris hästi läks see kuu. Kuigi autodega on jama, peamiselt elektri-värk.

***

Üks nõme lugu ka… Keeltekoolis on üks Genadi (Lätist). Noki küsitles teda ja siis selgus, et tema naine töötab samas ettevõttes, kus minagi (agentuuri kaudu ja just alustas). Kusjuures tuli välja, et tema naine istub samas lauas, kus minagi. Milline kokkusattumus, eksole.

Noh, siis ma alustasingi Genadi naisega vestlust ja rääkisin kokkusattumusest… Olin vist liiga elevil ja rääkisin liiga palju. Igatahes… Ta rääkis Marinaga ja Nataljaga vene keeles… Ja mulle tundus, et negatiivselt minust. Et umbes, et ma olen imelik, miks ma temaga hommikul üldse rääkisin jne… Ja siis Marina pakkus, et äkki mul on Ganadiga salasuhe või äkki ma jahin Genadit (reedel oli mul make-up peal, parfüüm ka, aga ühel teisel põhjusel, kusjuures reedel mul kooli pole ja neljapäeval ma olin meigi-vaba)…

Minus tekitab see vastikust, kui minu poole suunatakse näpuga ja tehakse sellist ebameeldivat nägu. Või selline üleolev nägu… Ma arvan, et minu tunne oli normaalne tagajärg/reaktsioon sellises olukorras. Vastik, vastik oli… Aga siis ma keskendusin enda elule ja see pole minu probleem, et kellegi suhe korrast ära on ja et ma kogemata näen ilus välja (vabandan, et end siin sedasi kergitan). Igatahes… järgmise pausi ajal ma neid ei märganud ja mul oli suva, mis minu kõrval toimus. Ütleme nii, et ma astusin välja sellest “kõik-teevad-väiksele-armsale-Minnyle-liiga” seisundist.

Jah… Leidsin raamatukogust ühe raamatu. Kujutate ette. Ainult ühe raamatu ja raamatukogust. Tegelikult oli seal palju raamatuid, aga ma sain raamatu, mis pidavat aitama inimesel oma isikliku elu majanduslikku olukorda parandada. See on taani keeles ja taani olude kohta kirjutatud. Ma olen väga põnevil. Natuke raske on veel aru saada, aga veel on mul sedavõrd palju huvi, et ma pingutan, et seda lugeda. See on paks raamat ka. Võib-olla osutub see mulle Mount-Everestiks (teate see mägi kusagil, ma ei viitsi googeldada) ja ma loobun, ning viin selle raamatu mõneks ajaks tagasi riiulile, et mingi ajapärast uuesti proovida… Selline ma juba olen. (Kes arvavad, et minu loobumine on loobumine, siis… Ma ei ole teiega nõus. Ma just arvan, et teinekord on minu probleemiks just see, et ma ei loobu. Ma puhkan ja proovin edasi ja siis jälle ja jälle… Aga teen seda asjaga, mis ei ole oluline või mis ei ole vajalik või mis ei ole minu jaoks).

Nt kui ma ei ole hea/osav sõbrannatamises, siis pole mõtet liialt palju aega investeerida sellesse. Mul ei ole seda annet. Ma peaksin pigem keskenduma oma teistele annetele, nt joonistamine, kirjutamine, imelik-olemine jne… :D

***

Teine naljakas seik töölt… Birgite ja Susanne peavad mind lolliks ja naeravad minu üle ja minu vigade üle (mida ma teen palju)… Ma olen juba harjunud nende üleoleva käitumisega ja mõnitava pilguga… Igatahes… Birgite küsis, kas olen juba kallima leidnud, ma ütlesin, et ei ole ja aega ka ei ole… Ja siis Birgite hakkas seletama, et ma ikka peaksin ja et ma olen tark ja oskan hästi joonistada ja midagi oli veel… Siis ma ütlesin, et see on õige, et ma joonistada oskan, aga tark ma küll pole. Et ma olen loll… Siis jäid Birgite ja Susanne vait. Nad olid ehmunud.

Pärast kuulsin, kuidas nad omavahel arutasid, et kumb on süüdi, kumb on öelnud, et ma loll olen. Siis nad süüdistasid üks-ühte ja lõpuks jõudsid konsensusele, et minu kuuldes enam ei räägi, sest on võimalik, et ma saan aru. :D Ai, mulle meeldivad sellised olukorrad. See on see pay-back-time (vast sai õige väljend). Enne tegid nad väiksele-armsale-Minnyle liiga, aga nüüd… Nüüd on neil ebamugav ja piinlik. Ai, ma naudin neid hetki… Nende hetkede nimel ma kannatan üle olukorrad, kus nad minust halvasti räägivad ja mind mõnitavad jne… :D Ma olen vastik inimene, ma tean.

***

Kolmas olukord oli veel… Üks saksa-naine tööl, käsutab mind ja mõnitab mind ja naerab minu (vähese, kehva) taanikeeleoskuse üle. Aga endal tal ka teab-mis hea taani keel pole… Noh… Minul oli suva… Ma olen harjunud juba selle negatiivse hoiakuga minu suhtes. Võtsin seda kõike külmalt, kusjuures ma ei saa nagunii 100% kõigest aru ja need väljendid ja sõnad on võõras keeles. Ma mõtlen, et ma võin ju enda jaoks mõelda nendele väljenditele positiivsed tähendused. Nt dum tähendab loll, aga ma nimetan seda oma peas nt “armas”. Tegelikult on ju see lihtsalt üks tähtede kombinatsioon ja kui see pole minu emakeeles, siis ei tekita see minus eriti emotsioone (mul ei seostu selle sõnaga just palju)… (Võõrkeeles algaja olemisel on ka positiivne külg…) :D

Igatahes… See saksa-naine läks ära, siis hakkasid teised teda taga rääkima ja mind kaitsma ja oma-vahel. Mitte minu jaoks. Nad arvasid, et ma ei saa aru, mida nad räägivad. See oli jälle üks võit minu elus.

***

Eks ma kõõlun kahe vahel. Vahel olen see “väike-armas-Minny-kellele-liiga-tehakse” ja teisel hetkel olen see “võitlev-tugev-Minny-keda-teiste-arvamus-ei-huvita” (seda nimetatakse vist enesekindluseks).

Mul on väljendamise raskused juba. :D

***

Don’t worry about what people think. They don’t do it very often.

https://www.facebook.com/thespiritscience/photos/a.224942914212872.59713.210238862349944/1714528465254302/?type=3

Ma arvan, et see mõte ei vaja lisa selgitust. Kõigile ilusti arusaadav.

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

22 kommentaari postitusele Elust ja olust

  1. Roland kirjutab:

    Kuna Sa nii pikalt kirjutasid, siis ma lõpuni ei jõudnudki, aga minu tähelepanekud: Teised oli pahased, et heaoluühiskonnas sellises olukorras peaks Sulle hüvesid pakkauma, aga Sina seda ei teinud ehk panid teised jälle tanki. Kui majandus inimesena peaksid teadma, et Eestis, mille eest peaksid väljas olema seal, on nõrk ametiühing. Aga Sina, kui esinedes nagu totu, nõrgestad Taani ametiühingut, mis seisab heaoluühiskonna

  2. Roland kirjutab:

    inimeste õiguste eest.

    Ehk Sa ei tee tööd, mida oskad (Sinu Diplom mõttetust Tallinna Tehnikaülikoolist) ja keerad heaolu ühiskonna nõrgematele/ laisematele jubedat sitta kokku.

      • Roland kirjutab:

        Ma aitaksin Sind ja tegin mingi aeg pakkumise…aga tavai pohh see… inimestega ma Sind kokku niisama ei laseks, kui pole kindlat tegemist. Sul on lihtsalt nii väga palju õppida, et seda Sa ei õpi keeltekoolis ega ka mujal, kuhu viimases hädas suundud. Samas, Sa pole idioot, kes ei saa aru, et tegi häid valikuid, aga mitte viimasel ajal.

        Kui arvad, et tegid häid diile, siis liinitööle Eestis saad palju südamlikuma vastuvõtuga. AGA MINNY?

        • Avatar minny minny kirjutab:

          Mis ma ikka oskan kosta. Natuke olen juba väsinud end kordamast, aga ju ma ei oska end veel korralikult väljendada. Ma siis püüan uuesti, aga natuke.

          Mulle tundub, et sa näed asju liiga enda mätta otsast. Minul ei ole Eestis kodu, mul ei ole seal vanemate kodu. Ma olen üles kasvanud vaeses peres, mul ei olnud võimalik vaadata lapsena SAT-i saksa ega soome kanaleid ega multikaid.

          Minu esimesed teenitud rahad, sünnipäevaraha, Soomes maasikal käimise raha, kõik andsin ma vanematele, et meil oleks laual söök. Mul pole olnud võimalust pidada teenitud raha enda omaks ja osta midagi endale.

          Terve elu olen pidanud arvestama teistega. Mõtlema, mis on perekonnale parim, mitte seda, mis mulle meeldiks või mis oleks mulle hea. Ma olin 15-aastane (teised hakkasid pidutsema, suitsu proovima jne), mina tegin süüa, koristasin, pesin pesu, käisin poes, ostsin süüa (tassisin suuri raskeid toisukotte, tavaliselt 2-3 pilgenitäis kilekotti). Raha puudus alati. Mul oli kaks teismelist nooremat venda, kellele olin ma ema eest. Senimaani nad helistavad mulle, kui teevad süüa ja küsimusi on, mitte S-le… See näitab, et mul oli see ema-roll ja ma vist sain hakkama. Vennad on vähemalt tänulikud.

          Minu elus on olud palju ebakindlust ja ma otsin turvalisemat kohta. Ma olen piisavalt tunda saanud seda “ma ei tea, mis homme saab; kas üldse süüa saab või kus ma ööbin”. Seega ma nüüd teen natuke turvalisemaid valikuid. Ei võta ülemäära suuri riske. Natuke vaiksem tempo, aga see-eest kindlalt edasi.

          Ma olen kohtunud paljude inimestega, kes tõmbavad ringi, võtavad suuri riske… Aga tead mis… Neil on ka suured kaotused ja me oleme ümbes samal pulgal. Neil ei ole oluliselt rohkem kui mul. Need inimesed seisavad ühe koha peal… Nende elu läheb ülesse, teenivad palju, siis nad koatavad enamuse ja peavad uuesti otsast alustama.

          Seevastu mina liigun aeglaselt, aga kaotusi ja tagasilangusi on vähem. Kindlalt edasi.

          Eesti palgaga ei saa ma endale eluaset lubada. Kui ma nibin-nabin saab üriraha kokku, siis terve elu üürikas eladada, ei ole vist eriti asjalik mõte? Või mis sa arvad? Tuleb pensioniiga, siis minu sissetulek langeb oluliselt ja ma ei saa endale isegi üürikorterit lubada. Lapsi ma vast ei saa ja meest ka mitte… Minu eluväljavaatega ei ole just erilist tulevikku.
          Sa võid ju öelda, et küsigu ma siis rohkem palka. Majandust õppinud inimesena ma ju näen, et ettevõttel pole võimalik rohkem palka maksta. Kui ta maksabki mulle kõrgemat palka, siis varsti peab ta tegevuse lõpetama, sest see pole kasumlik. Ma näen, et Eestis ei ole tingimusi rahateenimiseks, edukaks ettevõtluseks. Seal pole turgu, pole kliente, klientidel pole raha…

          Seega eestis ei saa ma endale eluaset lubada, mul pole seal ka vanemate kodu (vanavanemad on vanad, kui nad kaovad, siis müüakse see maja maha, seega seal pole mul ka võimalust).

          Võib-olla sa hakkad rääkima enda pakkumisest. No-thanks… Sa oled nii ebastabiilne inimene ja sinu “aitamine” ja “heategevus” ja “motiveerimine” ei sobi mulle kohe üldse. See ei aita mind. Pigem just tekitab frustratsiooni. Ma ei suudaks sinuga koos olla mitte kauam kui mõned tunnid. Lihtsalt meie maailmavaade on erinev. Vahel ma tunnen, et sa ründad minu isiksust ja see on ebaaus. Nt “sul on lihtsalt nii väga palju õppida”, justkui ma oleksin loll (ma ei väida, et ma seda pole), aga miks sa arvad, et sina tead kõike. Minule vahel tundub, et sa oled väga kitsa silmaringiga ja rumal ning näed end suuremana kui tegelikult oled. Sa ei ole kahe jalaga maapeal. Mulle tundub, et sa loed edukate ja ülitublide inimeste blogisid (nagu Rents ja Merje) ja siis arvad, et oled samasugune, et mina peaksin ka olema selline. Aga ei… seda pole ei sina ega ka mina. Selle vahega, et mina tean oma võimeid ja tunnistan seda endale, aga mulle tundub, et sina mitte… Nt kool ja töö. Sina suutsid ainult tööle keskenduda ja kool jäi pooleli, kusjuures, oled sa tööl midagi saavutanud? Ma mõtlen, on sul ette näidata karjäär? Ma mõtlen ametlik, mitte see sinu peas. On sul pabereid, mis viitaksid sinu suurtele teadmistele, kogemustele? Või on see vaid sinu enda arvamus? Kui sa kohtad suvalist inimest tänavalt, välismaalast. Kuidas sa saad või kas sa saad talle tõestada, et sa oled see, kes sa väidad end olevat? Et sul on need suured teadmised ja kogemused… (Võib-olla sa jälle hakkad nutma ja uluma, et miks ma sulle liiga teen. Aga olgem ausad, sina tahtsid oma sõnadega mulle haiget teha ja alandada (sisu “sa oled loll”), ma nüüd peegeldan sinu suhtumist tagasi).

          Vahekokkuvõte: Eestis mul elukohta pole.

          Minu vanema(te)kodu on siin Taanis. Seega olen ma siin. Palk on siin parem, mul on võimalus säästa. Turg on siin jõukam, kliente on rohkem, lisaks lähedased suhted Saksamaaga ja teiste EU riikidega.

          Sa heidad mulle ette, et ma ei kasuta oma haridust. Aga kui inimesel on mitu haridust (nt Rents), kuidas ta saab seda kõike kasutada? Need on erinevad ju, ei ole ühte töökohta, mis hõlmaks kõike…

          Siinkohal pean ma taas vabandama. Anna andeks, et ma õppisin majandust ja ei jätnud pooleli nagu sina, vaid kogemata lõpetasin ja sain selle diplomi kätte. Tõesti vabandan… Aga mulle meeldib hoopis kirjutada ja joonistada ja näen oma tulevikku hoopis teisiti (nüüd). Ameerikas on see tavaline, et inimesed muutuvad. Õpivad end tundma ja vahetavad eriala. See on seal ok.

          Nüüd minu elust. Ma ei tea, miks sa minu elu elada tahad. Kas sa enda omaga ei saa hakkama või ei taha seda elada? Mina olen oma eluga rahul ja valikutega. Mulle tõesti meeldib mu töö. Mind ei morjenda, et mõni vaatab sellele viltu. Mina arvan, et iga töö on töö. Ja töö ei alanda töötajat. Olgu ta koristaja või teab-kes. (Ise)Õppiv inimene areneb igalpool ja suudab igast olukorrast midagi saada. Rumal inimene vajab õppejõudu, kes toob teadmised kandikul kätte ja suunab kätt jne… Mina olen korduvalt näidanud, et ma saan hakkama.

          Jah, ma ei ela sinu unistuste elu ega elu, mida sa oled minu jaoks välja mõelnud. Ma vabandan… Aga ma ei taha seda. Ma tean, ühiskond näeb mind kui pereema ja abikaasat (mõni veel soovib mind näha edukana ja karjäärinaisena)… Aga mina ei taha seda. Minu jaoks on natuke imelik, et mulle surutakse mingeid raame/ideoloogiaid/elustiili peale ja mitte keegi ei vaevu isegi uurima, kas mina seda tahan. Nemad tahavad ja arvavad, et mina ka.

          Ma olen väsinud. Mul on kriis, minu elus on kriis. Aga ma saan hakkama. See on ok mulle. Ma saan aru, et sulle pole, aga püüa nüüd maha rahuneda ja endale sisendada, et Minny ei ole Roland. Minny on üks teine inimene ja isemõtlev inimene ja täiskasvanu, kui naljakalt see ka ei kõlaks.

          Ma sooitan sul see aitamine ja energia pigem oma elu ülesehitamisele suunata, sest mina saan oma eluga ilusti hakkama. Kui mulle ikka meeldib prügikastist süüa otsida ja hipi-elu elada, siis ma teen seda. Üks puha, mida sina mõtled või loodad või ootad…

          Kokkuvõte: Eestis ei ole mul elukohta, Taanis on. Majanduslikult on Taanis parem keskkond. Ma olen oma eluga rahul. Vabandust, et selle diplomi kätte sain. Sry, mul lihtsalt on nii, et kui midagi alustan, siis ikka püüan selle lõpetada ja teha nii hästi kui saan. Mul on raskusi asjade pooleli jätmisega. Minu väike kiiks…

          • Roland kirjutab:

            Maailm, Eesti ega mina ei ole sulle võlgu midagi. Sina oled natuke rohkem Eestile võlgu. Sorry. Mina pean 0 arvet. Inimesed, kellele välja teen – ma ei küsi tagasi. Samadel tingimustel vastupidiselt olen tasunud. Pannud nutsi isegi peldikus korvi alla, et vastu võetaks vastu tahtmist.

            Mina, Rents ja Merje – kui Sul on parem info, kui mina tean, siis palun avalikusta see. See, mida siin kirjutasid on solvav. Mina ei ole Sinust nii kunagi avalikult kirjutanud. Ega ka anonüümselt. Kui Sa ei tea ega oma mingit aimu, siis miks seda kommentaari panna?Kas mina olen Sinuga nii inetult käitunud?

          • Avatar minny minny kirjutab:

            Jah, sina oled minuga nii inetult käitunud. Väljavõtted sinu kommentaaridest:

            „Sinu Diplom mõttetust Tallinna Tehnikaülikoolist) ja keerad heaolu ühiskonna nõrgematele/ laisematele jubedat sitta kokku“ 04.03.2017 kell 20:27

            „Aga Sina, kui esinedes nagu totu, nõrgestad Taani ametiühingut, mis seisab heaoluühiskonna“ 04.03.2017 kell 20:22

            „Sina ei julge seda teha ja kui ma kunagi sinu blogi lugema hakkasin, siis sa tundusid täielikult nii pealiskaudne olevat rahasse ja inimestesse nagu ritsikas kirjutas.“ 22.01.2017 kell 19:50

            „Sa oled kummaline tõesti, kindlasti raisku läinud andega inimene hetkel,“ 14.01.2017 kell 23:02

            „Sa oled liiga rumal/põikpäine (mitte ebakindel), et sellest aru saada.“ 15.12.2016 kell 00:16

            „Sinus on sisu, mille Sa oled maha põletanud oma suure passiivse lollusega! Tuupimine? Täielik pettus? Minu Minny pole pettur, aga rumal passiivne inimene mõttetu diplomiga tema jaoks! Raisatud aeg!“ 13.12.2016 kell 23:11

            „Sa oled majanduspagulane“ 18.09.2015 kell 21:02

            „Anna andeks, aga vahel tundud ikka blondiin.“ 25.01.2014 kell 22:19

            Ma teadsin, et sa hakkad nutma ja uluma. Vaata, minu nõrk koht oli mu haridus (mida ma ei kasuta) ja minu hetkeolukord. Kohutavalt haiget tegi, kui mind lolliks nimetasid ja need teised nimetused… Aga… Meie erinevus on see, et mina olen õppinud ja endaga tegelenud. Ma ei lase end enam sinu sõnadest mõjutada. Sina seevastu… Kui sinu nõrka kohta urgitseda, siis pistad uluma ja õigust nõudma.

            Ma võib-olla ei tea, kuid oman mingit aimu ja ma kirjutan kommentaariumis ja blogis. Sul on alati valik mitte lugeda, mitte külastada minu blogi. Kui ei meeldi, siis keegi ei sunni sind ju seda lugema ega kommenteerima.

            Sina avaldad oma arvamust, ma avaldan oma arvamust. Sa jagad mulle negatiivseid hinnanguid ja diagnoose ja ma vastan samaga.
            Ma püüan kirjutada saatelausena, et mina arvan, mulle näib jne… Samas sinu kommentaaridest selliseid saatelauseid ei leia. Sa kirjutad kindlaskõneviisis justkui sa teaksid kõike.

            Esitan su küsimuse sulle endale, eks sa püüa sellele vastata. „Kui Sa ei tea ega oma mingit aimu, siis miks seda kommentaari panna?“ Nt. „majanduspagulane“; „olen passiivne“; „rumal“; „keeran sitta kokku“ jne… Kas sa tead neid asju? Kas sa aimad neid asju? Miks neid kommentaariumisse panna?

            HOIATUS: Kui sina kirjutad minu kohta halvasti, solvad mind või halvustad mind või püüad mind alandada, siis ma tean ka, mis sulle haiget teeb ja vastan samaga. On ju mõnus selliseid asju enda kohta lugeda? Tekitab nii hea tunde, kui keegi sinu haiget kohta urigtseb ja soola peale raputab?

            Sina, Merje ja Rets – sa oled valesti aru saanud. Seal on Merje ja Rents, aga sina sinna valemisse ei mahu. Sina ei ole seal, mõistad? Sa oled mingis teises valemis (sa ei ole edukate ja üli-tublide valemis/seas).

            Kui sa oma jonnimise ja ulumise ära oled lõpetanud, siis püüa meheks kasvada. Kui sa teisi ründad, siis arvesta, et saad vastu ja kui mind ründad, siis saad 10-kordselt vastu. Ma olen võimendiga (võimas-tibi).

            Sind on hoiatatud. Ja head naistepäeva sulle! ;)

  3. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Oi-oi,uhhh! No mis sa oskad kosta või kus sa oskad pista!Eks ta ole,jah…

  4. Isildur kirjutab:

    Hea kokkuvõte. Soovin edu! Vabandust, et olen sind varem kritiseerinud. Mehed juba on kord sellised, kui näevad probleemi (nende arvates), siis asuvad seda kohe lahendama.

  5. Isildur kirjutab:

    Ei ole mingit konksu, täiesti siiralt ütlesin, mida mõtlesin. Sai ka millalgi imestatud, et sa oma kõrge haridusega Taani lihttööle kolisid. Ja mingeid Eesti lahendusi pakutud. Pärast seda pikka selgitust saan vist sinust rohkem aru.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Aitäh! Siiras tänu. Väga meeldiv on lugeda positiivset tagasisidet. Eriti soojendav on see koht, kus sa kirjutad et saad minust aru (ma kustutan selle “vist” ära, sest mulle meeldib ilma selleta rohkem). ;)

  6. Roland kirjutab:

    Vastan ühe lausega, kuna

  7. Roland kirjutab:

    hoolimata oma ilust oled totu.

    Enamus kommentaare, mida Sinu osas kasutanud olen, olen uhke. Ma olen sind kohelnud nagu tõeline dzentelemän. Lugupidamisega. Seda ei ole ükski mees teinud Merje- laadse feimariga ja ma pole mitte kunagi Rentsiga silmast silma kohtunud.

    Hoolimata Sinu kriitikast ja IDIOOTSUSEST võin öelda

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Lars on tõeline dzentelmen, aga sina pole mitte sinna poolegi. Aga kui sa end ise sellisena näed, siis on ju ok. Nüüd tuleks vaid leida mõni teine ka, kes sind sedaviisi näeb. ;) Edu sulle!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kas sa oled uhke, et ma olen loll, rumal, majanduspagulane, mõttetu haridusega, maha/ära põletatud sisuga (ehk sisutu inimene), pealiskaudne, passiivne, teistele sitta kokkukeerav jne…?

      Sinu kommentaaridest on minu pähe kõlama jäänud kaks mõtet: 1. ma olen loll (+ sünonüümid) ja 2. mõttetu (haridus ja mina, sest ma ei kasuta oma haridust).

      Vastata pole vaja, lugeda pole ka vaja. Lihtsalt tahtsin südamelt ära.

  8. Roland kirjutab:

    et Rentsist oled natuke palju targem IRL-s (kust tuleb raha), aga Merje oli, on ja jääb 15-aastaseks mõtlemiselt. Väike kokkuvõte SINU ära panemisest :)

  9. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Paranoiline isiksus kliinilise tärminiga F60.0
    …(f) kalduvus pidada end liialt tähtsaks, mis väljendub püsivas enesekeskses hoiakus;
    Selleni jõudsin,kui ma seda Rolandit “läbi närisin”.Igalt poolt,kus ma teda netis nägin ja lugesin.

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>