Eestis käik kui õudusunenägu

Täna just saabusin Taani koju. Kooli ei läinud.

Oma Eesti-tuuri alustasin isa juubeli sünnipäevaga (ta sai 55). Vennad olid oma kaaslastega kohal. Kõik oli talutav. Mulle natuke raske, aga kord 15-20 aasta jooksul suudan küll üle elada.

Edasi läksin vanaema juurde. Kõik nagu sujus. Pühapäeval (9.04.2017) maandusin ma sinna. Esmaspäeval jalutasin vanaemaga külas. Täitsa tavaline. Kuulasin teda ja oli tore koos temaga olla.

Teisipäeval käisin vanavanematega ERM-s, Tartus ja vennal külas. Kõik oli tavaline. Ma olin autoroolis, vanaema oli kaardilugejaks ja vanaisa oli tagaistmel. Vist magas. Ta oli viimasel ajal väsinud. Magas päeval ka ja ütles, et seest keerab, et süüa ei taha. Väheke sõi…

Teisipäeva õhtul (11.04.2017) hakkasin ma autol rehvi maha võtma, sest esimene pidur oli natuke peal. Tartust tulles mulle tundus, et midagi on valesti ja siis katsusin, et vasakpoolne esimene velg on kuum. Päris punane polnud, aga oli kuum. Kolmapäeval soovis vanaema Tallinna sõita ja ma arvasin, et sellise autoga on selline sõit natuke ohtlik.

Noh, hakkasin rehvi maha võtma. Mingi aeg tuli vanaisa… Ma tahtsin ise, aga ma ei julgenud teda ära ajada. Ma püüdsin igal võimalusel ise end sinna ratta juurde sättida… Aga ta ei lasknud ja mul oli mingi tobe austus tema vastu, ma ei suutnud teda minema ajada…

Igatahes… vanaisa võttis rehvi alt ära. Siis ma ütlesin talle, et nüüd küsime mu isa käest, mis edasi. Tema tegi seal ratta juures midagi. Ma ütlesin, et lähen tuppa ja helistan isale… Läksin tuppa… Olin seal 5-10 minutit… ja kui tagasi tulin…

Vanaisa oli olnud põlvili auto ratta juures ja siis sellili vajunud. Kajusin: “Vanaisa”. Ta ei reageerinud. Katsusin pulssi. Seda polnud, ei randmel ega kaelal. Keha oli veel soe. Tõmbasin ta  garaaži põrandale. Püüdsin tea kunstlikkuhingamist, aga olin nii šokis, et… Sain aru, et sellises seisus ma seda kindlasti õigesti ei tee. Kutsusin vanaemat, jooksin tuppa. Vist 2 minutit. Helistasin 112. Andsin aadressi ja juhendamise järgi tegin südamemassaaži kuni kiirabi jõudis… Nad võtsid üle. Vaatasid teda… Ja siis…

Kuulsin: “Siin ei ole mitte ühtegi elumärki enam.” Kiirabiarst pöördus minu ja vanaema poole ning ütles. “Ta on surnud.” Aeg jäi seisma. Ma kallistasin vanaemat. Ta nuttis ja küsis minult, et mis nüüd saab. Miks see nii juhtus? “Kuidas ma küll nüüd üksi hakkama saan?”

Vanaema on 84-aastane. Vanaisa oli 81. Vanaema on vana, ta võtab rohtusid. Ta unustab palju. Samas ta keeldub oma kodust ära kolimast…

Terve see nädal ma olin nagu elav-surnu. Korraldasin matuseid. Lohutasin vanaema. Istusin tema voodi kõrval ja püüdsin ta mõtted mujale viia. Rääkisime raamatutest ja tema lapsepõlvest. Magada sain vaid mõned tunnid.

Mina kirjutasin ka matusekõne… Kõige selle vahepeal käisin ka klassikokkutulekul. Ei ulgunud seal. Ei maininud poole sõnagagi oma läbielamisi…

***

Pidin vanaisa keale surnuauto järgi kutsuma….

***

Teate, see oli õudne. Nüüd ma ei teagi, kumb kohutavam oli, kas lahkuminek või see.

***

Mul pole olnud hetkegi, et kõige selle üle järele mõelda. Ma olen plokeerinud mõtteid sellest päevast, ööst… Samas ma tean, et see kõik tuleb mu pähe ja ma kardan seda.

Mina olin viimane, kes vanaisa häält kuulis, kes temaga rääkis, kes tema veel sooja keha puudutas. Mina leidsin ta, mina jätsin ta mõneks minutiks üksi…

Ma korrutan endale, et see polnud minu süü. Ma tegin endast kõik, mis teha sai… Ma ei saa ajas tagasi minna.

Minu vanaisa ei kurtnud kunagi. Kui pakkusin abi, siis ta ei võtnud seda vastu. Ma olin ja jäingi tema jaoks väikseks abituks tüdrukuks, aga ma olin vahepeal juba suureks naiseks sirgunud ja tugevaks ka…

***

  1. Vanaisa on surnud.
  2. Vanaema jääb üksi. Suvel ta veel saab hakkama, aga talvel kindlasti mitte.
  3. Mina… Mida mina tegema peaks? Kas elada oma elu või teiste elu?
  4. Lahkusin Eestist. Raske oli, aga minust poleks olnud seal enam kasu. Ma olin emotsionaalselt tühi. Olin närviline… Ma ei suutnud enam kogu seda jama enda kanda võtta.

Ma nii tahaks, et see kõik oleks olnud vaid halb unenägu. Ma tahan oma vanaisa tagasi. Vanaema tuli öösel minu voodi juurde ja ütles, et tema ei taha enam elada…

Ma pole sellest kellegagi rääkinud. Ma pole rääkinud enda tunnetest ega läbielamistest. Vennad küsisid minult, ma ütlesin, et ei taha sellest rääkida. Hoian end töös, siis saan hakkama. Ema vist ka küsis, aga rokem pole keegi küsinud. Miks nad peaksidki?

***

Jah… nüüd ma siis kannatan oma raske koorma all ja ei oska end kuhugipoole tühjendada. Mul pole kedagi, kellega rääkida enda läbielamistest. Olen olnud nagu svamm ja teisi lohutanud. Ise pole saanud midagi…

Vanaema küsib koguaeg: “Ega ta (vanaisa) ju ei pingutanud ega ju?” Sell hetkel, kui ta pikali vajus, ei pingutanud. Aga ratta maha võtmine on raske. Varem oli see kerge, aga viimasel ajal väsis ta ju ruttu. Tema vanuses… võib-olla pingutas… Ja edasi läheb mõte sellele, et äkki ta suri minu pärast. Äkki ma oleksin pidanud teda takistama… Äkki ma oleksin pidanud ta minema ajama… Äkki…

***

Tean, et leinamisel ja lakuminemisel on mitu faasi… nt enda süüdistamine, teiste süüdistamine, viha, kurbus, kadunu süüdistamine jne… ja kõige lõpuks saadakse rahu… Mul tuleb veel palju kibedaid pisaraid valada.

***

Ok. Vanaisa saab (vast) neljapäeval mulla alla. Ärasaatmine oli krematoorimumis, aga tuha kättesaamisega läheb aega. Mu isa võttsi juhtimise üle, õigemini tema elukaaslane… Vanaisa nägu oli rahulik ja rahulolev (seal kirstus). Mulle tundus, et see oli talle kergenduseks, et teda vaevas miski elu-ajal (aga ta ei rääkinud kellelegi). Nüüd sai ta piinast lahti. Ma võiksin sellega isegi leppida.

Aga vanaema. Mis saab mu vanaemast…

***

Ma tean, et segane…

Ma kardan, et ma pean sama põrgu uuesti läbi tegema. Ja pärast vanaema veel minu isa ja ema… Miks? Miks ei võiks iga põlvkond seda koormat kanda? Miks mina pean seda nii palju kordi läbi tegema? Sest ma olen tubli? Sest ma olen tugev? Sest ma saan hakkama?

Jah, näiliselt on ju kõik ok… Aga mis minu sees toimub…

***

Täna sõitsin lennujaamast koju ja kuulasin raadiot. Muusikat. Minusse tuli elu. Äkitselt soovisin ma tantsida. Minna diskole, end segi juua, naerda, tantsida, laulda… Elada…

***

Ajan segast. Ma tean. Andke andeks. Leinaaeg… Sellist läbielamist ei soovi ma kellelegi.

Ühelt poolt saan ma aru, et see matusekorraldamine ja kõik, oli minu kohus, aga teisalt arvan, et seda oli mulle (ühele) inimesele liiga palju.

Minu onu (ehk vanaisa teine laps) piirdus vaid urni valimisega, helistas kahele sugulasele ja vedas end ärasaatmisele kohale (ilma lilledeta). Vanaemat vaatamas ei käinud.

Mina käisin vanaemaga perearsti juures tõendit saamas, küsisin talle rahusteid, et ta magada saaks. Vallavalitsuses käisin, aitasin tal avaldust kirjutada, et matusetoetust saada. Krematooriumisse panin aja kirja, vaatasin eelnevalt teenused üle, et nende vahel õige valik teha… Vanaisa pangaarve tuli enne tühjaks teha, sest pärimisega ei jääks 190 eurost just palju alles… Lepingud tuli ümber teha, üle vaadata… Tahtsin autot ümber registreerida, aga see ei õnnestunud. Olin vin-koodi valesti kirjutanud ja numbrimärgi ka. Ja siis jäin vahele (vanaisa allkirja võltsimisega). Ametlikuks asja ei aetud, aga paha tunne on ikka sees… Tahtsin aidata, aga… Nagu ikka, enda arvelt…

Ma unustasin seal ise-enda. Ma elasin vaid teiste jaoks… Nii ei saa ju…

***

Ei… nüüd koeraga välja ja magama. Homme varakult tööle. Vanasse rütmi tagasi.

Las kõik laagerdub. Äkki ujub mõni hea lahendus ise välja. Vahel ikka juhtub nii…

***

Puhka rahus vanaisa! Ja hoia ikka vanaemal silma peal!

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Eestis käik kui õudusunenägu

  1. surnudhing kirjutab:

    Tunnen kaasa vanaisa kaotuse puhul.. !

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>