Jama

Sa küsid minult, kas kõik on ok. Ei ole. Kõik on väga halvasti, kuid sa ju ei viitsi mind kuulata. Sul pole aega ja sul on omal muresid piisavalt.

Seega ma oletan, et see on vaid viisakus küsimus ja ma vastan, et võib-olla on ok või ei ran seda täielikult.

***

Mul hakkab nüüd vaikselt kohale jõudma need sündmuse, kui mu vanaisa suri. Ma ei saa öösiti magada. Ärkan 2-3 korda ülesse. Mul on suur hirm, olen uuesti samas olukorras või vahel on üksnes hirm.

Kuna öösiti magada ei saa, siis olen terve päev väsinud. Koguaeg vaid magaks. Närviline olen ka. Minu mälu on olematu. Täna läksin pausile, see oli 20 minutit, ja kui tagasi tulin, siis olin unustanud, kuhu ma oma kilepõlle olin pannud. Ja ei tulnudki meelde. Vaatasin, et seal ei rippunud, kuhu ma selle tavaliselt olen pannud, seega oletasin, et viskasin ära ja võtsin uue.

Aga selline mäluauk ja nii lühikese ajaga. Tööl ma ka ei suuda meelde jätta, kuhu ma minema pean. Kui minu nõdrameelsus töötegemist segama hakkab, siis tuleb mul hakata lahkama oma läbielamisi. Kui ikka ei saa, siis tuleb võtta puhkus, et end ravida.

***

Ma vaatasin ka psühholoogide nimekirja. Leidsin paar komput tohtrit, aga nad on Kopenhaagenis ja maksavad väga palju. Kujutate ette, üks tund 1000 DDK.Valet ametit olen õppinud. Lihtsalt kuulad mingit sassis pihvi ja noogutad kaasa ja kui vaikus tekib, siis küsid: “Aga mis tundeid see sinus tekitas/tekitab?” :D Kui raske see ikka saab olla. (Sarkasm)

Igatahes, mõte oli ulme-hea. Ilus tohter, taanikeelne vestlus  (keele praktika) ja äkki saab pööningul ka midagi korda või natuke rohkem korda… Kuid jääb ära.

Mingile eidele ma kõrva uluma küll ei lähe. (Ma ei usalda emaseid.)  :D Püüan omal jõul hakkama saada.

***

Aga kuidas siis minuga on… Kui tekib vaikus, siis mõtlen taas sellele hetkele, kui ma vanaisa leidsin. Kuidas ta lamas, kuidas ta silmad olid… See kavatu nägu. Püüan meenutada, mis juhtus enne, kui ma tema juurest lahkusin. Äkki see “Ah” oli abipalumine, mitte “ahah” (sain aru, mine)…

Mõtlen, et äkki oleksin ma pidanud tegema midagi teisiti. Äkki oleks… Äkki oleks… Kui arst oleks andnud talle elektrit, äkki oleks süda tööle hakanud…

See on nii kohutav… Siis mõtlen, et… Miks ma ise seda ratast alt ei võtnud. Miks ma ei öelnud vanaemale, et jätku vanaisa rahule, et ma alguses vaatan ise asjad üle ja kui abi vajan, siis ise kutsun teda… Ma ütlen, see on kohutav. Pisar tuleb silma. Ja siis viin ma mõtted mujale.

***

Vahel mõtlen, et vanaema on nüüd täitsa üksi seal. Mõtlen, kuidas ta mööda tube ringi käib ja nutab. Siis kujutan ette, et ta istub köögi laua taga ja ootab, kuna vanaisa püllult tuleb. Järsku talle meenud, et vanaisa ei tulegi.

Vahel mõtlen, kuidas ta istub vanaisa haual ja nutab ning küsib oma küsimust: “Miks sa pidid minema? Miks nüüd? Miks sa ometi ei võinud paar aastat kauem elada?”… See on tohutu kurbus, seda on nii palju minu sees, et tahaks selle paberile panna. Pildina. Aga minu käed on roostes ja ma ei saaks rahuldavalt sellega hakkama. (Võib-olla ükskord võtan kätte ja teen ära.)

***

Ma ei kujuta ette, kuidas ma lähen maale ja vanaisat pole seal. Kuidas saab see olla võimalik? Ma lähen ja seal polegi autot? Polegi kedagi mind ootamas?

Vanaemale on raske helistada. Võtsin hoogu oma mitukümmend minutit. Ma teadsin, et ta nutab. Teadsin, et see on raske kõne. Täna sain sellega hakkama.

Ta ei taha rääkida, ma saan temast aru. Ta tahab, et ma sinna läheksin… Ta räägib, et ei taha elada, ta räägib, et tal on ka väga halb, et mingi aeg oli ikka üli-halb.

Jah, ma tean, et vanaema läheb ka varsti. Ma tean seda. See on raske meile… Minu isa ja onu hakkavad selle kinnisvaraga protsessima… Kuid vanaemale oleks see kerge, rahu.

Ta on vaadanud juba endale koha ära. Juba sätib ja korraldab oma hauaplatsi… Kuidagi imalik on mõelda, et vanaisa ise tassis kaks kärutäit liiva oma hauaplatsile (paar aastat varem). Ma olin ka seal. Vanaemal aitasin haudu korrastada ja tema siis tegi oma platsi.

Mina veel naljatasin ja küsisin, kes kuhu maetud tahab saada. Toona teadsin, et see juhtub, aga ei osanud oodatagi, et nii äkisti ja võrdlemisi ruttu… Vanaema ja vanaisa hakkasid natuke vaidlema, et kes siis kõnnitee servale lähemale peab minema. Siis jäi jutt nii, et see, kes viimasena sureb. Vanaema oli raudpolt-kindel, et tema sureb esimesena…

Nüüd mõtlen, et tegelikult otsustab ju hoopis see, kes viimasena sureb. Ehk siis… Vanaisa ruttas selle suremisega, aga vanaema oli see, kes ütles, kuhu maetakse…

Kuid platsi saab suurendada, seega ei pea kumbki teeserva minema. Vanaema vana-tädi (hoidjatädi) on kõige lähemal teeservale.

***

Minu vanaisaga oli nii, et tema ei kurtnud. Tal avastati maovähk ja see ka üsna hilja, seega tal eemaltati magu ja väga palju ka söögitoru. Ta lihtsalt keeldus arstile minemast. Läks siis, kui asi oli juba väga hull.

Ükskord töötas, keevitas ja säde lendas riiete vahele. Ta läks põlema. Sai suuri põletushaavu. Isa käskil tal arstile minna, aga tema ei tahtnud. Isa viis ta sinna. Siis pidi vanaisa mitu päeva haiglas olema ja tema puusalt võeti nahka, et põletust lappida.

Seega… Tollel päeval, kui ta suri, ta ütles, et on väsinud. Nagu ta istus, siis ta ka magas. Aga kui ärkas, siis jälle tegutses, nagu ei midagi. Päev varem ta ütles, et tal on iiveldustunne ja eriti isu pole. Natuke sõi, aga mitte palju…

Kuni viimase hetkeni ta ei kurtnud. Vanaema käis tal järel ja ütles, miks sa seda ei tee ja miks sa seda ei tee… Vanaisa küttis hommikul ahjud, seega vanaema ärkas alati soojas toas. Kassid olid toidetud, linnud, söök oli laual.

Jah… Nüüd teeb seda kõike vanaema ise…

Aga vot milline mees oli minu vanaisa! Kuni viimase hetkeni sedais ta oma naise esikohale (ja lapsed ja lapselapsed). Kuni viimase hetkeni hoolitses oma naise eest. Pesi ta selga, hoidis toad soojad, pani rohu silma, sõidutas teda… Kui see polnud armastus, siis mis see oli?

Vanaisal oli sillainseneri haridus (TIP-st). See on võrdsustatud migistrikraadiga. Jah.. ta oli tark ja haritud mees. Töötanud kaevanduses… Kuid tema läks oma naise lapsepõlvekoju, hakkas põldu harima ja puid istutama. Elas vaikselt (teistele).

Ega me temast palju ei teadnuki. Ma võiksin vanaemast rääkida pikki lugusid, aga vanaisa ei vait. Tema oli lühikesejutu mees… Ta oli Saksamaal (koonduslaagris või kusagil)… Sündis Venemaal ja ema tuli üle piidi Eestisse. Oma isaga ta vist ei kohtunudki, sest too võeti sõtta, kust tagasi enam ei tulnud…

Nii põnev ja sündmuste rohke elu, kuid lõpetas stabiilselt ja vaikselt, kusagil kaugel Eestimaa serval. Oleks siis ta joonud. Noh, nagu tavaliselt vanad mehed teevad, joovad end täis ja siis räägivad, et kuidas nemad ikka elasid ja kui raske neil oli ja kust põrgust nad on läbi käinud… Aga minu vanaisa… Kui keegi küsis, et kuidas seal Saksamaal oli või kuidas Siberis oli, siis ta ütles: “Ah, mis seal ikka…” Me kuulsime seda palju… “Ah, mis seal ikka… (rääkida)”. Ja kõik…

Nüüd enam seda müstiliset kannatlikku meest pole…

Seega… vanaisa on minu mehe-ideeli lati üli kõrgele tõstnud. Selle alt juba läbi ei lähe… :D

Elas ta (81-aastaseks). Kunagi ma vist kirjutasin ka, et autos ta arutas vanaemaga, et enam vist sellist huvitavat aastanumbrit ei näe.. Toona sai ta 77 ja rääkis, et vist 88-t ei näe. Vanaema pani vahele: “Õige mul tahtma hakanud. Muidugi me ei näe seda.”… Ja nüüd… Jah… Vanaisa selleni ei jõudnud. Eks ta tajus seda vast varem. Kuigi toona oli ta veel eriti kõbus.

Vanaema on mul 84. Neli aastat veel, siis saaks ta selle müstilise arvu kätte. Aga kas ta peab nii kaua vastu… Eks seda näis… Esimene aasta ilma abikaasata on raskeim. Teised on ka rasked, aga see esimene.

Eks me kõik elame üks päev korrada ja hoiame vanaema silma peal.

***

Kõik läheb nii nagu minema peab. Vahel on väga raske ja ei suuda kohe kuidagi mõsita, et  miks just nii pidi minema. Milleks seda jama vaja oli… Kuid selle jama vajalikkus selgub kunagi tulevikus. Kõik omal ajal, küll kõik tuleb.

***

Ma püüan ikka oma eluga edasi minna. Raske on. Võtlen siin väsimusega ja oma kohutavate tunnetega. Sünnin end liikuma ja vähemalt minimaalsest päevasest rutiinist kinni hoidma ja eesmärkidest ka. Jah… Ei nõua endalt liiga palju, aga natuke ikka utsitan end  ka…

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Jama

  1. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    võta paar xanaxit ja elad jälle.
    Temal vähemalt oli elu elatud ja võib-olla oligi aeg minna.

    • äärelinna rohutirts kirjutab:

      Tõesti—võib-olla oligi aeg minna! Ma kuulsin kunagi ühte raadiosaadet “minejatest”. Et lahkuja ootab alati hetke, et minna ü k s i n d u s e s ! Istutakse kordamööda surija juures haiglas,tukutakse ja piineldakse, tahetakse viibida viimse hetke juures,arst on lubanud, et varsti,kohe,nüüd…Aga ei tule ega tule seda hetke.Lõpuks otsustab järjekordne kõrvalistuja minna korraks vetsu—ja sel hetkel see juhtub.Saates toodi elust enesest palju näiteid. Minu teada on samast asjast kirjutanud ka Bernie S. Siegel “Armastus,meditsiin ja imed” ,kui ma just raamatuga ei eksi. Nii et ehk juhtus see tavapärasus ka sinu vanaisaga—oli lihtsalt aeg ja ol lihtsalt hetk.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>