Täna olen kurb ja hirmul

Kurb olen selle pärast, et pettusin. Pettusin, sest lootused olid liiga suured. Ja need viimased olid, sest vanasti läks mul hästi…

Noh, RT-ga jäi kerge jutt, et täna saame kokku, aga ta tühistas selle. See oli nagunii selline võib-olla kohtumine, aga ma olin juba valmistunud ja… Aga nii juhtub, kui lootma hakkad.

Aga minu hirm… Ma ei saa öelda, et ma surma kardan. Ei karda ja kohati olen täitsa valmis minema. Kuid ma kardan, et inimesed minu ümber surevad. Ma ei hakka rääkima oma kohutavatest unenägudest. (Üle ühe öö saan magada normaalselt. Eile öösel magasin, seega täna öösel ei maga.)

Nt tööl Peter rabeleb meeletult ja mul on hirm, et tema süda ütleb ülesse. Siis ema magab ja on väsinud ja mul on hirm, et ta on surnud. Ma paaniliselt kontrollin, kas ta hingab veel. See on juba haiglane, kas pole…

FB-s nägin, et Andres Arrak on surnud. That’s why I can’t find his new text in the Internet. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/andres-arrak-riigieelarvest-maksudest-ja-exceli-tabelist?id=71398423

Kui Lembitu Kuuse läks, siis käis mul mõte peast läbi, et surm tuleb mulle lähemale. Hakkab juba otsast võtma inimesi, kellel on roll või koht minu elus.

Nüüd… Läks vanaisa. Andres Arrak. Kes järgmine?

Ma pole ammu midagi Warren Buffett’ist kuulnud. Viimane info oli see, et ta on raskelt haige. Meditsiini toel elab veel. Aga see oli ammune uudis. Kas on juba läinud. Wiki ütleb, et veel elab.

Ma ei taha uskuda maagilistesse asjadesse ja karmasse ja värki. Noh, maagiline meeldib mulle siis, kui see võrdub imeline=muinasjutuline, sellisel juhul ma võiksin seda aktsepteerida oma elus…

Vanasti ma uskusin, et minuga ei juhtu/ei saa midagi juhtuda (halba). Kõlab imelikult, aga see ma ju olengi, mida ma enam varjan… Ma arvasin, et minu ümber on ingel või terve inglite meeskond, kes mind hoiab… Aga nüüd kui vanaisaga nii läks, siis mulle tundub, et mu inglid on mu maha jätnud.

Ma küll põletan küünalt peaaegu iga päev…

Ma mäletan hästi, kuidas ma vanaisale südamemassaaži tegin. Nagu filmides, üsna pea muutusin kunstlikuks mehhaaniliseks masinaks… 1-2-3-4… 1-2-3-4… Liiga kiiresti tegin, sain vanaema käest sõimata, aga ei pööranud sellele tähelepanu (teadsin, et ta on ka hirmul ja šokis), võtsin aeglasemaks ja püüdsin teha nii nagu kästakse.

Ootasin, seda hetke, kui vanaisa silmad avab või tal pulss lööma hakkab või midagi… OOtasin seda elumärki ja kujutasin ette, et olen perekonnas kangelane ja järgimne kord koosviibimisel istub vanaisa meie keskel ja siis räägitakse, et tänu minule on vanaisa seal… Ma olin nii kindel, et kõik läheb hästi…

Kuid… Ei läinud. Kuulsin: “Siin pole küll enam ühtegi elumärki.”

Ma ei suutnud uskuda. Kõik pidi ju hästi minema. Ma olin oma peas kirjutasnud stsenaariumi, et käik läheb hästi, seal polnud ju teist võimalust… Ei olnud…

Aga…

Varem ma vahel tegin meeletuid asju või selliseid riskantsemaid asju. Sest ma uskusin, et kõik läheb hästi. Kui mulle on määratud kõrgharidus saada, siis ma saan selle. Tuleb lihtsalt edasi liikuda ja mitte alla anda.

Aga nüüd… Vanaisaga ma ju läksin edasi, ei andnud alla, aga ta suri… Ma tundsin end nii lootusetuna. Pole vahet, mis ma teen või ei tee, ma ei kontrolli olukorda, ma ei saa midagi teha. Just… ma olin võimetu.

Varem…

Mul tuli see hull-hoog ja ma kirjutasin Larsile (see kõige esimene kiri) ja ta vastas. Ma kutsusin ta välja, jumala lampi, olin kindel, et ta keeldub, aga ta tuli ja me vestlesime natuke.

Töö sain ka nii, et lihtsalt läksin, olin järjepidev ja lõpuks tuli…

Taani keele õppimine – olen olnud järjepidev, natuke on paremaks läinud, kuid…

Varem ma ei mõelnud, et asi ka ebaõnnestuda… Või noh, ma arvasin, et lõpuks läheb kõik hästi.

Nüüd… Ma olen nagu päris elus… Mulle jõudis kohale, et ainuüksi pingutamisest ei piisa, et ainuüksi tahtejõust ei piisa… Ma võin ju olla igati tubli ja visa, aga sellegi poolest võib mu tulevik olla – elu üksinda, vanas lagunenud majas ja maetakse tundmatud inimesena. Olen vaid üks number, arv…

Võib-olla on lihtsalt üks masenduse periood. Vast ongi ja see läheb üle. Lihtsalt üks-kaks päeva on asjad kiiva kiskunud.

Praegu on küll tunne, et tahaks olla üksi, peita end ära. Kõik nagu kisub kiiva. Ükskõik, mida ma ka ei prooviks, see ei õnnestu. Miski ei õnnestu.

Kirjutan oma peas stsenaariumeid, aga mitte miski neist ei lähe nii nagu mina tahan.

Ma tahan taani keeles rääkimist harjutada. Otsin meeleheitlikult endale taanlasest tuttavat, aga ei leia… Võib-olla on viga selles “meeleheitlikult” kohas, aga… Olen rääkinud kodututega metsas. Tutvumisportaalist mõnega, aga ei edene need asjad. Taanlastel on jube kiire, neil pole aega, nad istuvad kodus ja vaatavad TV-d. Ja käivad perekonnal külas, hoiavad sugulaste lapsi ja koeri. :/

Ma ei räägi, et ülepäeviti kohtuks. Isegi mitte iga nädal, sest mul pole ka palju aega, aga kord kuus oleks mulle ok, kuid neile pole. Ma ei hakka rääkimagi, et ma vestleks 2-3 tundi, aga nemad annavad mulle vaid 30 min või üks tund.

Mul on veel üks vanem naisterahvas. Püüan teda tabada, äkki temal on aega, kuid tegu on väga vana inimesega. On oht, et ta sureb ja mina pean taas kaotusvaluga tegelema. Aga noh, ma julgen võtta küll natuke riske. Lihtsalt soov taani keel selgeks saada on nii kuradima suur.

***

Paegu on jah see langusperiood. Must auk. Püüan esialgu mitte sügavamale vajuda ja hiljem hakkan jälle välja ronima.

Praegu olen sellises pahas seisus/olukorras. Mustad mõtted ja must filosoofia… Ma ei tea… Kuidas öelda selle kohta, kui inimene hakkab sügavalt mõtlema oma elu üle järele ja otsib elamise põhjust või eesmärki või midagi sellist.

Miks ma eksisteerin? Kaua ma eksisteerin? Mis on minu eksisteerimise eesmärk? …

Kierkegaard’i mõtted… Kas ma peaks elama naudingu jaoks (peaksin taga ajama naudinguid)? Kas ma peaksin elama jumala jaoks (usklikuks hakkama)? Kas ma peaksin elama nagu teised (olema väikekodanlik, kitsarinnaline, ajama seda raha taga ja teiste heakskiitu)? Kas ma peaksin keskenduma oma kohustustele (nt oma kass ja perekond, nende vajadused esile tõstma)?

Ütleme nii, et emotsionaalsel tasandil ei lähe mul hästi. Aga ma püüan ikka naeratuse näole manada ja peita oma seisundit. Just nii nagu mu vanaisa tegi. (Jah, olen egoist nagu temagi, selles mõttes, et ma ei lase ka kedagi endale ligi ja hoian kõiki teadmatuses kui halvas seisus ma tegelikult olen. Pole neil vaja teada.)

PS Kuulsin, et vanaema mäluga on päris halvasti. Tema ema oli mitu aastat voodihaige ja lõpuks ei tundnud enam oma poegagi ära. Vanaemal vist läheb ka samas suunas. Noh, samas, kui ta ei mäleta ja ei saa aru, siis selle võrra on tal see minek kergem. Aga vaeseke peab kaua eksisteerima…

Nüüd vaikselt arutatakse tema eluüle. Oma koju ta jääda ei saa. Talvel kindlasti mitte. Tema kindel soov oli kindlasti koju jääda… Jah, ma pole enam laps, et liivakasti probleeme lahendada või arutada. Olen suureks kasvanud märkamatult)…

Näed siis… Ei lähe mul enam hästi… Aga üks kord peab paremini minema hakkama. Lihtsalt peab. Ma ei anna alla. Varemgi olnud rasketest olukordades.