Taas olen jõudnud oma elus punkti, kus nagu miski ei edene. Võtan väikseid riske, aga ei… Viskan aga oma õngekonkus vette, aga kuidagi ei näkka. Kalad näitavad mulle keskmist sõrme (kuidas see on võimalik, ma ei tea, aga siiski)… 
Aga alla ma ei anna. Otsin edasi. Küll ma oma lainekese taas leian ja siis liuglen edasi. 
***
Täna ei läinud jälle kooli. Eelmine kuu ka üks päev ei läinud. Jube tihti teen juba poppi, aga viimasel ajal popitavad ka meie õpetajad, seega, miks minagi peaksin seal käima, eksole…
Täna hakkas S Eestisse sõitma. Tal juhtus, nagu ikka… Selgus, et tema autol on rattalaager läbi. Teisel autol, sellel, millel me seda üldsegi mitte ie kahtlustanud, aga remondimehed said varuosa ja tegid ära. Aga S plaanis pärastlõunal rahulikult pakkida, kuid see rahulik pakkimine lükkus minu töölt koju jõudmisele ja siis me jooksime üks-ühe võidu ja pakkisime tema autot.
Aga pakitud sai… Kusjuures, ta ostis ka vanaemale selle elektrilise neljarattalise liikuri ära. Kõik ütlesid, “ei”, aga tema… Ma ei öelnud mitte ühtegi sõna. Tegin näo, et nii see pidigi minema. Nagu kõik oleks täitsa ok ja ma oleksin seda teadnud.
Muidu on hea mõte, aga ma ju muretsen raha pärast. Aga siis tuleb mul lihtsalt veel rohkem töötada.
***
Täna võtsin oma joonistused kaasa ja nukud ka ning üks töökaaslane ostis mõned nukud ära. Ohhh… See oli küll väga ootamatu. See polnud ju minu eesmärk. Ta küsis neid pilte, mida ma olen joonistanud. Ma arvasin, et ta on kunstist huvitatud ja siis võtsin nukukesed ka kaasa, sest noh, need on ju ka kunst… Aga tema näitas pilte ühele vikaarile, kes ka joonistab… Ja nukkudest sattus nii vaimustusse ja hakkas ostma.
Müümine polnud ju minu eesmärk. Ma ei oska eesti keeleski sellises olukorras rääkida ega käituda, taani keeles oli veelgi hullem. Noh, elasin üle…
***
Saan ikka veel hakkama. Kuigi päris raske on. Jah, selline tunne, et liigun vastassuunas nüüd. Oh, ei teagi kohe.
Aga ikkagi, see poni peab siin kusagil olema.