Eks ma olen ju ennast varemgi proovile pannud, nt jooksmised, kolimised, isegi siia Taani kolimine on enda proovile panek ja enda testimine (no, kuidas ma kohanen teise kultuuri ja keelega jne…).
Ma ei teagi, miks ma pole varem seda rubriiki teinud, see on ju vat, et kõige tähtsam. 
Nüüd siis teen ära.
S reisis Eestisse, sai ilusti kohale. Ta on mul tublike.
Mina olen üksi kodus ja mattun kohustusete alla: koer, kass, aed, lilled, taimed, muru (see neetud muru kasvab mühinal)…
Pidime kolmapäeval koos S-ga prügimäele minema, meil oli käru pahna täis. Ma veel kiirustasin töölt koju ja puha, aga tema oli väsinud ja jäi ära. Nüüd ta sõitis ära, aga mul kärus juba kaks nädalat vanad heinad, mis haisesid…
Ma otsustasin end proovile panna ja üksi prügimäel ära käia. Siin tuleb prügimäel prügi sorteerida, aga see-eest anname tasuta ära. Alustasin sellest, et panin autole käru taha. Esimest korda. Õnneks ma natuke püsisin kauem ja käru vajus õigesse asendisse. Ma olin valmis juba autorooli minema, aga mõtlesin, et kontroliks ikka üle, kas on õige ning kui ma seal mudisin, siis käis plõks ja üks väike stopper tuli välja, stoppamise asendisse. Siis sain selgeks, et nüüd on käri korralikult küljes. See oli napikas.
Pidin WC-poti üksi kärule tõstma. Polnudki nii mega raske nagu ma arvasin, aga ikkagi raske oli. Ja nagu ikka, jäid mul mõned sentimeetrid pikkusest puudu, sel korral lausa 10 cm. Rasket asja oma makaroni-jõuga üle rinna väga ei tõsta, aga seda ma pidin tegema. Siis ma tõusingi kikivarvukile ja läksi vibusse ja püüdsin ühe otsagi treilerile saada, siis lükaksin ülejäänu ka… Sain hakkama.
Ma olen enda üle ikka nii uhke…
Isegi käruga sõitmisega sain hakkama. Võtsin suuremad poognad ja vajutasin kõvemini gaasi, sest 1,1 L mootor ei jaksa ju seda väga tõmmata, eriti veel mäest ülesse.
Alustasin asjadest, mida ma kindlalt teadsin, kuhu need lähevad. Vanad ajalehed ja raud ja nipet-näpet veel. Siis tuli see wc-pott. Olin juba väikse tühimiku treilerile teinud. Mõtlesin, et kui see wc-pott sinna treileri põhja kukub, siis ma seda küll kätte ei saa. Siis tuleb mul treilerisse ronida ja koos potiga sealt välja hüpata. Kino-missugune.
Vaatasin, et teisel pool treilerit on asjad, sealt saaksin ma küll poti enda kätte libistada. Aga siis oleksin ma maksimum kaugel sellest konteinerist, ma peaksin koos potiga ümber treileri minema. Aga olin juba valmis seda tegema. (Kusjuures ma ei jõudnudki mõelda, kuidas ma poti konteinerisse saan, see oli oma 20-30 cm üle minu pea ja treppi ma seal ei näinud. (Nuhtlus on olla nii lühike.)
Ühesõnaga, mina seal arutlesin, kuidas ma poti kätte saan ja siis tuli äkitselt mega-ilus-noormees ja küsis, kas on abi vaja. Ma vastasin, et natuke oleks jah… Keel läks ka sõlme, ütlesin, et see on suur, aga mõtlesin, et pott on natuke raske… Ta võttis ühest otsast ma aitasin ja siis sain aru, et mind pole küll sinna poti otsa/külge vaja ja lasin lahti. Noormees võttis poti nagu korvpalli ja viskas konteinerisse. Ma seisin suu ammuli käru kõrval ja mõtlesin, kas see oli üni või ilmsi.
Ma olin tema jõust nii vaimustuses ja ilust ka muidugi… Kui ma sellest imetlemise faasist välja sain, siis jätkasin oam tegemisi. Ma jõudsin oma autoga kips-plaadide juurde. Sain hakkama, siis tuli tema, sõitsin edasi, et tema autole kohta teha. Ja kohtusime veel bioloogilise ja aia-jäätmete juures ka. Seal ma püüdsin talle oma jõudu näidata ja tõstsin murukotte treilerist välja. Jaki võtsin ka seljast, sest palav hakkas ja tatsin natukenegi atraktiivsem välja näha (musklit näidata)…
Mul läks kiireks prühilasse minekuga. Kell 10 avati, aga ma olin veel koeraga väljas. Eelmine nädalavahetus oli seal järjekord, seega tahtsin esimene olla. Seega kiirustasin… Seega polnud mul meiki peal, riided olid kodused, mugavad ja kantud ja veninud, mustad. Juustes oli veel palsam, need olid kuidagi suvaliselt kokku pandud, kuklale. Seega olin ma täitsa kodune… Mitte üldse atraktiivne.
Sellegipoolest oli see ikka ülimalt positiivne, et ta sedasi mind aitas. Mul oli just kogemus, et küsisin abi ja ei saanud. Siis mõtlesingi, et enam ei küsi, et Eestis sain ma ju kõike ise teha, saan nüüd ka… Aga näed, kõrgem jõud ise saatis mulle kompu appi.
Enne seda ma olin juba alla andmas, mõtlesin Taanist minema kolimise peale ja muud sellist, aga nüüd… Siin on ikka tore elada.
Pärast jäi mul kärusse asjad, mida ma ei teadnud, kuhu panna. Muidugi unustasin ära, et mul käru taga, parkisin end ilusti ära ja pärast sain alles aru, et nüüd pean ma ju tagurdama ja koos käruga. (Õnneks lapsena sai kõvasti vendade mudel-autodega ja nende haagistega harjutatud tagurpidi parkimist)… Ühesõnaga, sain hakkama. Ei tagurdanud otse, tagurdasin nii, et käru läks teisele poole. Noh oli suunaga vasakule ja tagurdasin selle suunaga paremale ja arvan, et sain väga hästi hakkama.
Igatahes… Sõistin, siis selle mehe juurde, kes seal ringi käis ja kelle käest kõik küsisid. Alguses vaatasin, et ta on kuri ja kõik küsivad… aga kui tema jõudsin, siis kuulas ta muusikat ja laulis kaasa… Ma tervitasin ja ütlesin kohe ausalt, et mul on kaks probleemi. Esiteks ma pole taanlane, seega rahu ja kannatlikkus minuga. Teiseks on mul mõned asjad, mida ma ei tea, kuhu need lähevad. Ja siis jalutasime mu treileri juurde. Ta ütles kiiresti, kuhu, mis käib ja paar kotti võttis ka ise näppu. Seega sain väga kiiretsi käru tühjaks ja minema.
Igatahes… kogu see seiklus võttis tund, aga ma arvan, et esimese korra kohta läks ikka väha hästi. Ma valmistusin, et saan sõimata ja siis sõidan poole kärutäiega ja nuttes tagasi. Kuid sain käru tühjaks ja lisaks veel kõrvinu naeratuse ka.
***
Pärast niitsin veel muru. Eelmise muruniitmise pilte ma vist ülesse ei pannud. Noh, sellel korral siis panen (aga need on eilse muruniitmise pildid).
Peenarde ja puude ümbert lõikasin kääridega muru ära, aga ma neid pilte ei hakka siia panema. Võtab liialt aega ja tulemust peab luubiga taga ajama. Mul on veel palju teha. S-l on palju lilli aias. Võtan samm-haaval.
Mainin ära, et läksin vist natuke liiale eile. Täna selg valutab ja jalad ka. Aga ma püüan siiski tegus olla.
Mul on veel kooli asju teha ja see moodultest, see neetud suuline osa, mida ma kardan meeletult.
Aga ei-ei… Ma saan hakkama. Küll sealt kõrgemalt mulle uus kompu saadetakse, kui asi ikka väga üle pea kasvab. Ma pean lihtsalt ise natuke tublim olema ja pingutama, küll kõik muu ise tuleb.
Olegem ikka positiivsed ja otsigem seda poni sõnnikust. 
Tegelt pole nii hullu midagi. Kõik on hästi.