Just-just. See on sõltuvust tekitav ja soovitan heaga eemale hoida. 
Nimelt, minu kogemus on see, et… Alustasin sellega, et meil siin üks mees. Sama küla elanik (väike linnake). Vist müüb narkootikume, on S-i hipisõbranna sõber. Elab abirahadest, tööl pole vist kunagi käinud, kergelt asotsiaalne. Väga kõhna, karvane ja natuke hirmuäratav.
Üks õhtupoolik, sõidan koeraga metsast koju. Ei autoga sõidan, aga koer on ka peal ja vihma sadas ning tema seisis tee ärrest ja ääletas. Egas midagi, tuttav nägu, muidugi võtsin peale. S ei võta teda kunagi peale. Ta oli väga tänulik ja mul oli ka hea tunne, et sain kedagi hädas aidata. Kuigi ei osanud temaga eriti millestki rääkida ja ta räägib ka väga halvasti, ega ma temast väga aru ei saa.
Täna sõitsin, siis üks vastutulev auto vilgutas. Vaatasin oma tuled üle, nagu põlevad, võtsin hoo maha, kuigi ega see suur polnudki ja teise väiksesse linna sisse sõites oli kiirisekontroll ees. Noh, ma siis hakkasin vastutulevatele autodele vilgutama. Esimene tuli hea hooga, võttis hoo maha. Arvan, et pääses trahvist. Kujutan ette, et ta oli mulle väga tänulik. Täna tuli päris palju autosid vastu, seega sain paljusid natuke aidata.
Nii mõnusa tunde tekitas see. Just see suur tänulikkus, mida ei oska mõõta. Hakkasin juba mõtlema vabatahtliku töö peale ja natuke nagu mõistsin, miks mõned inimesed kõik ära annavad, et teisi aidata.
Jah, see on sõltuvus. Sültuvus sellest heast tundest, mida tekitab aitamine ja teiste tänulikkus. Head tunnet tekitavad ka narkootikumid ja jäädakse ka sõltuvusse… Seega, heategevus on sõltuvust tekitav ja mina arvan, et nende toetust paluvate reklaamise juures võiks ka vastav hoiatav silt olla… Või mitte?
Lihtsalt lasin mõttel voolata. Ei ole valmis tekst.
***
Tööl polnudki nii jube. See nõme Natalia jäi ootamatult haigeks, ei ilmunudki tööle, aga homme on ta Larsi liinil, homme on ta terve nagu purikas. Küll see haigus oskab ikka õiget hetke valida. 
AnnMargret oli vist täna Larsi liinil. Minuga samal liinil polnud. Seega oli see ka ok.
Muidu läks mul üsna hästi. Püsisin tempos, küll ei olnud kiiremate hulgas, aga jalgu kellelegi ei jäänud. Päeva lõpu poole tegin suure vea ja sain Anida käest tänitada. On ikka mutt. Ei, noh, muidi igati tore ja abivalmis ja töötab kiiresti, aga selline stressihunnik, et anna ikka olla. Karjub ja sõimab ja tänitab, selle asemel, et teha oma tööd või aidata mul viga parandada. Õnneks ma olin nii šokis, et aju hakkas ise lahendust otsima. Võtsin noa välja ja hakkasin kaste avama ja tegutsema ning asi sai korda. Edasi olin eriti tähelepanelik ja aeglane ka. Aga noh… Mis teha, tegijal ikka juhtub.
Pärast mõtlesin, et ju ma vallandatud saan. Aga homme töötan ikka veel. Kuigi sain tagasi oma toorkala osakonda. Juhhuuu…
***
Kui ma õigesti aru sain ja kuulsin, siis Lars käis Elisabethiga rääkimas… “Kuidas see Minny ka töötab, et kui ta hakkama ei saa, siis ma võin ta enda liinile võtta ja kellegi teise asemele anda…” On ikka siga. Aga õnneks ma polnud veel viga teinud ja olin tubli ja Elisabeth ei saatnud mind ära. See oli töövõit. Pärast sain muidugi töökaotuse ka ja Elisabeth vist kahetses, et mind ära ei vahetanud… (Punastan siin.)
Aga ma ei saa ajas tagasi minna. Mis seal ikka… Ärgu toppigu mind siis nendele liinidele, las ma olla seal toorkalas koos Peteriga.
Aga kõik on ok… Ootan S-i koju, siis saan lõpuks süüa ja magada.
Aga järgmise korrani siis.
Homme pean ärkama kell 3. Seega kohe magama ja kõik. Homme alustan varem.