Üks pealkiri

Nii paljust on kirjutada, st mõtteid on palju, aga kõik on sassis. Panen natukenegi kirja.

Dilemma tööl:

Probleem:

  1. Pean taluma Marioni nägusid. Ta on meil selline, kes pööritab silmi ja ohib ja teeb seda nägu, et ma tunnen end totaalse lollina. (Miks teist inimest sedasi alandada ja mõnitada?)
  2. Natalial pidi süda seisma jääma kui kuulis, et ma töötan temaga samal liinil. Lõpuks haigestus ta ootamatult ja ei ilmunudki tööle. Peale selle peab ta mind lolliks ja püüab mind mõnitada, et mul pole lapsi ega meest ja ei ela üksinda. (Ma ei lase sellest end heidutada.)
  3. Jolanta töötab kõrval masinal koos Tinaga ja kurdab talle terve päeva, et Arnyl on nii raske, sest ta peab minuga koos töötama, et ma töötan ikka nii aeglaselt. Naerab, et kala koguneb lauale, kui minu kord on laua juures olla ja Arny on masinal. (Mis see tema asi on? Ta töötab ku teise masina peal.)

Selliseid vaikivaid alandamisi pean ma taluma. Mul on nii kuradima kõrini. Mulle on antud üks roll, selleks on küla-tola roll ja ma kohe kuidagi ei saa sellest välja.

Kui ma koolis käisin, siis nad püüdsid ka mind kiusata, aga ma eirasin ja see möödus. Aga nüüd täiskasvanutega koos töötades… Aasta-otsa on nad seda teinud ja tundub, et väsima nad ei hakka. Ma arvasin, et lapsed on julmad, aga… Noh, samas kui vaadata, mida taani noored teevad (nt 15-aastane tapab oma ema ära; teismelised sõimavad oma vanemaid, lakuvad end täis ja see on ok siin maal; noored teevad nalja ja viskavad spordisaali põleva pudeli ja põgeniku laps saab suuri põletushaavu; autodel keeratakse rattapoldid lahti ja järjest sõidavad autod selle tõttu teelt välja…). See Taani on üks kummaline maa/riik.

Ma olen alati mõelnud, et kiusamise ohver peab olema järjepidev, eirama ja oma asja ajama ning ühel hetkel see kõik lõppeb. Kiusajatel hakkab igav ja nad leiavad kellegi uue. Nüüd… Aasta olen olnud kannatlik, eiranud, püüdnud ajada oma asja. Kuid… Tulemust ei midagi. Nad ei lõpeta.

Natuke minust ka. Aastaga olen arenenud ikka märgatavalt.

(1) Kui alustasin, siis ei saanud mitte millestki aru. Käisin mööda seinu ja ei julgenud kellelegi otsa vaadata. Nüüd juba natuke saan aru, tervitan inimesi, püüan märgata, mis minu ümber toimub, kui kellelgi abi vaja, siis aitan ja alati ei oota, et abi küsitakse, vaid olen ise tähelepanelik. Ma küsin, küll ainult töö-alaseid asju, aga siiski küsin ja räägin nendega.

(2) Ma küll alustasin pakkimisega. Kuid juba seal ma arenesin. Lõpuks suutsin hoida end samas tempos nagu need aeglasemad pikaajalised töötajad. Kiirematega oli raskusi, sest ma ei suutnud lohakat tööd teha. (See on senimaani probleem.) … Nüüd olen toorakalas. Kui ma sellesse osakonda maandusin, siis olin üliaeglane. Kaaslane oleks pidanud olema masina peal 15 min, aga ta oli sunnitud pärast 10 min alla tulema, sest ma juba uppusin kalasse. Nüüd saab kaaslane olla 15 min masinal ja ma veel päris kalasse ei upu. Kui ta annab mulle ekstra 5 min (nt läheb vetsu), siis saan laua juba põhimõtteliselt kalast tühjaks. Minu hinnangu kohaselt suudan teha 1/3 – 2/3 kiirete töötajate tööst. Oleneb päevast ja kalast. Nt kui olen väsinud (st maganud 3-4 tundi vaid), siis käekesed ei liigu ja mõnikord on luid palju sees ja mul pole head rutiini, kuidas kiiresti nuga haarata ja need eemaldada… Siinkohal räägin ma poole aastasest arengust, sest pool aastat olen ma töötanud pakkimisliinidel ja pool aastat toorkalaosakonnas.

Lisaks sellele on mul endal ka paha tunne, et ma aeglane olen. Ma lähen pausile natuke hiljem ja tulen pausilt natuke varem, et natukenegi midagi teha. Ma jälgin, kuidas teised teevad ja proovin ja püüan ikka paremini ja kiiremini…

Kuid nemad seda ei näe. Nende jaoks olen ma loll ja otsivad vaid minu vigu. Kusjuures vaesekestel on juba natuke keerulisemaks läinud. Nüüd peavad nad pool päeva ootama ja mind pinksalt passima, et leida mingi viga, et siis silmi pööritada või kommenteerida või midagi. Mul on neist täitsa kahju. (Sarkasm)

Mul on lihtsalt neist nii kõrini. Töö mulle väga meeldib, aga need inimesed…

Ma hakkasin paberile kirjutama, mis võimalusi mul on. Nt üks võimalus on otsida teine töö, aga ma arvan, et inimesed on seal samasugused. Ma võiksin ju neile midagi vastu öelda, aga mida ja mis edasi? Minu keel ei paindu nendega pikalt arutlema. Pealegi on nad nii juhmid, et ma ei saagi nendega sügavatel teemadel arutleda.

Ma ei tahaks kellegi kohta nii pahasti öelda, aga mul on tõesti neist siiber ja ma olen väsinud.

Miks ma neid juhmiks pean? Võib-olla õigem oleks öelda empaatiavõimetud… Nad näiteks naeravad kõva häälega puudega inimeste üle. Lihtsalt selle pärast, et inimesel on puue, et ta on väheke teistsugune. Ma vaatan neid ja mõtlen, et kas tõesti täiskasvanu. Aga… Jah, vahel tuleb vanus üksi, arukus ei tule koos sellega.

Kuid… Ma pean õppima elama erinevate inimeste keskel. Seega on päris hea treening töötada koos selliste inimestega.

Ma üldiselt olen hästi kannatlik inimene. Rahulik ka, aga viimasel ajal olen ma tööl küll viimase piiri peal.

Ma korrutan endale, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. See, kui keegi mind rumalaks peab, ei näita minu rulamust, vaid pigem kirjeldab teda ennast. Aga.. miks nende kommentaarid mind ärritavad? Sest vahel ma mõtlen, et neil on õigus. Noh, neid on nii palju ja ma näen ise ka, et mul ei tule see töö päris esimese korraga välja ja teise korraga ka mitte…

Nüüd see dilemma. Mind võeti sinna tööle. Mulle pakuti seda tööd, ma ei küsinud ise, ma ei palunud, ma ei esitanud ultimaatumit nagu Maria ja Natalia (kui ma püsivat lepingut ei saa, siis pean keeltekooli minema ja enam siia tulla ei saa). Ülemused olid seisukohal, et ma saan hakkama, teen head tööd.

Aga töötajad, minu hinnangul u 40%, on veendunud, et ma ei saa hakkama ja vist püüavad mind endast välja ajada, et ma ise lahkuksin. Võib-olla käivad kontoris kitumas ka, noh… umbes, et loll ei saa ise aru, et peaks minema minema, äkki siis ülemused viskavad ta välja. Senimaani pole ükski ülemus kurtmas käinud. Aga iga päev on hirm, et vallandamise paber tuleb. Kuigi loogiliselt võttes veel ei tule midagi, koondamine hakkab siis, kui hooaeg läbi saab ja see on kusagil oktoobrikuus (minu hinnang, arvestan varasemat aastat, sest rohkem pole mul selle valdkonnaga kokkupuuteid olnud).

Varem läksin ma tööle suure rõõmuga ja tööpäevad olid ka nii lühikesed, aga nüüd… Täitsa piinakamber on. Juba esimesel tunnil mõtlen, et kuna ma taas siit minema saan.

Ma ei saa aru, miks nad kõik nii stressis on. Keegi ei nõua meilt kiirust, keegi ei ütle, palju me päevas kala puhastama peame. Mingit preemiat ei saa, kui kiiresti teeme või aeglaselt tehes ei võta ka keegi raha ära… Lihtsalt me peame töötama, töö ajal ja nii lihtne see ongi. Miks siis stressata ja mingit kiirust taga ajada ja mingit võistlusmomenti tekitada?

***

Mis ma teen? Mina püüan jääda jätkuvalt rahulikuks. Treenin ennast. Püüan ikka paremini teha, võtta maksimaalne kogemus, õppida keelt rohkem, et vähamalt taanlastest aru saada, need poolakad mingu põrgusse… Ja, kui ma olen piisavalt tubli, siis lähen minema. Ikka kõrgemale positsioonile ja näitan neile, et mina olen parem, et nad eksisid minus rängalt. Nemad on seal töötanud 4-10 aastat, ikka sama koha peal, räägivad ikka sama kehva taani keelt, aga mina 2-3 aastaga… Seda me veel näeme, eksole… Kindlasti näeme, ei ole võimalik, et ei näe. :D

***

Kodu ja perekond.

Olen siin nagu lapsevanem. Täna kirjutasin valla sotsiaalosakonda (Eestis) ja küsisin, millist abi nad vanadele üksikutele inimestele pakuvad. Võiks ju arvata, et seda teevad vanemad, aga… Mul ei ole vanematega just väga vedanud.

Ma just mõtlesin, et vanemad on mul toredad küll, aga kindlustunnet ja kodu pole nad mulle suutnud pakkuda.

Siia Taani tulin ma, et säästa, elada emaga koos, anda talle ja endale võimalus tuttavaks saada jne… Aga tema mõtleb nüüd Rootsi kolida. Noh, seal on tema unistuste töökoht (palgast ei tea midagi, Rootsi hindadest ei tea midagi) ja selles kandis on ilusad järved (kinnisvara hindadest ei tea midagi, laenusaamise tingimustest ei tea midagi, piirkonna ohtlikkusest ei tea midagi jne)… Ja rootsi keelt ei oska.

Ta mõtleb, et ma võtan tema kodu üle, selle siin Taanis. Üks kord ta küsis, mis plaanid mul tema majaga on. Ma vastasin, et plaane pole. Ma ju olen korduvalt öelnud, et 5 aastat elan siin, säästan ja siis vaatan edasi. Noh, nüüd vist 6 aastat, sest esimene aasta läks päris aia taha. Aga nagu näha. Ta ei kuula, ta on võtnud pähe, et ma tulingi nüüd siia elama, jäädavalt.

Ta teeb pidevalt märkuse, et ma peaksin endale kellegi leidma, et umbes mingi mehe ja siis siin elama hakkama ja perekonda looma. Big no!!!!

Kui tema minema läheb, siis pole see koht enam vastavuses minu eesmärgiga. Siis tuleb maja maha müüa, koer magama panna, kass vist ka, auto maha müüa. Ma üürin väikse toa, töökoha lähedal, võtan rolleri ligi (et koolis käia) ja sedasi max raha säästa. Või kolida Eestisse (vanaema juurde), loota, et ta ikka kaua elab, siis käia sealt Tallinna tööl ja sedasi raha säästa. Ma arvan, et bensiin on odavam kui elamiskulud (eriti pealinna elamiskulud).

***

Siin kohal siis… Tuletan meelde Søren Kierkegaard ja tema mustab mõtted. Ma ei julge oma musti mõtteid teistega jagada. Ma ei taha neid oma mustade mõtetega häirida. Seega… Sügav mõtte paus ja teema vahetus.

***

Rahast ei räägi. Ei ole eriti midagi rääkida, pole seda… :D

Aga suhted… Üks taani noormees ei saa minuga kohtuda nädalavahetusel, aga tema oskab aeglaselt rääkida ja kasutab lihtsaid sõnu (ta on töötanud lastega). Meil on ühiseid teemasid, ta  on rohkem haritud kui teine taani noormees ja see esimene on sügavalt huvitatud ajaloost. Ma küll mitte, aga temaga kannatab arutada küll.

Teine noormees sooviks igapäev minuga suhelda ja hästi tihti kohtuda ja vähemalt iga nädalavahetus mingit tuuri koos teha. Ma mainisin, et tahaks Kopenhaagenisse minna ja tema juba hakkas tegema plaane järgmiseks nädalavahetuseks. (Mis ta arvas, et magame koos kusagil hotellitoas või telgis? Ta räägib ülikiiresti. Samas meil on ka ühiseid teemasid, kuid peamiselt tehnika ja autod (ta on õppinud autoremondimehaanik). Jah, kust selle valdkonna inimestest hoiaksin ma pigem eemale, olen proovinud, ei sobi. Aga noh, keele harjutamiseks käib kah.

Nii.. Nüüd tulevad need kommentaatorid, kes ütlevad, et ma kasutan inimesi ära. Aga see on ju elu. Kui mina enda peale ei mõtle, siis kes veel. Ma ei saa kunagi teada, mida teine inimene mõtleb, seega ma isegi ei proovi aimata seda.

Minu seisukoht on see, et ma ei astu suhtesse enne kui ma inimest ei tunne korralikult. Kui ma kohtun inimesed n-ö tänavalt ja esimest korda, siis ma kohe kindlasti ei näe teda oma elupartnerina (v.a need tobedad armumised, mida ma kahjuks ei kontrolli). Aga üldiselt mitte. Ja minu meelest on ok inimestega suhelda ja vestelda, isegi siis, kui nad on meessoost ja üksikud… Kusagilt tuleb ju alustada ja tutvusringkonda tekitada.

Jah.. tema võib-olla ootab minult rohkem. Võib-olla ta arvab, et mul on tema vastu tunded, sest ma kallistasin teda, aga see tuli automaatselt ja siin Taanis nii tehakse. See on sõbralikkus ja püüan kohaneda…

Ta tahab mul aidata autot parandada jne… Aga ma ei taha tema tasuta teeneid ja ma ei taha tema tasuta reise või väljasõite. Ma ei saa talle pakkuda suhet ja ma ei taha seda ilusa-preili rolli… Ma küll pole rikas ja ei saa endale kaugemaid sõite lubada, aga see-eest olen ma piisavalt iseseisev. Tean, kes ma olen täna ja tean oma positsiooni ja võimalusi ning soovin elada oma võimaluste piires.

Ma ole üsna kindel, et see noormees pettub minus, aga… Ma ei saa sinna midagi parata. Igaüks teeb valesid järeldusi ja igaühel on lootusi, mis purunevad. See on elu. Eks mul natuke paha tunne on, aga vahel ma eksin ka. Võib-olla ta tahab ka vaid sõber olla ja lihtsalt suhelda. Samas võib-olla suur armastus veel kerkib. Ma ju ette ei näe, aga täna pole mul tema vastu küll romantilisi tundeid.

Nicanor ja see teine taani noormees, nad ütlevad, mida ma peaksin tegema. See ajab mind närvi. Ma elan oma elu ise ja ma otsustan ise. Sellistele ei taha oma asjadest rääkida.

Ühesõnaga. Mulle meeldib see esimene taani noormees rohkem. Peaksin otsima aega nädala sees…

***

Kas miskit veel? Kass elab, koeral on ka ok. Minul tuleb nahk käelt maha. Tegelikult on kõik hästi.

Ma olen väga pinges. Eile õhtul käisin koeraga väljas ja lihtsalt sirutasin käed laialt (küljepeale) laiali. Tuult oli ka natuke ja kohutavalt vabastav tunne ole. Enesekindlust tuli ka nagu juurde. Nüüd ma tean, miks need põkid-vennad käed harali käivad või kehast natuke eemale hoiavad. See tekitab tunde, et olen tugev. :D Jah, kõik hallid hiired harjutama nüüd. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>