Olen vist juba kuuaega peaaegu iga nädalavahetus autot remontinud (Kia ja/või Ford). Minu taani sõber J-t on min aidanud. Tööraha ta ei küsi, jupid ostan ise ja natuke aitan ka teda. Nii palju kui oskan.
Ma ei näe teiste inimeste pähe, seega ma ei tea, mida tema mõtleb või loodab. Loogiliselt mõeldes, siis võib arvata, et ta on minust huvitatud (mida iganes see sõna ka siis ei tähendaks). Mina vist temast nii palju huvitatud pole.
Mulle meeldib temaga koos autosid parandada ja sinna sekka ka vestelda ja nalja teha. Me vaatame tema juures filme (peamiselt taanikeelseid ja keele õppimise eesmärgil). Aga romatilisi mõtteid mul tema suhtes pole.
Ma natuka kardan ja samas püüan valmis olla selleks, et kui ta väljendab mingil mulle arusaadaval moel, et ta tahab minuga suhet või on armunud minusse või midagi, siis ütlen, et tore oli ja loodan, et ta leiab endale kellegi… Ühesõnaga lõpetan selle toreda suhtluse.
Aga S… Talle olen ma öelnud vaid, et lähen välja ja kõik. Vahel ütlen, et parandan autot koos oma taani sõbraga ja kõik. Ei nime, vanust… mitte midagi. Olen ikkagi täiskasvanud inimene ja mul on õigus mu privaatsusele.
S on juba mõndaaega teinud selliseid kahtlasi vihjeid. “Ma keelan sinul ja su sõbral üks nädalavahetus autosod parandada. Te peate välja minema.” Siis kasutab ta sõna “sinu kutt”. Ja siis küsib: “Kas on tõenäoline, et sul tuleb külaline, kui ma ära olen? Las ta tuleb…”
Alguses ma püüdsin eirata. Vana inimene, kinnisideed. Kui teda sellised mõtted rahuldavad, siis lasku aga käia.
Mulle on kõrvu jäänud, et tervele suguvõsale on ta rääkinud, et mul on üks kutt, et me parandame koos autosid ja ma olen päris hilja tema juurest koju tulunud… Võite ette kujutada, kuidas klatši-vaeguses vaevlevad vanainimesed lüngad täidavad. 
Täna sai mul mõõt täis. Ma tegelikult ka püüdsin olla hästi rahulik. Tööl pean ka harjutama rahulikuks jäämist. Mõnikord saan ma aru ja mul on õigus, aga minuga käitutakse nagu lolliga ja ideaalis peaksin ma rahulikuks jääma ja laskma neil tõmmelda. Olen märganud, et see on kõige lihtsam ja valutum viis, sellest ebameeldivast olukorrast üle saada (noh.. lollil Minnyl on õigus ja vana kala on teinud vea)…
Täna ma ütlesin S-le vähe käredamalt, et hoidku end minu elust eemale. Tal on kolm poega ja kõigil on kaaslased olemas, las elab nende elu, aga mitte minu oma…
Ah.. jaa… Algusest.
Tulen töölt, natuke väsinud, tööl üks ebameeldiv seik, minu viga… Ja istun laua äärde, hakkan oma lahjat kohvi jooma. Ja siis… S: “Ma tahan sulle ja su mehaanikule kingitust teha, kui ma Inglismaalt tagasi tulen.” Mina: “Noh..” S: “Ma tahan osta teile Norra kruiisi, aga ma ei tea, kuna te vabad olete.” Mina… Esmalt lähen punaseks, siis lähevad ninasõõrmed suureks ja sealt tuleb hauru välja ning siis ütlengi, et ärgu toppigu oma nina minu ellu, tal on pojad, tegelgu nendega.
Siis selgitasin, et tegemist on vaid sõbraga ja suhtlen eesmärgiga, et harjutada taani keelt. Ma võin talle ju need kruiisi piletid anda, aga ma ei tea, kas tal on kedagi, keda sinna kaasa võtta. Mina igaljuhul sinna ei lähe.
S sai natuke haiget ja läks välja suitsetama… Aga kuidas siis selline olukord lahendada? Mina ei tea ega oska.
***
Vahel ma räägin olukordadest tööl. Siis ta omast arust annab nõu, aga tegelikult kirjeldab mingit lääget seebika süseed… Umbes, et mine lehvita juukseid ja naerata jne… Ja isegi tektsi annab ette. “Sa peaksid ütlema nii..” “Ei-ei… veel parem, ütle nii…” Selge see, et ma ei tee nii. Tahaks ropendada siin.
Ma ei ole sinu facking marionett!!!
Kirjutasin pisikeselt, vast ei häiri silma. Aga hakkas kergem.
***
Ju emad ongi sellised. Ma püüan harjuda. Umbes 4 aastat veel, siis peaksin olema valmis, küpse, et edasi liikuda. Kõigest 4 veel. Kaks olen olnud, seega topelt sama palju veel.
***
Kas sai piisavalt kirutud.
Muidu on igati tore ja vahva ema, aga vahel tunnen vajadust talle meelde tuletada, et ma olen iseseisev üksus. Natuke olen vaateväljas, aga siiski elan oma elu ise. Nii hästi või halvasti kui oskan, aga ise.
***
Muud polegi öelda.