Kool pole veel alanudki, aga mul on miljon stressi. 
Täna sain e-maili, et ikkagi täna on esimene koolipäev, aga siseveebis on kirjutatud, et 8. august. Nagu näha, koolis ma pole.
Esimene aasta olin Taanis töötu. Pidin kuulama, et keegi ei tahagi mind, kui ma taani keelt ei räägi. Üks aasta olen töötanud ja nüüd… Nüüd saan ma kirju Taani tööturuametilt, kutsutakse vestulsele, at aidata tööd otsida. Nii “armsad”.
Noh, igatahes… Tund kulus mul sellele, et ma kirjutasin neile ja selgitasin oma olukorda. Kuidagi ei tahaks võtta töölt vaba päeva, et minna nendega rääkima, kuidas tööd otsida.
Tööl… Ma olen ikka rumal. Selles lärmis ja stressi-rohkes olukorras ei saa ma aru… Ma tundsin end täna nii kohutavalt rumalana. Terve see nädal olen end haletsenud… Ja mida nemad teevad? Nad annavad mulle vastutust rohkem. Rohkem ja rohkem… Varem oli lihtsam, kui nad arvasid, et ma olen pudu-loll. Nüüd vist arvan üksnes mina nii.
Igatahes… Täna pidime vaakumpakkimis masinal töötama ja siis küsib inimene, kes on seal 30 aastat töötanud: “Kui kaua see masin tühjaks sõidab?” Ja täitsa tõsimeeli. Ma polnud kindel, sest alati on olnud kõrval teadjamaid inimesi. Noh, eks ma ikka näen ja kuulen ja panen kõrva taha… Igatahes… ma ütlesin, et 5 minutit maksimum kiirusel. Nemad arvasin, et 20 minutit. Ja arvake, kellel oli õigus?… Just, minul… Ma tegin midagi õigesti… Oh, ma olen nii õnnelik. Mulle kohutavalt meeldib asju õigesti teha.
Aga tööl oli raske. Ametlikult pidin ma töötama teise liini peal. Kaks inimest ja kidenl töö, rutiin, aga sattusin kõrval-liinile… Natuke oli see minu valik, sest Carina (kes mulle tohutult meeldib) õpib uut masinat ja ma arvasin, et minu positsioonil on tal seda kergem teha ja saab rohkem harjutada.
Aga täna oli see kõrval liin nii segamini. Seal oli kaos. Võib-olla olin mina see kaos… Igatahes… Meil oli 4 töötajat, kellele meeldib juhtimine (teiste suunamine), kolm neist olid teadjamad ja julgevad tavaliselt ka vastutust võtta, aga mitte täna. Meid oli seal 6-7 inimest.
Mul oli seal segaduses nii halb, et ma pidin end vägisi tagasi hoidma, et mitte neid kamandama ja organiseerima hakata. Ma püüdsin ergutada meie bosse tegutsema ja kotrolli haarama, aga… See võttis aega, aga natuke hakkasid asjad liikuma.
Nt, me peame iga 15 minuti tagant kohti vahetama. Tavaliselt on meil kindel liikumise suund, aga nüüd… Kiiremade lipsasid parematele kohtadele ja vaiksemad olid ühel kohal 2-3 vahetust. Minu teine lemmik (Janna) oli nt ühe koha peal kaua. Siis ma küsisin Elsalt (üks juhtidest), et kellega Janna koha vahetab. Elsa ei teadnud. Aga järgmise vahetamise ajal organiseeris ta kellegi Janna kohale ja Janna sai ka liikuma. Siis alustasin mina vahetusega ja mina andsin järgmisele suuna kätte ja asi hakkas liikuma. (Tegin nii, nagu minuga alguses tehti. Mulle meeldis see suunamine, sest alguses on raske süsteemile pihta saada.)
Mitu korda peatasin suuremat ülemust ja esitasin oma küsimusi. Nt kas Carina on täna süsteemis, kas ta töötab täna ka masina peal… Siis, kui ma kõrvalliinile saabusin, oli seal kala vales vagunis ja õige vagun oli kala kastiga kõrval. Küsisin, kas ma võin selle õige vaguni kasutusse võtta või seal on teine sort kala… Ülemus märkas alles nüüd, et vale vagun on. Ta otsustas, et valest vagunist tuleb kala õigesse tõsta ja tõi mulle uue õige vaguni (sest üks vagun oli juba kala täis).
Siis saatis ülemus mind ja Lisi tursa kala lõikama. Ma ei saa aru, miks mind. Ma olen ju kole aeglane ja pole tolle masina peal kunagi olnud.
Üks hetk läks Lis wc’sse ja ma olin seal üksi. Ma püüdsin nii kiiresti teha kui sain. Ei olnud aega, et ringigi vaadata.
Igatahes… Päeva lõpus olin ma juba nii stressis ja sassis, et hakkasin juba natuke juhendama, suunama, mis mulle ei meeldi, sest.. Meil oli juba 4 šeffi, viies ei paranda midagi. Oleks olnud vaja lihtsalt ühte, kes vastutuse ka võtaks… Igatahes… Küsisin, Henriettelt, kas ta tahaks… Noh… saatsin ta Anna Mettele appi kaste tegema ja kleepse pakile panema ja pakke asulele panema. Siis saatsin Henriette Jannale appi, sest Elsa kadus kuhugi ära…. Noh… Juhtisin seda Henriette… Anna andeks! Mõnda asja oleks ma võinud ju ise teha, aga mu taani keel pole nii hea, seega saatsin tema, sest ta saab Anna Mettega kiirelt rääkida, mida vaja teha ja kuidas teha jne…
Päeva lõpuks olin ma nii väsinud… Ma olen see loll tööl. Kõige lollim. Miks nad seda enam ei näe… Mõni päev läheb mul hästi, aga see päev polnud täna. Selles mõttes, et nad viskasid mulle aina vastutust juurde, kuigi täna polnud kohe üldse see päev, kus mulle oleks saanud vastitust anda.
Ma tegin palju suuri vigu. Nt masin ei puhastanud kala korralikult. Ma jooksin kohe mehaaniku juurde. Tegelikult oleks pidanud enne masina puhastama ja testima ja alles siis mehaaniku juurde minema… Ai, ma kirusin pärast ennast.
Kui kala sai otsa (sorteerimisest), siis oleksin ma pidanud Peterilt küsima, mida teha ja Saipini ka teavitama. Ma eeldasin, et kala tuleb juurde ja läksin ise liinile appi, seniks kuni kala tuleb, aga Peter saatis Saipini ka liinile ja ütles, et kala ei tule. Ma tundsin end vastiku nihverdajana (nagu Jola teeb). Kuigi see polnud ju minu plaan. Ma ju julgen küsida ja liikuda…
Püüan selle keerulise asja kokku võtta. Minu päev hakkas segadusega ja enda rumalaks tegemisega. Siis anti mulle vastutust juurde (ilma igasuguse põhjuseta). Päeva lõpuks rabelesin end välja sellest ebamugavast susserdaja positsioonist.
Kooli ei jõudnud. Liiga hilja sain info kooli alguse kohta.
Ametiasutustele kirjutasin. Vastasin neile. Ühele ei saanud vastata, sest arvuti ei suuda kirja avada. Vast järgmisel korral.
***
Lisan veel, et teen vaikselt võõrutust FB-st. See mõjub väga halvasti mulle. St FB mõjub mulle väga halvasti, mitte võõrutus. Võõrutus mõjub päris hästi.
Laseme aga edasi ja ei sammugi tagasi. 