Ma olen vihane

Ei, tegelikult olen ma armukade ja sellesse põlemas. Jah, põlen armukadedusest. Ma vihkan seda. Ma ei taha armukade olla. Ma ei suuda siis midagi teha ega mõelda. Olen nagu halvatud ja nii paha tunne on. Lausa kohutav.

Igatahes… Õhtul kirjutasime. Selline nii-sama tekst. Ta kirjutab, et vaatab filmi ja tahab üksi olla. (Ei, ma ei pakkunud kohtumist ja polnud mingit tuju kellegagi suhelda.)

Täna hommikul ta kirjutab. Just, tema alustab vestlust. Soovib ilusat laupäeva ja kirjutab, et oli sõbraga pubis. Seal oli palju tuttavaid. Ma küsisin üle, kes. Ja otseloomulikult muutusin armukadedaks. Küsisin, et kas pean nüüd kuulma jutte temast. Ta kirjutab, et see kõlab nagu me oleksime abielus. Kirjutan vastu “vabandust”. Kiristan hambaid ja mõtlen, et ma sulle sitale veel näitan…

Nagu minu puhul ikka. Kui ma olen endast väljas, siis ajutegevust ei toimu. Mõtted on kinni kiilunud… Igatahes… Ma tegin endast ilusaid pilte (liibuvates trenniriietes ja ülemises osas vaid sport-rinnahoidja). Pingutasin ka oma vaivu nähtavaid kõhulihaseid… Saatsin need pildid talle ja kirjutasin alla: “Ups, vale inimene.” Tegelikult kirjutasin inimene mitmuses, aga see selleks.

Rumal, eksole… Ma tahaksin ta vastu seina suruda ja karjuda, et minuga nii ei tehta…

Ma tean, et mul pole mitte mingisugust õigust armukade olla. Pealegi, ma vist isegi mitte ei armasta teda. Mingi tobe kiindumus vaid. Ja ma olen kordades paremat inimest/kaaslast väärt…

Püüan uuesti FB vältida, mis on ülimalt raske. Kordan endale, et ta on sitt-sitt mees ja täielik luuser.

Kusjuures… ta valetab. Ilma igasuguse põhjuseta valetab ja seda mina vihkan. Ta ütleb, et on kodus ja järsku kogemata on pubis. Ütleb, et saab pojaga kokku, aga tegelikult istub pubis ja joob.

Ütleb, et me ei saa kohtuda, et teised võivad näha ja kui kohtume, siis on tal täitsa üks-kõik kas teised näevad või mitte. Mina olen see, kes hoiab eemale ja tuletab talle meelde, et teised võivad näha.

Igatahes… minu väike ajukene vajab uuendust. Aga ma ei tea, kuidas ma seda värskendada saaksin.

Ta on mõttetu mees, miks ma teda oma peast välja ei saa.

Ma tahaksin talle tagasi teha, tahan, et tal oleks sama halb nagu minul. Et ta oleks armukade… Aga see kõik on ju aja raiskamine. Kui tal on minust üks-kõik, siis ei lähe see talle korda. Ja kui ta minust hooliks, siis ta ei teeks mulle nii. Või siis, kui ta minust hoolib ja ei saa aru, et ma armukade olen, siis ei peaks ma ju talle tagasi tegema.

Igatahes… Temaga jändamine on ajaraisk. Ja aega mul napib.

Püüan siis uuesti end kokku võtta ja temast eemale hoida, sest ma enam ei taha armukade olla. Ma ei vihka veel ennast nii palju, et end sedasi piinata.

Ma ütlen, et naine on raske olla. Ma ei tea, kas meestel ka sedasi on. Noh, ollakse armukade, kuigi tegelikult pole mingit põhjust ega õigust. Pole suhet ega mingeid muid lubadusi.

Mu pea on täitsa huugamas sellest mõtlemisest. Noh, et kuidas talle tagasi teha. Mida kõike ta mulle valetanud on. Mida kõike ta teeb, kui ta minu silmapiiril pole. Miks ma nii tunnen. Mida ma temast tahan. Miks ma talle ikka ja jälle kirjutan. Miks ta mulle oluline on. jne…

Ei, ma vihkan ennast. :) Ausalt ka. Vahel kohe ei ole enda üle uhke ega oma tegude üle. Aga selline ma kord juba olen. Pole veatu. Teen vigu nüüd ja tulevikus. Ja kusjuures täitsa ise.

Nüüd tahaks ära. Kaugele ära. Lülitada mõttetegevus välja ja lihtsalt olla. Eriti ei viitsi, aga tuleb vist oma asjad kokku pakkida ja väike tuurike teha.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Ma olen vihane

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Unusta ta ometigi ära…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>