Loen nagu ise-ensa mõtteid, aga palju selgemini väljendatult. 
Soov ennast mõsta. Oh, kuidas tahaks endast aru saada.
- Esimene samm: Kõrged nõudmised endale
- Teine samm: Ära piira ennast. Muuda piiravat mõtlemist.
- Kolmas samm: Muuda. Tee teisiti ja oluline tee. Inimesed teavad, mida tuleks teha, aga puudu jääb tegutsemisest.
Oluline:
- Emotsioonide valdamine. (Emotsioonide juhtimine, kontrollimine, emotsioonide üle võimu omamine.) – See on raske. Ma võin näidelda, et ei hooli, aga hoolivust või tundeid kinni keerata ei suuda.
- Füüsiline vorm. Aktiivus. Sellega on ok. Selle üle on mul nüüd võim.
- Suhete valitsemine. Avastan seda maailma. Olen aru saanud, et oluline on tasakaal, leida see õige punkt. Kui palju usaldada? Kui palju isiklikest asjadest, tunnetest rääkida? Kui palju aega ja tähelepanu pühendada? Kui palju varjata, hoida üksnes endale?… -Raske, raske.
- Raha valisemine. Ma arvan, et seda valisen ma paremini, kui suhteid või tundeid.
- Aja valitsemine. – Oh jummel… Maadlen sellega. Aga tunded on süüdi. Läheme punkti nt 1 juurde tagasi.
Taustaks jäi kõrvu kõlama veel: ole järjepidev ja otsi eeskujusi ja vaata kuidas nemad teevad ja mõtlevad jne… Siis ei pea ise jalgratast leiutama. Esimesega pole probleemi, aga seda head eeskuju pole ma veel leidnud.
***
Minust ka midagi? Alustan siis oma muutustest. Täna läksin ja istusin sööklas teise lauda. Enne olin välismaalaste lauas (poolakad ja teised), aga nüüd istun taanlaste lauas. Vanad ja jorisevad taanlased. Aga tegin ära ja nüüd püüan olla järjepidev.
Täna olin järjepidev ja avaldasin tungivalt soovi uut masinat õppida. Tursa-kala masinat… Tehtud. Erik (kes min puudega inimeseks nimetas, kunagi..) oli minust vaimustuses. Surus kätt ja ütles, et tubli olin. Oh, kuidas oleks tahtnud teda kallistada nende ilusate sõnade eest ja siis öelda ülemeelikult: “Noh, enam ma polegi puudega, ah?!” Jäi tegemata.
***
Kas seepi ka tahate? Ma nagunii vatran endast nii palju. Lasen teid oma linade vahele.
Ok, kes seepi ei taha, see lõpetab lugemise nüüd… Nüüd… Stopp… Just…
Nii-siis… teistega läheme edasi. Ma suudlesin Larsiga. Noh, tema suudles mind ootamatult. Üks nädalavahetus kirjutasin ja soovisin kohtuda ja ta oli nõus. Ta oli joonud. Igatahes… Ma rääkisin temaga väga elavalt ja silmad särasid ja siis ta mind ootamatult suudleski.
Oi, kui palju ma olin sellest unistanud. Mul oli juba miljon esimese suudluse stsenaariumi oma peas läbi mängitud. Iga armunud naiivne tüdruk teab neid fantaasiaid…
Kas keegi kukkus toolilt maha ka? Pomm-uudis ju? Või oli ette aimatav, sest ma olen juba selline mina-tahan-siis-pean-ka-saama-hull…
Igatahes… Kunagi ma kirjutasin, et kui mitte atraktiivne kutt ootamatult suudleb, siis pole see üldse erutav. Ei tekita mingeid tundeid. Pole midagi erilist.
Ülla-ülla… Kui atraktiivne mees suudleb ootamatult. Selline, keda nähes juba tibutagi ihule tuleb ja huuled prunti lähevad… Noh… ei olnud midagi erilist. Mulle tema suudlemise stiil ei meeldi. Me olime erinevates ajavööndites. Ma ei viita vanusevahele, mis on 17-aastat, aga tema oli kiire ja intensiivne, aga mulle meeldib alustada aeglaselt ja õrnalt ja siis areneda sinna, kust tema alustas.
Igatahes, polnud midagi erilist ja tema väärtus mu silmis langes. Enne ma unistasin, et see on midagi mega-ägedat ja erilist. Noh, paradiis… Nüüd ma tean, et see pole nii ja kõik need fantaasiad lendasid korraga prügikasti.
Aga see selleks. Muud polnudki, kui suudlus ja… Eks sai üks-ühele lähedal ka olla. (Ei olnud seksi.)
Eks ma natuke sassis olen nüüd, aga sellega on vist lõpp. Ta küll kutsus mind järgmisel nädalavahetusel ka kohtuma, aga ma keeldusin. Oli tegemist. Ja möödunud nädalal pakkusin reedese kohtumise, aga siis tühistasin selle. Seega… Ilus oli ja las ta nii jäädagi. Selles mõttes, et minevikku.
Otseloomulikult ei ole ma korras. Väliselt olen ok. Pärast seda põgusat kohtumist töötasin ma tema liinil ja me suhtlesime tavaliselt. Keegi ei aima midagi. (Kui ta suu just valla pole, noh, et ta ei vatra teistele, aga loodame, siis et vatra. Vahet pole. Kui ta räägib, siis nagunii keegi ei usuks teda, sest ma olen tööl nii vaikne ja häbelik.) Vahel tuleb mulle mu roll kasuks.
Nüüd traamat ka… Ütlesin Larsile kohtumisi ära. Siis see kerge armukadedus, mis kumas läbi teksti ja see tagasi tegemine, need pildid minust… Nüüd oleme me siin, et ta käis juhuslikult väljas ja seal oli juhuslikult Natalia ja Maria ja Lucia. Maria ja Natalia löövad juba ammust ajast Larsile külge. Natalia on kutsunud Larsi jooma (Lars näitas mulle oma FB -> nüüd mõtlen, et äkki nätab meie tekte ka teistele. :S Aga ma saan alati öelda, et ei mäleta. Mu mäluga pole kõik korras.)
Igatahes… Mina istusin Nataliast kaugemale. Ma ei pea end piinama juttudest Larsist ja sellest, kuidas nad jõid.
Minu tähelepanekud: Maria ja Natalia olid väga head sõbrannad. Nad kallistasid koguaeg üks-ühte ja olid koguaeg koos. Aga täna oleks nagu must kass nende vahelt läbi jooksnud. Maria läks üksi koju ja oli üldse väga vaikne. Samas Natalia säras nagu roos (noh, naiivne värskelt armunud plika). Lucia töötab õhtuses vahetuses ja siis see, kuidas nad kohtusid ja üks ühte vaatasid. Mina lugesin kehakeelest välja, et Natalia oli Larsiga suudelnud ja võib-olla ka maganud. Õhetas sedasi.
Seega, minu teooria on see, et Maria on Natalia peale armukade. Natalia arvab, et Lars on temasse armunud ja unistab juba Larsi majja sisse kolimisest. (Jah, ta vist pole Larsist aru saanud, sest ta ei mõista väga hästi taani keelt.)
Igatahes… Ma ootan põnevusega seda hetke, kui Natalia saab aru, et Larsil pole temaga neid plaane nagu ta arvab.
Jah… Mina ise olen ka armukade ja natuke löödud. Aga ma püüan keskenduda olulisematele asjadele. Õppida keelt ja arendada ennast. Otsida uusi tutvusi ja mäletada, et Larsiga suudlus oli pettumus. See oli hea, sest nüüd ma tean, et ta pole see, kelleks ma olin ta enda peas loonud. Tavaline mees, kõigi nende vigadega.
***
Mina olen natuke aktiivne tutvusmisportaalis, mis on hetkel mulle tasuta. Ilusad poisid kirjutavad mulle. Kaks ilusat. Aga ikkagi. Tavaliselt kirjutavad mehed vanuses 48-56 või 23-26. Aga ma olen ju väärt ilusat meest…
Noh jah… Püüan rohkem ja erinevate inimestega suhelda ja Larsi seiklustel vähem silma peal hoida. Nüüd istun ma tema poole seljaga. Ja sööklasse lähen ja sealt tulen teisel ajal, seega meie teed ei ristu.
Pean mainima, et viimasel ajal ei ole suutnud talle otsa vaadata ega tere öelda. Olen völtinud teda, aga paslikul moel. Selles mõttes, et see ei paista välja, et ma teda väldin. Ma lihtsalt olen tõsiselt oma tööle pühendunud. Vaja uusi masinaid õppida ja keelt ja koleegidega suhelda…
Aga ma saan jälle korda. Sellised väiksed südamevalud on olulised, et ma oma eluga edasi läheksin.
Ja kui Lars peaks muutuma väljakannatamatuks, armukadedus üle pea kasvama, siis hakkan aktiivselt uut tööd otsima. See on ju hea. Muutused on head.
***
Jah… Negatiivne vaade mulle: loll, naiivne jne… Aga mina keskendun positiivsele. Ma tegutsen ja olen natuke hull. Kui ma midagi tahan, siis pean ma selle saama… Olen juba selline, et tunded juhivad mind. Jah… Mul pole kontrolli oma tunnete/emotsioonide üle…
***
Homsest hakkan taas koolis käima. Uued näod. Jah… Mõnikord ikka midagi juhtub minu elus. Et päris vaikselt ei kopita ka.
Go girl!!!