Kuidas läheb kah?

Mul läheb nii ja naa.

Täna olin jälle tegus: (1) jooksin 1h 4 min, (2) niitsin muru, (3) lõikasin sõrme- ja varbaküüsi, (4) kastsin kasvuhoonet, (5) tõin õli 2x20L, (6) pesin nõud ära, (7) joonistasin ühe pildi (pärast räägin)… Nüüd olen mega väsinud. Kodust tööd pole veel teinud, oma raamatut pole veel kirjutanud, raamatupidamisest ei tasu rääkidagi (üle aasta on tegemata, aga ma teen ühel päeval), raamatut pole lugenud, kassiga pole tegelenud juba väga kaua aega. Ma ei jaksa.

Koolist on siiber. Ma ei taha enam õppida. Eksam läheneb, see on mega raske. Ma olen väsinud… Ma tunnen end nii lootusetuna. Saaks see eksam vaid sooritatud.

Ma olen end kohustuste alla matnud. Pole jõudnud Jan’legi külla. Tal vist oli see nädal puhkus. Ma isegi ei mäleta. Püüdsin eile minna, aga ei jõudnud ja täna olen ka mega väsinud ja piilun juba oma voodi poole. Tunnen, kuidas väsimus mind tundlikuks ja kontrollimatuks muudab, seega on viimane aeg teki alla pugeda.

Kohustusi on palju ja mina… Mina tegin kiiruga ühe pildi (portree-pildi, aga ei saa siia üles panna, sest pole omanikult luba küsinud). Inge tegi nalja, et ma võiksin Markusest pildi joonistada. Markus läheb meil varsti pensionile ja selle puhul siis.

Markus istub Larsi vastas, palusin Larsil Markusest pilt teha ja mulle saata. Mulle ka üllatuseks ta tegigi seda. Siis ei jäänud mul muud üle, kui pilt valmis joonistada. Pärast tööd kolme tunniga saingi midagi paberile.

Alguses olin tulemuse üle uhke. Siis näitasin S-le. Ta luges kohe ette vead. Nüüd vaatasin pilti uuesti ja näen palju vigu ja ma pole üldse tulemusega rahul. Aga tööl… Nad olid vaimustuses. Ma tundsin end väga kohmetunult, sest ma arvan, et sellist kiituse puhangu-valinut polnud ma küll väärt.

Igatahes… Nüüd tuli uus soov. Tegin selle ka valmis. Taas pole tulemusega rahul, aga parandama ei hakka, sest see läheks hullemaks. Parem viskan pildi esmaspäeval ta lauale ja kõik.

Rohkem mul A3 mõõdus pabereid pole. Pean ostma. Aga tegelikult pole mul aega neid pilte joonistada. Mulle küll meeldib neid teha. Kaotan ajataju, neid tehes, see on vist mu kutsumus, aga… Mul on vaja muudele asjadele keskenduda.

Võib-olla olen valesti tajunud. Aga ma kardan, et nüüd tuleb pakkumisi juurde. Noh, et paljud tahavad, et ma joonistaksin. Inge tahaks muidugi pilti Larsist. Ups, ta ütles, et ma võiksin Larsi joonistada, aga ta ei öelnud, et kellele ma selle pildi siis andama peaks. Ma oletasin, et talle (Ingele). Ise arvan, et kui Larsi joonistada, siis tuleb neid teha läbi koopia-paberi kohe mitu tükki. Ma arvestain, et umbes iga kolmas õhkab tema järele (mina muidugi ees otsas). Aga las jääda.

Igatahes… Võib-olla ma arvan endast liiga hästi ja rohkem keegi pilti ei taha. See oleks hea, sest mul on kole keeruline ei tavalt vastata.

Ema tantsupartner tahab ühte prortreepilti endast… Et see on veel vaja teha. Aga kiiret pole ja paberit pole ka ja pilti temast pole ka.

Ma pean oma ajakasutuse üle vaatama ja prioriteedid ka. Mul ei jagu aega.

Mulle meeldib füüsilisi asju teha. Ma ei taha enam vaimsete asjadega tegeleda. Ma pean end sundima kirjutama ja koduseid töid tegema… Ma vajan puhkust.

Varsti saan puhkuse. Natuke on vaja veel pingutada.

Minu elu ongi nii, et ma olen end kohustuste alla matnud. Noh… Need pole midagi ebameeldivat. Lihtsalt nii palju asju on, mida ma kõike tahan teha ja pean vajalikuks teha jne… Aga lihtsalt ei jagu aega. (Energia on ka otsas.)

Õhtuti läheb asi ikka päris hulluks. Väsimus mulle ei sobi, siis tulevad erinevad negatiivsed emotsioonid, tunded, mõtted ja kõige hullem on see, et ma hakkangi neid teoks tegema. Ma teen rumalusi õhtuti. Parem on magama minna ja end välja puhata, siis ei ole hommikul piinlik. Ei ole vaja hommikul piinlikkust tunda, eelneva õhtu pärast. :D

***

Seega Jan ja vaimne värk ja õppimine/taani keel peavad mind ootama. Homme tegelen nendega. Mina poen sängi.

Head und mulle! :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Kuidas läheb kah?

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    No kui sul on nii palju kohustusi ja tegemisi, siis miks paistab kirjutiste vahelt läbi sõnum, et sul “pole mitte midagi”…?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Väga hea küsimus. Ma olen väsinud ja settõttu väga negatiivne ja masendunud… Või noh… Igatahes…
      Mul on palju kohustusi, aga puudub see kõige olulisem. Nimelt, mul pole tahet. Minu elust on kadunud rõõm ja lootus ja muu selline. Ma ei taha midagi, ma ei oota midagi, isegi unistused on kokku kuivanud.
      Ma olen jõudnud (või end nihverdanud) imelikule positsioonile oma elus. Väliselt kõik särab. Nii paljud tahavad olla minu asemel. (Tulenevalt sellest, et ma olen tuim ja ükskõikne selle suhtes, mis mul on, siis nad tahavad (tunnevad vajadust) ise minu elu juhtida).
      Ma kuulen (peamiselt tööl) kiidusõnu enda kohta. Ma tajun, et teised arvavad, et elan külluses ja imelist elu (printsessilikku elu). Ma ju ei kurda millegi üle. Kõik on alati hästi. :) Tegelikult on see vaid väline.
      KOKKUVÕTE: Kohustusi on palju, aga mul tõesti pole mitte midagi (noh, kass on minu ja mõned rõivad on minu, aga…)

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>