Eestis käidud

Alustan sellega, et enam ma Eestisse ei lähe. Ma tean küll, et tavaliselt pöörduvad sellised väited tagurpidiseks, eks tulevik näitab. Aga praegu olen ma küll seisukohal, et enam ma Eestisse ei lähe.

Proovime siis algusest.

15.10.2017 lendasin ma Eestisse. Reis oli pikk ja väsitav, kuid midagi erilist ei juhtunud. Lennukid tulid õigeaegselt ja kõik sujus nagu õlitatult. (Kiidan AirBaltic’t.)

Tallinnas ootas mind Heiki. Noh, mina ootasin teda, sest ma ütlesin talle teadlikult hilisema kellaaja. Noh, et kui midagi juhtub, siis ta ei peaks mind ootama. Aga see selleks. Ta tuligi ja võttis mu peale.

Nuusutasin u. pool tundi Tallinna õhku ja kiikasin trammi, mis sõitis lennujaama. Põnev…

Heiki maksis mu hotellitoa eest. See oli paradiis (enne põrgut). :) Ma pole varem hotellis olnud, seega olin täitsa rumal. Hüppasin enne hotelli poest läbi. Hakkasin käterätikut korvi panema. Heiki vaatas min küsiva ja etteheitva pilguga. Ma siis naeratasin ja tegin seda tobedat naiivse neiu nägu ning küsisin: “Kas hotellis on see olemas?” Ta vastab: “Muidugi.” Ja vaatab mind nii nagu, et see on ju ise-enesest mõistetav. Panen siis käterätiku tagasi.

Pärast küsin arglikult. “Ei tea, kas ma peaksin hambaharja ja -pasta ise ostma?” Ta vaatab mulle jälle selle etteheitva pilguga otsa. “Kas sa teed nalja vä? See on see, mis peab sul endal kaasas olema. Ega sa ometi neid ostma hakka?” Ma vastan: “Mul polnud nende jaoks ruumi. Ma parem ostan.”

Seepi ja šhampooni mul ka polnud, aga neid ma ei ostnud ka. Need pole nii olulised (nii lõhikese perioodi jooksul).

Ta küsis, kas mul on kõht tühi. Vastasin, et on jah… Lisasin, et ostan pähkleid, nendega vaigistan kõhtu. Aga ta viis mu Hesburgerisse ja sain sealt manti. Ma pole juba mitu aastat rämpstoitu söönud. Noh burgerit või nii… Pole lihtsalt juhust olnud.

Igatahes… Siis viis ta mu hotelli ja holitses ikka, et ma ilusti tuppa saaksin. Kandis mu seljakotti ka. Milline suurepärane teenindus!!!

Pildid…

20171015_205803 20171015_205809 20171015_212611 20171015_212646 20171015_212704 20171016_074154 20171016_074200 20171016_085122

Kahene voodi. Ma ei tea miks. Ühene ja kahene olid sama hinnaga lõpuks. Ju selle pärast.

Teised vaatavad TV-d hotellis, aga mina lugesin raamatut. Oh… ma ei suuda kirjapildis väljendada, kui mõnus seal oli. Nagu oleksin kahe probleemse maailma vahel. Selline koht, kus pole ühtegi probleemi, ainult nauding.

Hommikul vaatasin aknast, kuidas inimesed tööle sõidavad. Mul polnud kuhugi kiiret. Taas üks selline nauding, mida on raske sõnades väljendada. Ma olin ise selles süsteemis, et hommikul tööle ja pidi vaatama kella ja hoidma ajast kinni. Siis need ummikud (mul õnneks mitte)… Ma vaatasin seda stressirohket liikumist ja olin väga rahul endaga, sest ma olin sellest väljas. Olin sellest puutumata. Ma räägin, see oli taevas seal (neljandal korrusel). :D

***

Vanaema juures olin närvis. Esiteks vanaisa autol puudun kindlustus (poliis). Auto on jätkuvalt tema nimel, aga ta on ju surnud. Õnneks polnud leping veel lõppenud ja ma sain netist uue kindlustuse teha. Jah… Eesti riik. Surnud inimesele tehakse trahve jne… Peaasi, et raha saaks, pole vahet, kas asi ka õige on… Aga mulle see täitsa sobis. (Ei, ma kiirust ei ületanud, aga vanaisa autol polnud poliisi tehtud pool aastat ja juba hoiatati, et varsti rakendub sundkindlustus, mis on oma olemuselt trahvi moodi…).

Tegelikult oleks vaja ju arvutiprogrammis üks ühildus teha. Kõik on ju nagunii üks riigiandmebaas, aga ei… Auto on jätkuvalt surnud inimese oma ja sõidab ringi ja ametlikult/juriidiliselt on kõik õige. Kirjutatakse trahve ka kui vaja, programmis pole mingit errorit… Pole minu asi.

Vanaisa autol oli piduriviga. Isa vaatas, et pidurisilinder ei liigu (esimene juhipoolne) ja õli tilgub, sest karteris oli auk (roostetanud). Ma olin mures, et äkki pidur läheb blokki, et kui see juhtub siis, kui ma sõidan nt 90 km/h, siis olen kindlasti autoga üle katuse. Aga isa ütles, et seda ei juhtu. Et pidur võib põlema minna, aga blokki ei lähe.

Üllatav küll, aga see rahustas mu maha ja ma võtsin kätte ning käisin Tallinnas ära. Vanaemaga koos. Ta käis sõbrannal külas.

19.10.2017 olin Tallinnas ja kruiisisin ringi. Ühele oleksin külje pealt sisse sõitnud parklas ja teisele oleksin peaaegu ette keeranud. Esimene oli Tallinna kogemusega autojuht. See lipsas eest ära ja teise puhul olid mul siiski head pidurid ja refleks ka. :D Auto terve ja mina terve, aga närv oli küll väga must ja käed värisesid.

Mõned pildid. Teemast natu väljas, aga… samal päeval tehtud.

20171019_174329 20171019_174331 20171019_174350 20171019_174533 20171019_174611

Käisime Stroomi-rannas. Mu vanavanemad kohtusid seal. Külm oli ja pimedaks hakkas minema, seega sinna metsatukka jalutama ei läinud. Mu vanaema ka nagunii ei mäletanud ja unustas ja läks segamini, seega poleks me nagunii seda õiget pinki leidnud, kus ta oma jalgu kinni sidus (loe: kingi jalga pani).

Pärast telefoni abiga läksime veel siia…

20171019_181001 20171019_181344 20171019_181356 20171019_181400 20171019_181404

Vanaema töötas siin 6aastat. Sitsi või Balti Manufaktuur… Kangast tehti seal (kui ma õigesti olen aru saanud). Nauke jube kant. Kui keegi oleks öelnud, et Sitsi on Kopli ja narko-urgas jne. Ega siis poleks vist seal nii julgelt jalutanud. Olime seal natuke jalutanud, siis hakkasid vastu tulema puru-purjus vene keelt kõnelevad meessoost isikud. Lärmasid ja laamendasid. Aga kõik läks hästi.

See on huvitav rajoon. Natuke hakkab sinna juba elu sisse tulema. Seal on perekonna, keskklassi liisingu autosid ja osad majad on korda tehtud. Samas kõrval on ka põlenud ja lagunevaid puumaju. Piirkonnast võib asja saada, aga see suur uhke hoone on küll ajalugu.

Rohkem pilte mul sellest päevast pole. Vanaemast ma ka pilte ei teinud. Ma pole pildistaja-tüüpi. Noo ei viitsi. Pärast mõtlen, et oleks võinud, aga… Läks nii…

***

Nüüd jõuame minu sünnipäevani (20.10.2017) . Vanaema oli unustanud, siis vaatas kalendrit ja oma märkmeid. Õnnitles ja ütles, et pärast läheme poodi ja ostame torti. Aga selle pisi asja unustas ta ära ja minu jaoks polnud see ka tähtis…

Sünnipäeva hommik.

20171020_095121 20171020_095126 20171020_095129 20171020_095137 20171020_095143 20171020_095147 20171020_095154

Väga ilus. Taanis öeldakse, et kui päike pasitab sünnipäeval, siis oled olnud terve aasta hea. Ju ma eelmine aasta olin hea. Järgmine aasta sajab kindlasti vihma, seega hoidke vihmavarjud enda ligi seal 20. oktoobri paiku.

Nimelt ma karjusin oma vanaema peale. Ma pole seda kunagi teinud ja ise ka ehmatasin ära. Aga lihtsalt… Ma ei tea, mis juhtus…. Ma analüüsisin olukorda ja ennast. Arvan, et mul on stress tööst ja koolist ning see lisa stress reisimisest, vanaemast ja kohustustest ja aja nappusest jne…

Vanaemaga on see, et ta räägib koguaeg suremisest ja kurdab. Ja vingub ka. Ma ei tea, kuidas vanaisa suutis nii kaua vastu pidada. Vanaema ütleb, et tal on närvid haiged ja siis vabandab ta sellega, et vanaisa on surnud jne… Tegelikult otsib ta vaid vabandusi, selle asemel, et end kätte võtta.

Kui ma unustan end ära ja kirjeldaksin või vaatleksin tema olukorda, siis ma mõistan teda ja mul on temast kahju. Arvatavasti, kui tegu oleks kellegi teise vanaemaga, siis oleksin ma üks neist, kes mõtleks, et lapse-lapsed ja lähedased on nii ülbed ja üks-kõiksed (ma mütleks, ma ei anna hinnanguid teiste elule. Pigem püüan mõista ja otsida põhjusi, miks see nii on).

Aga… Ma olen inimene ja ma ei saa… Minu sünnipäeval läksime me surnuaeda, vanaisa juurde. Ja siis vanaema hakkas jälle vinguma selle üle, kuidas ma auto parkisin. Mul viskas see üle ja parkisin, siis teise kohta. Siis tema hakkas nutma ja ütles: “Koguaeg ainult sina ja sina…” Ma edasi ei mäleta, mis ta ütles… Mul läks aju errorisse.

Ma sõidan Eestisse üksnes tema tõttu. Ma sõidan autoga, mis on ohtlik. Üksnes tema jaoks, et tema ikka saaks Tallinnasse minna. Ma olen pool päeva telefoniga internetis, et saada autole kindlustus. Helistasin kindlustusettevõttesse, aga sealt sain valeinfot nagu ikka. Nad ei tunne süsteemi, aga mina neid harima ei hakka…

Ajan selle kindlustuse välja, et tema saaks kodust välja liikuda jne… Selle taustaks kuulan, kuidas ta kirub, et ma koguaeg nina telefonis olen ja tänapäeva noored on hukkas ja ei tee midagi jne…

Ma pidin lõhkema seal.

Siis lõpuks ta küsib, et kas ma ikka poistega väljas ka käin… Kust ma võtan selle aja? Kool, töö ja puhkusel sõidan Eestisse kuhugi pära-põrgusse metsade vahele… Ma hoidsin oma suu kinni.

Lõpuks ma sain nii palju maha rahuneda, et hoidsin oma suu kinni. Lihtsalt ei öelnud mitte midagi, kui ta jälle mind siunama hakkas või oma surmast rääkis…

Ma ei tea, kuidas reageerida… Mulle tundus, et ta lunib hoolivust ja tähelepanu, aga seda minult ei saa. Ma ei allu manipulatsioonidele. Ma olen jäärapäine ja ei lase endaga nii teha. Kusjuures see ajab mind närvi ja tagajalgadele. Selles mõttes, et ma blokeerin end ja oma tundeid veelgi.

Igatahes. Tema räägib, et kui ta sureb, siis uksed on kinni, et siis lakast saab sisse ja redel on… Mitte üks närv mu näos ei liikunud. Istusin tuima näoga edasi ja ümisesin “ahahh”…. Siis rääkis, et pea käib ringi ja põlv valutab ja põlvest käib nõksatus läbi jne… Ma jälle “ahahh, selge…”.

Selle nädalase kurtmise peale muutusin ma nii tuimaks. Mul oli paha tunne, südametunnistus piinab natu, aga… Aga ma lihtsalt ei suutnud seda jama enam endasse koguda.

Ma tunnen end nagu kõva tundetu-kivi. Samas ma ju tean, et ma hoolin… Ütleme siis nii, et ma tunnen, et ma olen väliselt nagu tundetu kivi, aga sisemiselt olen hooliv ja armastav ja kõik läheb hinge. Aga elu on mind sedasi väljast vorminud.

Ma arvan, et minu elus on olnud palju kataastroofe, mille tõttu ma selline olen. Aga ma ei räägi neist. Kuulan teisi ja imen kõik endasse.

Vahel tahaks karjuda ja öelda, et ka mul on raske… Nt vanaemale, et mina olin see, kes vanaisa leidis. Et ma tunnen, et ma tegin liiga vähe, et kui ma oleksin olnud julgem ja tähelepanelikum jne… siis ta elaks… Aga ma ei ütle midagi.

Ma ei julge talle öelda, et enam ma ei suuda seda matuse jama läbi teha. Ma ei taha näha teda suremas. Ma ei saa magada, sest ma koguaeg mõtlen, et homme tuleb mul jälle see jama läbi teha… Ma lihtsalt ei suuda rohkem. Ka minul on piirid. Nüüd peab keegi teine juhtimise üle võtma. Tugev ja arukas Minny on otsas. Pole enam… Kui ma oleksin surnud, siis peaksid nad nagunii ise hakkama saama ja saaksid ka. Seega… Ma ei hakka end küll suretama, kuid lihtsalt astun välja.

Vanaemal on 10 lapse-last ja kaks last. Mina olen 1/10, seal peab olema keegi veel, kes midagi teeb ja julgeb vastutuse võtta ja organiseerib asju. Lihtsalt peab olema…

Igatahes. Kui vanaema sureb, siis saadan ma S-i sinna. Talle meeldib asju organiseerida. Kulukaks see mulle läheb, aga säästetud närvirakkude kõrval oleks see raha tühine.

***

Tagasi sain (25.10.2017), siis hakkas S peale. Temal pea käib ringi ja nii paha on olla koguaeg… Mina siis ütlesin: “Tead mine sinna vanaema juurde, siis saate koos surra… Mul on neist juttudest kõrini.”

Vanaisa ei ei öelnud kordagi, et tal on halb. Üks kord ütles, et jõudu enam pole. Vanaema ütles, et vanaisa jõi natuke viina. Iga päev lonks või nii. Vanaema arvas, et kui see teda aitab, siis las teeb. Vanaisal oli magu opereeritud… Vanaema ütles, et vanaisa tundis end juba ammu halvasti. Noh, midagi ei öelnud, aga magas palju ja öösiti ei saanud magada…

Tal polnud kedagi, kes teda aitaks. Ise ta seda ei teinud, abi ei küsinud ja kordagi ei kurtnud.

Aga siis on vanaema ja S, kes igapäev mul siin surevad, kuid seda juba aastaid. See kõlab jubedalt, aga… Mulle tõesti ei lähe see enam korda. Ma olen nad juba miljon korda maha matnud, et vahel… Vahel tahaks juba öelda, et surgu maha juba, kaua sa virised… Ma küll ei soovi seda, aga ma ei suuda seda virisemist kuulata.

Kui valutab, mine arsti juurde. Mina pole arst. Kui tunned, et sured, tee testament või midagi. Minul ei ole võimeid ja mina kedagi elus ei suuda hoida. Nagu kogemus näitab, suri vanaisa minu käte all. Seega olen ma viimane inimene, kes saab surevat inimest aidata. Hoolivust ma ka välja ei näita… Aga las jääda…

Olen halb inimene. Kardan, et mind selleks peetakse ja tunnen hirmu selliste kommentaaride ja hinnagute eest. Aga mis teha. Olen selline kord juba. Püüan end ette valmistada selleks, mis tulemas on…

***

Vanaema juures tegin pilpaid, esimest korda. Suure kirvega. Pilte pole, sest mobla oli toas, aga… Mul on rõvedad pildid… Nõrganärvilised… ärge vaadake.

20171021_180130 20171021_180132 20171021_180138 20171025_203842

Kirves oli terav, kuigi ma arvasin, et see on nüri, sest puid see küll eriti ei lõhkunud. Mitte, et ma neile väga pihta oleksin saanud. :D Ega ma end häirida ei lase. Lõhkusin puid edasi, st tegin pilpaid. Selle näpuga. Valus nagu polnudki, aga verd oli palju. Kuid siis tekkis hirm, et äkki mustus läheb sisse ja näpp hakkab mädanema ja veremürgitus jne… Lõpetasin ära ja läksin tuppa end ravima.

Kõigest natuke nahka maas. Ei midagi hullu.

***

Eestist ostsin komme ja šokolaadi 15,4 kg. Vedasin seda spordikotis ja jalutasin sellega 3,2 km ning lisaks veel natuke Tallinnas ka. Raske oli.

Kätel on väiksed verevalumid, aga pildilt pole neid eriti näha.

20171025_203202 20171025_203229 20171025_203237

Selg ja õlad valutavad. Jah, nüüd kurdan ja virisen mina. :D See on vist nakkav. Hoidke alt… :D

Igatahes… Jõudsin Taani tagasi. Siin on nüüd kõik nii suurepärane. P.S mul on veel töölt puhkus. 6.nov lähen tööle, siis on siin ka halb. Ma ei tea, kas üldse kusagil hea on… Aga las jääda..

Tahtsin jõuda selleni, et mina olen ikkagi tugev naine..

20171025_204207 20171025_204238

Kui mitte öelda ülitugev naine… Jah… Õlalihas on ilus ja biitseps ka pressib särgi alt välja… :D Igal hommikul teen oma kätekõverdused 10+7+3. Ja tassisin oma komme. Rohkem enam Eestisse ei lähe, seega on need mu viimased. Siis tuleb üle minna Taani kraamile või üldse maha jätta. Raske saab see olema, sest ma olen magus naine… :D Kaks kuud saan hakkama, siis vaatan edasi. :D

Kokkuvõtteks: Kõik on ok. Ma elan ja olen terve (füüsiliselt). Vaimselt segane nagu ikka. Olen mina ise.

Täna jooksin 1h 8 min (9,4 km). Varem oli aeg 1h 5 min või 1h 4 min. Kiiremad ajad olid 1h 1 min või 58 min… Jah… Puhkus on mõjunud. Aga oluline on see, et jooksen. Aeg on kerge mõõta ja sedasi ma märgin, et ma jooksen.

Varsti kooli ja siis püüan kodusesse ellu tagasi saada ning kogunenud kohustusi vaikselt lahendama hakata.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>