Ega mul midagi öelda pole

Lubasin esimeseks tööpäevaks kolm pilti joonistada. Ühele kolleegile kaks ühesugust polti ja teisele kolleegile ühe pildi. See üksik on valmis (ega ma rahul pole, aga ma pole vist kunagi rahul, eriti kui see mind puudutab.)

Natuke põen nende ühesuguste piltide joonistamist. Noh, äkki need ei tule ühesugused ja see kolleeg on väga trenditeadlik ja kõik peab olema ja sobima tibin-tobin. Tea, kas ma nii kõrgel tasemel hakkama saan.

Õnneks ma pole raha ette võtnud. Maksavad sii, kui pildid valmis. Siis ise vaatavad, kas sobib.

Ma ise ütlen ka alati, et ma proovin, et mul kogemust pole ja garantiid anda ei saa, et õnnestub.

Lisamärkus: joonistan harilikupliiatsiga prortreepilte. Mul on plaanis siia näitena joonistada üks kuulsus. Aga ei tea, kas ma aega leian. Noh, vaatab.

***

Järgmine nädal puhkan veel. Ei taha tööle minna. Kujutan ette, et seal on põrgu. Vast ei olegi nii hull nagu ma kardan…

Ma tunnen, et mu närvid on haiged. Ma ei oska endale diagnoosi panna, aga pööningul oleks vaja midagi natuke korrastada. Ma küll püüan olla rahulik ja Eestis tulles on asi ikka kordades paremaks läinud, kuid olen kindel, et tööle minnes olen samas olukorras tagasi. Natuke kardan.

Sümbtomid on järgmised: Ma olen kohutavalt närviline. Ma ei mõista nalja. Ma vihastun, solvun. Kipun inimeste peale karjuma. Vahel tahaks nutta, mõnikord nutalgi õhtuti. Kui ma analüüsin ennast ja oma reaktsioone, siis olen alati üle reageerinud. Mul pole olnud mingit põhjust vihastumiseks. Aga… Miski on pööningul paigast ära ja kõike võtan väga isiklikult ja hinge ja…

Ma korrutan endale, et tööl on ju ka suva, mida teised räägivad või mõtlevad. Ja kui mind vallandatakse, siis oleks see parim lahendus. Või kui mind ei vallandata, siis saaksin raha teenida, see ju ka hea. Noh, ainus, mida ma peaks tegema on see, et roni õigeks ajaks koale, täida käsku, pinguta lihast ja tule koju tagasi… Noh, pole ju hullu. Eided vinguvad, aga las teevad, mis see minu asi on.

Kuid see on jäänud vaid mõtte tasandile.

Eks ma ikka püüan seda rakendada. Novembris saab näha, kuidas see mul ka õnnestub. Proovin nii kaua, kuni hakkab õnnestuma või vahetan töökohta.

***

Ma pole veel päris puhkuse lainelt maha saanud. Kuidagi rahulikult võtan asju ja kooli värki pole üldse vaadanud ega raamatuid lugenud ega midagi.

Tahtsin oma eesti juhiluba ära vahetada (taani oma vastu), aga nõuti elamisluba. Tea, kas pean neid harima hakkama, nt mis riigid kuuluvad EL-i ja see “vabaliikumise õigus” jne… Ma mingi paberi leidsin, seega püüan esmaspäeval sellega neid lõbustada. Mul on terve nädal, saan neid seal külastada terve nädal. Kui muud ei saa, siis keelepraktika ja see on ka väljasõidu eest. :D

***

Kõik on ok. Eksisteerin veel. Päris prügi ka pole.

Mõnikord ma mõtlen, et olen mõttetu inimene. Mõnikord ma mõtlen, et teised mõtlevad, et olen mõttetu inimene ja mõnikord mulle tundub, et teised inimesed püüavad oma käitumisega või üleolekuga näidata, et olen mõttetu inimene…

Sedasi ma siis ulbingi (mudas). Püüan ikka käekese arglikult üles tõsta ja paluda, et ärge minust üle sõitke, ega ma ju oma eksistentsiga teid tülita, ma siin vaikselt nurgas hingan vaid. Aga noh…

Jah, mul on enesekindlusega probleeme.

Muidu on ikka ok ja küll ma selle poni ka leian. Ma siiralt usun, et mind on ootamas üks suur ja ilus suksu, kusagil, kunagi… Tuleb vaid olla kannatlik ja ikka edasi rühkida.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>