Käes ongi detsember

Sellel aastal ei olegi ma eriti palju kirjutanud. Aasta alguses olid küll suured plaanid, nt pärast igat postitust teha kokkuvõte, aga see kadus üsna ruttu. :D Aga jah, õnneks pole ma väga palju kirjutanud, seega saan aasta kokku võetud ühe päevaga vast.

Oma manuaalsesse päevikusse pole ka eriti midagi kirjutanud. See on nii ära pakitud, et ei viitsi paari rea jaoks seda välja otsida.

***

Täna käisin jooksmas (1 h ja 3 min). Ahjaa… Ma tööle ei läinud. Helistasin, et olen haige ja siis läksin hoopis jooksma. Ma olen nii paha ja halb, õel inimene. Tööl on kohutav ja ma ei tule toime selle stressiga. Kui öösel piisavalt magada ei saa (8 h ja rohkem), siis päeva vastu ei pea.

Tobe, aga ma nutsin tööl. Vihastusin ja siis tuli üks pisar, siis teine ja nina nohises ja põsed läksid punaseks ja silmad ka. Ma vihkan seda. Ma vajun häbi pärast maa alla. Tegelt ka. Ma juba olen puusani mudas. Aga pool võitu on see, et ma tunnistan seda. Teine pool on see, kui suudan leida mooduse, kuidas selliseid asju vältida.

Noh jah, magama peaks, aga alati pole ju aega. Vahel tahaks ka lõbutseda. :( Või on nii huvitav vestlus, et ei raatsi seda lõpetada.

Hommikul helistasin tööle ja ütlesin, et olen haige… Kui jooksin, siis mõtlesin. Tohutult kergendav oli. Mul oli üle pika aja taas hea olla. Ma mõtlesin, et piiride ületamine, ebaseadusliku tegemine, reeglite rikkumine on mulle kohutavalt rasked. Ma olen peaaegu terve oma elu teinud kõike reeglite järgi ja hoidnud ikka koma (kirjavahemärgi) pealt silma peal, mida tohib, kuidas tohib jne… Punktuaalne, on see sõna, mis mind kirjeldab.

Peale selle sissekulunud “pai-lapse”-rolli piirab mind ka mu rutiin. Või noh… Mul on alati telefon ühte pidi laual. Mitte kunagi ei ole foto-objektiiv ülesse poole jne… Pliiatsid on alati tera ülesse poole jne… Mul on selline kiiks.

Vahepala: Tööl keegi keeras pliiatsid teistpidi ja mu telefoni ka ning veel mõned asjad. Pliiatsid suutsin jätta korrigeerimata, aga telefoni pidin sättima. Lihtsalt ei saanud teisiti.

Igatahes… Ma tunnen, et olen ise-enda vang. Harjumuse vang. Stressi põhjuseks olen mina ise.

Ma ei suuda tunda end vabalt ega olla vabalt, sest ma ei suuda reegleid rikkuda ja oma rutiini jätta. Ma olen oma rutiini muutnud, aga see on lihtsalt uus rutiin. Ma ei saa nii, et täna panen lauale oma söögipaki, homme ei pane ja kolmandal päeval jätan selle üldse koju.

Mul puudub enesekindlus ja ma kardan. See on selline kummaline hirm. Kui ma rahulikult end analüüsin ja mõtlen, et mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui ma teen ja ütlen nii nagu ma olen… Keegi ei löö mind, keegi ei tapa ka (kuigi töötame nugadega). Kusjuures surma ma ei karda ja valu ka ei karda (füüsilist valu, see on häiriv, aga ma ei karda). Kõige hullem on see, et nad naeravad minu üle, mõnitavad mind, aga seda nad teevad nagunii. Seega mitte midagi ei juhtu. Kui mind vallandatakse, siis oleks see supper hea.

Ühesõnaga, ma kardan, aga pole mitte mingit põhjust karta.

Täna jooksmise ajal mõtlesin, et kuradima mõnus on. Kuidagi väga mõnus tunne oli. Tegin midagi keelatut, astusin üle piiri, rikkusin reegleid ja kõige olulisem, tegin seda, mida mina tahan.

Kõige hullem moment oli tööle helistada ja öelda, et olen haige, kuigi haigust tuleks mikroskoobiga taga ajada. Kurk on natuke kähe, aga… Telefoni võttis vastu üks omanikest, see 10%-ne omanik. Kui ma ütlesin, et olen haige, siis ta kordas seda (ta kordas ka minu nime). Siis tikkus jälle pisar silma ja hääl värisema. (Krt ma olen nii kohutav valetaja.)

Ma olen kindel, et ta sai aru, et ma ikka haige ei ole. Ta ei soovinud head paranemist (nagu tavaliselt tehakse), vaid ta ütles: “Head nädalavahetust!” Aga noh… Ta ei olnud kurja häälega. Aga kui vallandatakse, siis on see hea. Tekitan endale olukordi, mis pressivad mind muutuma, oma elu muutma. Sedasi ma ennast juhingi, ma ütlen, et see pole kerge.

Vahel tekitan endale niisama piinu (nt Lars ja need neetud soojad tunded tema vastu ja see kinnisideeks muutumine, ta on mu mõtetes tihti). Jah, ma olen nii keeruline isiksus, et minu üle kontrolli saada pole võimalik (isegi mitte minul endal), aga sedasi sundida saan end. Teised ei saa, sest hakkan vastu, aga ise saan, sest siis pole kellele vastu hakata. Vaatan peeglisse, kirun (ennast) ja liigun edasi.

Igatahes: rikkusin reegleid ja tundsin end väga hästi. See oli kuidagi vabastav. Murekoorem langes õlgadelt.

Ja jätkasin mõtlemist ja jõudsin selleni, et äkki ma peaksingi hakkama oma enda piire rikkuma ja rutiini. Ma kujutan ette, et ma käituksin siis nagu üks teismeline. See ju ei sobiks, st selline käitumine ju ei passiks kohe üldse sellisele vanamutile nagu mina, kuid…

Igatahes: ma mängin selle piiride ja reeglite rikkumise mõttega. Võib-olla panen praktikasse võib-olla mitte. Eks näis. Varsti peaks paika panema järgmise aasta eesmärgid.

***

Jooksmisest veel. Ma kirjutan midagi rõvedat nüüd ja panen ka ühe ulaka pildi….

Ma täpselt ei tea, kui mitu aastat vana mu jooksmise rinnakas on, aga üle 5 aasta kindlasti ja vast alla 10 aasta. Nii kaua olen sellega jooksmas käinud. Mitmeid sadu kilomeetreid läbinud ja metsikult higistanud.

Nüüd see rõve osa: ma ei pese oma jooksu riideid tihti. Kolm või neli korda aastas ja tegelt ka. Jooksen iga nädalavahetus ja vahel isegi tihedamini. Seega on rinnakas olnud stabiilselt soolases ja happelises higis (5-10 aastat).

Tulemus (ulakas pilt):

20171201_093647

Jah, need metall asjad on roostes ning üks läks katki, üks konks. Pane tähele, et kõige väiksemas astmes. Ma olen sale. ;) Ja ulakas on see pilt seetõttu, et tegu on minu rinnakaga. Jah, kellel vähegi fantaasiat on, see saab kätte, mis vaja. Eks ole… ;)

Tavaliselt lähevad mu lemmik riided ribadeks. Kuluvad augud sisse. Aga see püsib väga kobe, ainult metall tuleb välja vahetada. Kaks konksu on, asi seegi. :D

Äkki jooksen ja treenin end nii pesulauaks, et polegi vaja rinnakat. Siis vahetan sugu, Taanis tuleb pool aastat oodata ja tõestada (mingile küsimustikule vastates), et ma kindlalt tahan sugu vahetada, kusjuures suguelundeid muutma ei pea. Lihtsalt hakkan meeste wc-käima ja spordisaalis nende pesemisruumis jne… ;) Mul juba tulevikuplaanid valmis. :D Muidugi enne tuleb Taani pass kätte saada.

***

Ja jõudsimegi selle teemani. Taani kodakondsuse jaoks peab mul olema DU2 või DU3. Olen poolel teel, et saada DU3. Kui ma õigesti mäletan, siis pean olema iseseisev ja elama ning töötama Taanis 5 aastat ning lõpuks tegema kodakondsustesti. Kusjuures hakkasin lugema materjali selle testi jaoks.

Nüüd see DU3: kirjalik eksami hinne oli 7 ja lugemise-arusaamise eksami hinne 4. (Jah, Taanis on natukke kummaline hindamissüsteem: 12-kõige parem, 10, 7, 4, 2, 0 ja -3, Sooritatud saad hindega 2, st keskmise hindega 2. Keskmine hinne esitatakse lõpphindena ja see võib vabalt olla 5,76 või midagi sellist. Komadega ja mingi selline number, mida hinde andmisel ei kasutata.)

Woop-woop. Teine eesmärk on poolel teel… On lootust. Suuline eksam annab topelt hinde. See eksam on 14. detsembril. Kui saan nelja, siis keskmise arvutamisel oleks nt. (4+7+4+4)/4

***

Mis nüüd kirja sai? Tööst- kirjutasin, koolist-kirjutasin, Larsist-kirjutasin, kahte eesmärki mainisin… Endast ja oma tunnetest-kirjutasin…

Kass elab veel, aga on tähelepanu näljas ja hooldamata. Lill ka elab. Sellel nädalal pole vett saanud. Nataljale lubasin kunagi ammu pildi joonistada, ühe pildi tema pojast ja teise pildi tema tütrest, aga ta tahab kolmandat pilti ka, kus on tema poeg ja tütar ja otseloomulikult on ta ise kõikidel piltidel esindatud. Seega kahe pildi asemel tuleb joonistada kolm. Eelmine nädalavahetus ei jõudnud kahte pilti joonistada, sai kõigest üks valmis. Seega olen niigi oma plaanist maas. Aga õnneks on jõulupukus, seega on lootus, et uueks aastaks on kõik joonistatud. Saan S-i arvepidamist teha. Terve aasta tuleb üle vaadata, sest pole aega olnud, et sellega tegeleda.

Oma raamatusse tuleb kirjutada 4 lehekülge. Oh… Ma olen puntras. Aga püüan välja rabeleda, ennegi nii juhtunud.

Kial, millega ma sõidan, on vist siduriketas õhtal ja survelaager ka. Suur töö, aga tuleb varsti ette võtta. Homme lähen Jan’le külla ja siis vaatame Kia üle. :S

***

Mul kisub viimasel ajal ikka nii metsa kõik. Tea, kas keegi on mulle needuse peale pannud. Ma olen ikka mõelnud, et ma ise olen see kõige suurem nõid, kes neab ja teeb muud hookus-pookust, aga kusagil on suurem nõid kui mina. Mul pole õrna aimugi, kes ta on. Unenägudes pügan lambaid, kantseldan oma imikust poega, kassi ja koera ning vahel püüan põgeneda oma mafiabossist mehe või kavaleri käest. Jah, sellised unenäod korduvad ööst öösse.

Ja need on luupainajad. Justnimelt, üks imik, kes on minu oma, on luupainaja minu jaoks. Teiste lapsed on armsad, nendega natuke mängid ja nunnutad ja kui üle viskab, siis annad tagasi, aga enda oma ei saa tagasi anda, kui enam ei peaks meeldima.

Jah… Sai vist kõik. Nüüd tuleks miskit teha.

***

Heikile kirjutasin, et tööl muttide vahel hakkan ise ka kibestunud mutistuma. Mullamaitse on juba suus ja üks pehme kirst peenete nikerdustega on unelmaks (imeliseks paigaks) muutunud. Rokem nagu elult midagi ei taha ega oota. :D

Võib lugeda musta huumorina. Aga jah… Ma olen ka tähele pannud, et teen liiga tihti nalja surmast. Räägin ka sellest palju. Noh, näib, et mul on enesetapu risk. Kuigi ise ma seda ei arva. Noh, ei ole plaanis. Läheb küll sitasti ja olemine on kehv ja enesehinnang on suure miinusmärgiga, aga siiski ei ole veel soovi alla anda. Võitlusvaim on kustunud, aga hoian vaikselt, kuid kindlalt ja stabiilselt oma kohta (ühiskonnas, millesse ma ei kuulu ega mahu). :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Käes ongi detsember

  1. Roland kirjutab:

    Mulle meeldib, et Sa käid jooksmas ja kirjutad umbmääraseid aegasid. Seda mõlema mõtte osas – enne ja pärast ja’d. Kui öösel magada ei saa ja midagi ette ei võta, siis oled laisk! Eile näiteks ärkasin 2.34 üles ja ma tegin nii suure töö ära, et isegi imestasin, milleks olen võimeline.

    Häbi- see on emotsioon,millest peab ikka igaüks lahti saama. Ma ju tean, miks Sind tööl vihatakse. Ise kirjutasid alampalgast ja oma töökusest. Alampalk- oled magistriharidusega – koidab midagi? Ei koida? Kui Sa oled magistriharidusega ja alampalgal, siis Sa peaksid eeskuju näitama, mitte esinema
    tööandjale. Ei saanud aru? Kui Sa töötad miinimumpalgal, siis Sinu kohustus on teha tööd nii vähe, kui võimalik, sest muidu läbi ametiühingu palk ei kasva. Eestis on null ametiühingut, mis toimiks, aga Sa oled nii paljudel naha üle kõrvade oma aktiivsusega tõmmanud oma töökaaslastel. Kui oled aktiivne, siis ära ole seda miinumpalgal olles!!!!! Kas magistriõppes TTÜs seda ei õpetata? Jah, see on Sinu oma rumal tee olnud, kus pole süüdi ei sinu vanemad, kindlasti mitte mina kui ka teised inimesed,kes Sinu elus on olnud, vaid täielikult Sina ise.

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Obsessiiv-kompulsiivne häire sul siis justkui nende pliiatsite ja telefoniga (muig).
    Mina panen lusikad püstikusse saba allpool, aga töö juures pannakse järjekindlalt sabad püsti. Häirib. Ei tea,miks.
    Kõik muu on sul ikka nagu on—läbi kumab tohutu rahutus oma elu üle.Ja nii lõpeb aasta ja algab järgmine.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>