Tehtud

Täna oli DU3 suuline eksam ja ma sain hindeks 10, seega on keeltekool lõpetatud. Järgmine aasta lähen oma tunnistusele järgi.

Seega: lugemise arusaadavuse osa oli 4, kirjutamine 7 ja suuline osa 10. (4+7+10+10)/4=7,75. Seega lõpphinne peaks olema 7,75. Pole paha.

Oh. Ma ei oska kohe kuidagi ära imestada, et kuidas nii. Ma ise kartsin suulist osa kõige rohkem. Ju-siis sai seda ka kõige rohkem harjutatud ja sellele kõige rohkem tähelepanu pööratud. Noh-jah. Tulemus on selline. Ma olen väga rahul.

Minu eesmärk oli kool lõpetada ja seda ma ka tegin.

Tohutu kergendus. Nüüd ei sõltu ma enam koolist ja võin vabalt tööd otsida lõuna poolt. Räägime siis lõuna Jüütimaast. Natuke irm on muutuste ees, aga samas ka põnev.

***

Pildid enne eksamile minekut:

Muidugi see müts pähe ei jäänud. St müts jäi koju. Väike jõulumeeleolu tekkis. Haruldane minu puhul.

***

Töötamise eesmärk on saavutatud ja õppimise eesmärk on saavutatud. Jooksimse eesmärgile olen lähedal ja tõenäoline, et saavutan ka selle. Kirjutamise eesmärgi saavutamiseks pean kõvasti pingutama. Raha eesmärk jääb saavutamata, aga ma püüdsin ja erialatöö eesmärk jääb saavutamata (st sellel aastal ma seda ei saavuta, aga järgmine aasta püüan edasi).

***

Mingi huvitav pööre toimus seoses selle eksamiga. Ma tunnen, et õnn on tagasi. Mul läheb ju hästi. Kardan olla rõõmus, sest rõõm saab tavaliselt karistatud, aga… Ma ei saa seda totakat naeratust oma suult pühitud.

Kaks aastat käisin keeltekoolis ja õppisin taani keelt. Kodused tööd ja värgid. Nüüd äkitselt olen ma sellest prii. Pole seda kohustust. Ei ole seda vastikut süümetunne, kui pärast tööd olen väsinud ja ei kooli ei lähe.

See kooli lõpp läks käest ära. Nt neljapäeviti ma koolis ei käinud (sellel päeval eksamiülesandeid ei teinud ja meie põhi-õpetaja, kellega ma õppisin natu üle 1 aasta, läks lapsepuhkusele…)… Noh, mul läks käest ära. Ei jaksanud enam seal meelt lahutamas käia. Tööl oli ka raske ja pingeline. Käisin ainult õppimas. Täpselt nii palju, et oluline oleks tehtud.

***

Mis veel?

Tööl on olnud ok. Olen Ingest kaugel töötanud, istun ka temast kaugel. Rahvas on harjunud, et Larsi lauas istun. Jätkuvalt ei räägi ega tereta. Ma isegi ei vaata talle silma. Ta peamiselt näpib oma… telefoni.

Lubasin jõulu ajal ka töötada, kaks päeva jõulu puhkuse ajal ja üks päev uuel aastal. Inge on ka seal, aga õnneks on Tina ka. Siis hoian Ingest kaugemale ja Tinale hästi lähedale. Vast elan üle. Magan kaua jne… Lars tööl pole. Tema osakond puhkab nagu kord ja kohus.

Olen pannud endale ca kuupäeva, kuna ma ametiühinguga räägin ja tööl. Väike seeme on juba mulda pandud, st töölt lahkumise seeme. Vaikselt olen ka töökaaslastele mininud, et kavatsen lahkuda, seega vast kontoris ka juba jutt liigub. Ehk siis, nad ei ole väga üllatunud, kui lähen juba konkreetse jutuga ja kuupäevaga.

Ma ise kujutan ette, et minuga tullakse rääkima ja küsitakse, et miks ma lähen jne… Üks Agniezka läks nii. Teda ikka moositi jääma. Aga nüüd läheb Marina, kuid teda ei moosi keegi. Minu arust väga tore ja abivalmis tüdruk ja igati tubli jne. Ühesõnaga, ma ei peaks kartma, et keegi mind moosima või ümberveenma hakkab. Ma pole nii eriline. Võib-olla üks omanikest, see 10%ne omanik. Ta on alati minu suhtes väga tähelepanelik olnud. Enne kui üks inimene tööle võeti (pärast mind), küsis ta minult, millises osakonnas ma töötada tahan. Ta ei suutnud mõista, et miks ma neljandal liinil töötada ei taha (Larsi liinil). Kõik unistasid sellest, aga minu süda tuksus Peterile (toorkala osakonnas).

Nüüd soovib mõni teinegi toorkala osakonnas töötada. Ei tea, miks inimesed ihkavad seda, mis minul on. Ju näen nii rahulolev välja. Tegelikult ma pole üldse rahul oma eluga ega endaga. Ma olen leppinud, aga mitte rahul ja seetõttu ma ikka püüan edasi ja edasi. Äkki minut enne surma suudan endale otsa vaadata ja öelda: “Kle sa oled päris ok. Sinuga võib täitsa rahule jääda.”

***

Jan lubas Kia siduri ise ära vahetada. Ei taha raha. Ta ei taha midagi. Eks viisakas oleks olnud keelduda tema pakkumisest, aga mul ju raha pole ja pakkumine oli soodne ja olen turumajandust õppinud… Ei suutnud heast pakkumisest keelduda.

Ma tean, et seal võib olla varjatud punkte, aga kui eelnevalt pole räägitud ega kirjalikult kokku lepitud, siis ei saa minult midagi nõuda.

Igatahes… Praegu on asi nii, et ta vahetab siduri ise ära. Vaatab, mis edasi saab. Elu peab olema ikka põnev.

***

Nüüd siis elu nautima. Küünalt põletama ja joonistama ning lugema. Nädalavahetusel vast kirjutan ka. Ma ei teagi kas 5 või 6 lehekülge oma raamatut.

Ma ei ole oma plaani veel pannud, kuna ma otsin endale korrektuuri tegija. Kes korrigeerib mu teksti. Esmalt pean ma selle raha kokku saama ja see on suur summa. Seetõttu on asi veninud. Ma ei tea, kui suur summa, aga usun, et päris suur.

Pärast seda tuleb keelt harjutada kirjastajatega. Usun, et oma mitmega, sest see pole võimalik, et esimene minu kirjutist avaldada soovib. Eks ma vaikselt tegelen. Mõttegene tiksub mu peas ja kui lahendus peaks teele jääma, siis süstin, jooksen, kasutan…

Soovin jõule!

Homme tööle ja siis nädalavahetus.

Ma saan taas hingata. Nii tore.