Ma ei kirjuta just palju (tihti)

Ega mu elus just palju ei juhtu ka. Tööle ja koju.

Varsti lähen Inglismaale puhkama. See on väheke põnevam asi ja märtsis on mul mõned kursused. Saan uute inimestega kohtuda. Natuke põnevust minu ellu.

Tööl on olnud nüüd teist-moodi. Ma ei võta asju nii isiklikult. Üldse olen nagu väljaspool süsteemi. Varem olin nagu süsteemi osa. Mind kurvastas kui kolleegid ettevõtte raha raiskasid (lihsalt jutustades töö ajal, ilma tööd tegemata või kui nad kala minema viskasid, sest ei viitsinud sealt luid välja nokitseda jne…). Vahel tekkis soov teistele märku anda, kuidas nad produktiivsemad saaksid olla (me nimetame sellist käitumist “õpetamiseks”). Ma üldiselt ei teinud seda, aga soov vahel oli.

Nüüd… Häirib mind kui Natalia kõkutab/naerab (lihsalt see lärm), aga mind ei häiri, et ta ei tööta. Ma ei püüagi sulanduda. Teen oma asja, töö-ajal tööd ja pauside ajal loen oma raamatut. Mind ei huvita, mis minu ümber toimub. Oma puhkusest polnud mul ka plaanis rääkida. Mõtlesin, et küll oleks vahva, kui ühel hetkel mind ei oleks. Küll muttidel oleks alles rääkimist ja mõtisklemist, aga Saipin pinnis selle minult eile välja. Noh, puhkuse asja. Nüüd mõned saavad teada, aga üldiselt püüan ikka vaikida sellel teemal.

Ei räägi endast. Pole vaja neil teada, mida ma teen.

Natuke naljakas olukord. Imelik, aga parem kui eelmine. Minu jaoks.

Huvitav on see, et tegelikult on mul ettevõttest kama-kaks. Ma tean, et sellel ettevõttel suurt tulevikku pole. Immitseb samamoodi edasi nagu senimaani on teinud. Vanainimeste hooldekogu, rasedate aktiivsusprogramm ja poolakate ning teiste välismaalaste (immigrantide) (sotsiaalne-)rehabilitatsioon (lihsalt tuli selline sõna, arvasin, et äkki sobib konteksti).

Meil on 3-4 rasedat tööl ja neil on 4.-5. kuu. Tõstavad seal kaste ja teevad kõike muud. Tugevad naised ja tugevad lapsed kooruvad (kui need kord kooruvad).

Minu mõtte juurde tagasi. Mis on huvitav? Ma olen tähelepannud, et mida halvemini/õelamalt inimestega käitud, seda suurem respekt neil sinu vastu on. Seda sõbralikumad nad sinuga on. Võib-olla seljataga kiruvad, aga sinu juuresolekul on nad alati mesimagusad.

Ma väga pole seda praktiseerinud, sest mulle ei meeldi teistega õel olla. Ma ei taha, et minuga ollakse ja seega väldin ise ka seda. (Pigem olen jälginud teisi ja konstateerinud fakti.)

Igatahes… Huvitav on see, et nüüd on mul ettevõttes tõesti suva. Ma ei vaata ettevõtte majandusaasta aruannet, ma ei analüüsi, kuidas saaks tõhusamalt asju teha, kus on raiskamine jne… Ma olen nagu sõdur: lähen tööle, võimlen, võtan oma palga ja tulen koju tagasi.

Saipin räägib, kuidas keegi töötab, kui rumalaid otsuseid kontoris tehakse jne… Mul on üsk-kõik. Ma ei hooli sellest. Mina teen vaid oma tööd.

Keskendun endale. Tahan tõstida oma võimeid, kui kiiresti suudan ma kaste euro-alusele panna, kui kiiresti suudan ma pakkida. Näiliselt nagu motiveeritud töötaja. Tegelikult on mul ettevõttest kama-kaks. Ma teen trenni. Muidu ei viitsiks ju 5, 10 või 15 kg raskuseid tõsta (tepokalt).

Ülemused on jube õnnileikud. Minny on tagasi ja nii motiveeritud. Veel tublim kui enne. Natuke muretsevad, et kollektiivi pole sulandunud, aga annavad mulle andeks, sest olen ju tubli töötaja. Väheke eriline, aga tubli.

Taanis on hästi tajutav, et nad näevad vaid kesta. Nad keskenduvad kestale ja see ongi peamine. Nad ostavad mingeid koledaid puidust linnukesi ja ahve kalli raha eest https://www.kaybojesen-denmark.dk/shop/webshop/p-1298/sangfugl-alfred

Akende ees pole kardinaid ja aknad on suured. Ustel on klaasid. Kõikidel ustel. Välisuksel, magamsitoa uksel jne… Seintes on maalid, kallid maalid ja need puidust ahvikesed ja linnukesed on ka väga nähvatvalt esindatud. Nad kannavad julgelt koledaid asju, peaasi, et firmamärk oleks tugev.

Võib-olla olen ma nii palju ühiskonnast võõrandunud, et ei oska selliseid asju väärtustada. Minu jaoks on see kõik nii võlts ja eemale tõukav.

Tatoveeringud on väga moes. Igaühel on midagi. Mõnel on kohe kõik jäsemed täis sokerdatud. Tööl naiste riietusruumis (ei ole tatoveerinuid naistel vanuses 47+, selles vanusegrupis on need haruldased, aga noorematel… Ma pole veel kohanud kedagi, kellel ühtegi tatoveeringut poleks.) Ja tatoveeringud ei ole üldsegi mitte odav lõbu siin.

Meil on üks Tina, kelle pojal neerud ei tööta. Ootab uut neeru. Kord on juba saanud, aga see ei hakanud tööle. Keha hülgas toonor-neeru. Tina on alati nii positiivne. Kõik on temast vaimustuses ja ootavad temalt positiivsust. Keegi pole märganud, kui nukrad ja murelikud on tema silmad, kui ta on vaikselt. Kuidas ta ei suuda vaikust taluda. Ta justkui põgeneks oma tumedate ja kurbade mõtete eest.

Enamus taanlasi on nii. Nad vatravad koguaeg. Üks kõik, millest. Ilmast, söögist, sisseostudest. Millest iganes. Peaasi, et vaikust poleks.

Mina olen vastupidine. Ma armastan vaikust. Mulle meeldib endaga olla. Ma tahan end analüüsida, et end mõista. Ma vajan vaikust ja endaga olemise aega. Seda on võimatu neile tesitele selgeks teha. Nad ei saa aru ja ei saaks kunagi minust aru.

***

Viimasel ajal on mul olnud raske. Just see konflikt minu tahte ja teiste inimeste tahte vahel. Peaksin keskenduma enda tahtele. Teinekord mul puudub tahe ja need on väga keerulised olukorrad, kuid töötan selle kallal.

Täna on parem. Eks näis, kuidas homme on.

Eelmine nädalavahetus, pühapäeval, olin ma täitsa rivist väljas. Mul oli tohutu tung end taas vigastada. (Ma ei teinud seda. Olin tubli ja tugev, selles osas.) Ma mõtlesin tõsiselt oma eksistentsi üle järele. Miks ma elan? Kui ma saaksin, siis annaksin oma elu vanaisale. Ma ei saa aru, miks tema suri, miks mina elan. Aga enam ei saa ju midagi teha. Läks nii nagu läks.

Kui mulle on antud elupäevi, siis tuleb need ära kulutada. Justnimelt kulutada…

Tegelikult ma siiski püüan sellest madalseisust ikka välja tulla ja endale mingi elueesmärgi seada ja üsiskonnas endale koha leida ning pikas-perspektiivis on soov ka ühiskonnale midagi positiivset anda. Näis…

Täna on mul energiapuudus. Tööl võimlesin liiga palju ja vist söön liiga vähe. Aga kuidas ma söön rohkem, kui isu pole. Vägisi pole ka ju mõtet midagi alla suruda.

Üldiselt on mul motivatsioonipuudus. Kusagilt lugesin, et motivatsioon on tahte jõud ja see koosneb kahets osast 1. tahe ja 2. jõud. Noh, täna mul jõudu pole, seega puuduvad mõlemad osad, aga üldiselt on puudus tahtest. Viimasel ajal liiga vähe tahan. Ei tea, miks ma nii vähe tahan.

Võib-olla on ok vahel lihsalt puhata. Visata voodile sellili ja vaadata lakke. Kui see harjumuseks ei saa, siis on ok. Ma olen kõvasti rabelenud ja seega on raske puhata. Tekib süütunne, kui mitte midagi ei tee. :D Seega ei suuda oma pisikest puhkust nautida, ei suuda selleest võtta 100%, seega ei puhkagi korralikult välja.

Alles hiljaaegu nägin unes taanikeele eksamit. Justkui kohe-kohe see oleks ja päris eksam oli vaid eelproov. Hommikul otsisin oma tunnistuse välja, et veenduda, et see peatükk on läbi. Eksam tehtud ja kõik. :D See oli üks tore ja positiivne hommik.

***

Viimasel ajal on mul jälle hästi hakanud minema. Olen natuke positiivsem oma tuleviku osas. Üks kord lõin oma autouksed kinni nagu tavaliselt. Aga võtme unustasin autosse, kuid uksed olid lukus. Õnneks juhtus see kodus ja mul oli aega. Sellel autol on varuvõti ka. Esimese hooga ja ähmiga ma seda ei leidnud, aga pärast leidsin ja tunnistasin, et pean oma harjumust muutma. Autouksed tuleb lukku panna võtmest, alati võtmest. Siis on kindel, et võti on väljaspool autot. ;)

Pidin neljapäeval töötama neljandal liinil. Jah, see Lars jälle. Ma ei suuda tema lähedal olla. (Pausi ajal istun üle laua, aga ta ei ole seal tihti. Kui ta on, siis on tasakesi ja kui telefon heliseb, siis läheb ta minema. Väga viisakas temast.) See on kohutav.

Keeltekoolist Anna on ka seal. Pilt-ilus ukraina tüdruk, huuled tulipunased ja igati kobe. Naeratab malbelt ja suhtleb jne… Nii Larsi maitse… Ma ei suuda pealt vaadata, kuidas Lars noori naisi silmadega sööb. Ja lisaks veel Maria ja Natalia, kes Larsile keelt kõrva ajavad… Ja kirsiks tordil, Saipin, kes hoiab Larsil silmi iga sekund… See on lausa talumatu minu jaoks. Tunnen end luuserina… Püüan anda edasi olukorda, kui raske mul seal töötada on.

Aga… neljapäeval tuli Lis ja küsis, et kas ma temaga vahetada ei taha (ta oli toorkalas). See oli päeva alguses. Ma pidin rõõmust lakke hüppama. Jooksin sealt liinilt minema. Lars vaatas vaid igatsevalt järele. :D Nali…

Lis oli väga rahul ja mina olin ülirahul.

Lis oli Tinaga töötanud ja kurtnud, et tal käsi valutab ja ei viitsi töötada jne… Ja küsis, et kus Arny töötab… Tina ütles, et mis Arny. Minny on siin samas liinil 4 ja ta sooviks heameelega sinuga vahetada. Ja sedasi ma toorkalasse saingi.

Reedel olin jälle liinil 4. Sellel korral pidin pool päeva seal töötama. Arvasin, et terve päev. Kuid meil sai soust otsa (äkitselt, keegi oli planeerides valearvestuse teinud või oli sousti valesti hoitud ja soust rikutud, ei saanud kasutada) ja mind ja Carinat saadeti toorkalasse. Natalia oli väga pahane ja solvunud, sest ta tahtis ka toorkalasse (liin 4 oli väga kiire ja palju tööd, luusida ei saanud). Igatahes, taas pääsesin Larsi mõju sfäärist. Seega ei saa kurta.

Ma pole talle juba ammu kirjutanud. Olen sellele üsna lähedal olnud, aga olen suutnud hoiduda. See on ka edusamm. Aga mul on temaga veel pikk tee ees. Kõik need eelkäiad olen peast ära saanud keskkonda muutes, aga nüüd ma seda ei saa teha. Ei mänginud välja. Seega on mul uus ja natuke raskem väljakutse, aga ma saan hakkama. Kui esimene kord ei saa, siis kunagi ikka saan. :D

Nüüd sai vist kõik kirja, mis peas oli.

Selle Kim’i raamatu sain läbi, nüüd on uus raamat käsil. Roberti raamat. “Rich Dad’s Cashflow Quadrant” Robert T. Kiyosaki. Vaikselt edeneb.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>