Oh mind tuisupead!!!

Kunagi printisin välja paberid, mis mind aitasid. Mingid mõtteterad (nt Minny Meelespea jne…). Nüüd on need teadmata kadunud. Otsisin, aga ei leia. Mul on hirm asju kaotada ja seetõttu hoian ma alles igasugust pahna.

Aga need tähtdas paberid. Nüüd tuleb hakata tuhlama oma failides, äkki leian need sealt, siis prindin uuesti välja.

Mul on raskusi enesekehtestamisega. Ma tean, et see on ebameeldiv ja seetõttu ma vajangi oma pabereid, mis mind toetaks, et ma alla ei annaks.

Nimelt… Ma teen oma raamatupidamist ja olen jõudnud umbes 2017 aasta poole peale. Emale olen andnud peaaegu 10 000 EUR. Vaatasin oma märkmed üle, temalt laenasin ca 6000 EUR (3-5 aasta vältel, olin ülikoolis).

Ehk siis, ma justkui oleksin talle tagasi maksnud. Ma arvestan, et elan tema kulul, noh tema ostab süüa ja maksab majamaksud jne.. Autod ka. Seega pole hullu, et olen rohkem andnud. Kuid nüüd on see maagiline piir ületatud. Nüüd tahan ma oma rahakoti luugid koomale tõmmata. Ma tahan raha enda jaoks teenida.

Ta ise ütles, et ma pean oma elu alustama ja oma elu alustamiseks raha koguma jne… Nüüd, kus ma seda püüan, siis… Tema solvub..

Ta vallandatakse, noh vallandati. Veebruari lõpus on töötu. Seega raha pole. Oma krediidid on ta maksimumi peale tõmmanud. Ütles, et tal pole enam kusagilt võtta.

Kõik algas sellest, et ta ütles, et kööki on vaja elektroonilist kella, mis maksab u 200 DKK. Ma ütlesin, et ma ei viitsi poodi minna, võtku mu arvelt raha. Hakkasin põdema, et mu säästud kaovad kõik. Seega ütlesin, et luban tal maks 1000 DKK’d võtta, et ülejäänud raha on planeeritud. Tema reaktsioon oli… (“Mis? Ma olen kõik oma raha maksudeks maksnud ja arved on miinuses…”)

Siis ma hakkasin kogelema, et kui maksude jaoks on vaja, siis ikka saab.

Tema solvus ja nähvas. “Nii halvasti sa minust siis mõtledski.” (Etteheitvalt.) Ma tundsin end pahasti. Aga samas… Ma tõesti tahaks natuke oma raha, ei mitte nätuke. Ma tahaks üle poole oma teenistusest endale. Olen 1,5 aastat töötanud ja kõik talle andnud. Mul on õigus ju minu sissetulekule?! Aga miks mul siis nii paha tunne on?

Tunnen vajadust teda toetada, aga samas tunnen õigust oma raha üle…

Ma pean kõvasti pingutama. Temaga on raske rääkida. Ta hakkab mingit mannavahtu rääkima, kui asi puudutab ostlemist.

Nt… Mina väidan, et enne teeni, siis kuluta. Aga tema ütleb, et odavalt saab ja just nüüd saab jne… Siis ma püüan selgeks teha, et seda pole vaja, et saab ka ilma selleta, aga tema ei saa.

Ta väidab, et on väga kreatiivne. Ma ei näe seda eriti. Mina ostaksin plaadid ja teeksin ise riiulid. Arvestaksin välja vajaduse (kui palju kaste vaja hoiustada, kuidas ma need klassifitseeriksin jne…) ja siis ehitaksin vastavalt vajadusele ja kasutaksin seda, mis kodust leian. (Raamat “Kadri Kasuema”, papkastidest voodi). Temal on vaja poest osta enam-vähem riiul, mis pärast tuppa ei mahu ja tema vajadusi ei rahulda.

Ma ei kannata seda. Ma ei taha enam seda laristamist/tarbimist finantseerida. Ma ei taha. Siis ta käis puhkusel Hispaanias ja nüüd aprillis plaanib minna Inglismaale, koos peikaga. Peika ostab piletid, aga tema shoppab. Tal on vaja peikale näidata, et ta saab endale üht-teist lubada, aga ta ei saa ju.

Tema Eesti reisi plekkisin. Ostis 2-3 kolm korda vale pileti, seega lendas raha tuulde. Tema vana auto parandamist toetasin, kuigi ma ei pooldanud selle parandamist. (Nüüd viriseb ka, ma olen natuke muretsenud, aga ikkagi pasiivseks jäänud.)

Krt.. ta on mu ema ja mitte vastupidi. Ta peaks ise oma asjade eest mursetsema. Mitte minule kogu vastutust veeretama.

Oma raha laristab ära. Arved miinusesse ja siis olen ma nurka surutud. Pean toetama, sest mujalt pole midagi saada.

Jah, ma olen emotsionaalne… Jah, võib-olla teen talle ülekohut. Tal on paha tunne, et minu raha on pidanud kasutama. Ütleb, et KIA on minu oma. Tema vaatab seda hinda, mis KIA’l oli kui ta selle ostis, aga mina sain ju kasutatud auto. Sellel polnud uue auto väärtust. Võtku see KIA endale. Ma vaatan endale ise midagi ja Ford läheb prügimäele…

Kuidas ma talle selle selgeks teen?

Mida paganat ma tegema pean? Ta on ju mu ema. Ma pean teda nagunii aitama (1/4 on minu ametlik kohus). Pluss isa ka. Ohhh, mõnel pole vanematega vedanud.

Ma tean, et oma tulevikku planeerides tuleb mul alati arvestada oma täiskasvanud lastega (isa ja ema), kes armastavad väga kulutada. See on kindel. Seega ei saagi ma endale meest ja lapsi lubada, sest see tiksuv koorem on juba ees. Ma peaksin ikka metsikult palju pappi teenima, et endale veel oma last lubada.

Ma tean ka, et kui peaksin endale mehe saama, siis pikka lõbu pole, sest ühest hetkest oleksin ma fakti ees: mees või vanemad. Miks enda elu keerulisemaks teha. Kunagi ma valisin mehe, aga sain haledalt tünga. Seevastu vanemad on mul alati olemas olnud. Mul on kohustus nende ees. Perekond on perekond.

Mida paganat ma tegema peaksin?

Ma tean, et enamus soovitaks neile mitte mõelda ja oma elu elada. Aga teadagi, et ma neid ei kuula. Neil on suva, sest pole nende vanemad. Kas nad oma vanemad jätaksid hätta? Vaevalt. Ja kui, siis kindlasti oleks see konflikt endaga ja väga paha tunne sees ja enda süüdistamine. Mina tean, et mina seda ei taha.

Püüan leida lahenduse: 1. õigus oma rahale vs 2. vajadus toetada ema (vanemaid).

Küll ma kord selle kuldse kesktee leian, ega mul kiiret pole. Ühtegi mehekandidaati nagunii silmapiiril pole ja ega väga suhet ei tahaks. See ei tasuks ära. Tekitab vaid lisa probleeme, pingeid.

***

Võib-olla homme tegelen oma toetavate lausete otsimisega… Vaatab… Täna pole aega. Varsti magama ja homme tööle jälle.

Neetud pinged. Alles hakkas hästi minema ja nüüd jälle… Mu vanemad on manipuleerijad ja see on kohutavalt raske. Oleks võõras inimene, saadaks musta kohta, aga oma vanematega tuleb tegeleda. Pean end harima, kuidas end kaitsta manipulatsiooni eest. Kõik tuleb tulevikus kasuks. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 kommentaari postitusele Oh mind tuisupead!!!

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Kas tol ajal, kui ema sind Eesti õpingute ja korteriüürimiste puhul toetas .sättis ta oma noka olme-elus kuidagi teisiti? Midagi pidi vist teisiti olema, et ta s i i s hakkama sai? Või siis, et tol ajal pingutas,nüüd laseb loha?

    • äärelinna rohutirts kirjutab:

      Jeerum,kass virutas sabaga hiire peale, nii et komm lendas teele ilma , et jõudnuksin vigu kontrollida. Aga on õnneks läinud:D

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ta kasutas krediiti, sai natuke toetust ja töötas meeletult (mitmel töökohal), aga nüüd on tervis läbi, seega nii kõvasti töötada ei saa. Muidugi ta saab hakkama, kui tal midagi pole (Nõuka-aja inimene ikkagi. Nõuka-aga kogemusega). :D
      Aga see piir, kuna tema hakkab kokku hoidma on nii palju madalamal minu omast, et vaevalt ma suudaksin vaikselt, sekkumatult oodata selle piiri saabumist.
      Asi on minus, mitte temas. ;)

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Enesesüüdistamine on üks su tugevamaid külgi…Aga see tunne pole mulle uus,muidugi. Ja nõuka-inimesed on tõesti omaette punt!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>