Mis teoksil?

Neid pabereid ma ei ole leidnud, aga ühe faili leidsin ja selle printisin uuesti välja. See oli see kõige olulisem. “Nõuded piiride loomiseks”. Ja mul puudus kaks olulist asja:

1. Me ei saa samaaegselt seada piire ja tegeleda teise poole tunnetega. Punkt!!!
2. Viha, raev, kurtmine ja kaebamine on märgid, et peaksime piire seadma. (Mina nimetan seda “mingi ebameeldiv tunne”).

Hea oli teada ja toetust pakkusid veel punktid:

• Ilmselt tunneme häbi ja hirmu, kui seame piire.
• Kehtesta piire selgelt, eelistatavalt ilma vihata, ja nii väheste sõnadega kui võimalik. Liigne seletamine, vabandamine, õigustamine, ratsionaliseerimine jms on mõttetu.

Need EI OLE minu mõtted, olen need laenanud, aga ei oska kuhugi viidata.

Igatahes… See väike arusaamatus emaga on ok. Unustatud. Liigume edasi. Uusi asju tuleb nii palju peale.

***

Tööl üks kolleeg hakkas mu kulul nalja tegema, see et ma nutsin üks kord (tegelikult kolmas kord)… Ma poleks temast seda uskunud, sest ta on vahel liiniülem ja peaks olema ju tolerantsem, aga noh… Igatahes… “Ära ütle nii valjusti, ta hakkab nutma. Ära räägi temaga, muidu hakkab veel nutma jne…” Siis see teine ütles: “Ei, noh muidu on ta tore, aga kui ta nutma hakkab, siis on ta küll sitt”. Oh… see oli raske taluda. Aga närisin intensiivselt oma nätsu. Kui nad jätkasid, siis vaatasin üle laua oma kolleegile otsa, sellise paluva ja ahastuses oleva pilguga, hästi kerge naeratus… Umbes, et “palun lõpetage juba”.

Aga… ma ei nutnud, mis on hea. Ma ei öelnud sõnagi neile, mis on halb. Hoidsin kõik endasse. Aga nii ei pea see olema.

Terve päev ketrasin seda olukorda oma peas ja mõtlesin, et mul oli seal nii ebamugav olla. See oli minu vastu ülekohtune. Jah, ma nutsin. Aga kas tõesti peavad täiskasvanud inimesed mind sedasi karistama? Kas ma olin ära teeninun selle karistuse? Mina jõudsin järeldusele, et polnud. Igal inimesel on raskeid aegu jne…

Mina tahan endast paremini arvata ja minul on õigus mu tunnete üle jne… Õhtul kirjutasin ma oma FB seinale: “Täna üks “armas” kolleeg ütles, et ma olen sitt, kui ma nutan. Nii… Täna ma ei nutnud, seega ma polnud sitt täna. Head töötamist!”

Pärast seda hakkas kergem. Õhtul oli natuke raske magama minna, sest ma ei kujutanud ette, kuidas need nõiad reageerivad. Või noh… Kujutlusvõimega mul probleeme pole. Ma kujutasin endale ette, et nüüd nülitakse mind elusalt. Ema oli ka mures, et kas elusalt pääsen.

Kuid… Uskumatu. Selline väike asi, aga mõjus. Tööl oldi minu juuresolekul vait. Alguses oli mul natuke piinlik, et nüüd kõik peavad minu suhtes nii tähelepanelikud olema ja end taltsutama jne… Ja siis mõtlesin, et kamoon, see on ju see, mida viisakad inimesed teevad. See on elementaarne ju, et me ei räägi inimesi taga nende kuuldeulatuses. Kui on midagi öelda, siis ütleme otse või salaja kellelegi teisele (mõnel inimesel on see vajadus, noh omal pole elu või nii, ei saa pahaks panna. Olen vanemaks saanud ja leppinud sellega, et mõni elab parem kellegi teise elu kui enda oma.).

Minu meelest on ikka ebaviisakuse tipp, et nad räägivad minust minu juuresolekul. Kui ma oleksin nähtamatu, see oleks ju suurepärane (Lars ja meeste riietusruum… Jah… Mul läks soojaks, ei jätka…).  Aga ma pole ju seda. Seega nad näevad ja teavad, et ma olen nende kõrval, aga nad peavad mind pudulolliks. Ja siis ma kuulangi ja mõtlen, et kas peaks neile midagi ütlema või mida ma neile ütlen… Ja siis on hirm ja häbi (loe ülevalt lisapunkti).

Igatahes… Mul on uus harjutus, vaimne tööriist ja ma püüan seda rakendada. Päris hästi toimib, isegi katsetusfaasis. Järgmine tase on juba neile otse öelda. Mul on töökohast nagunii suva, seega ei pea ma väga põdema, kui mu peale kaebama minnakse. Kuigi ma ei usu, et mind vallandatakse.

Ülemus pani ka mu FB postitusele “like” ja kirjutas, et “homme näeme”. Ta vist kartis, et ma jälle “jään haigeks”.

Huvitav oli veel see, et selline üleolev suhtumine ja jama on kestnud kaua. Jah, ise olen süüdi, et varem pole pidurit pannud, kuid… Inimesed olid šokis, kuidas selline asi on Taanis võimalik. Taanlased. Kolleegid, kes aasta tagasi minuga nii käitusid, kirjutasid, et ma teinekord nendega räägiksin, et nad aitavad… Soovitati kaevata jne… Täielikult laideti maha mu kolleege.

See oli esimene kord, kus ma mõistsin, et ma pole äpu ega see pole vaid minu peas ebaõiglane. Et mu tunded on õigustatud, ka teiste silmis. Et see pole normaalne, mis nad teevad. Seega oli ja on mul täielik õigus end kaitsta ja neile midagi öelda.

Lisaks nägin kui mõjus on kirjateks. Kui nad räägivad tööl, siis ollakse harjunud selliste sõnadega. Aga kui ma kirjutan välja, siis ehmatavad nad ära. See sõna, mida nad kasutavad, on nii ebaviisakas, et FB ei tahnud lubada seda sõna. Ikka parandas ära, aga lõpuks jäin mina peale.

***

Lars… Kirjutasin talle ja küsisin, et kas ta minu pärast ei istu söögisaalis. Ta ütles jah, et ta eelistab üksi istumist. Alguses mõtlesin, et otsin endale teise koha, et ma ei taha nii pahatahtlik ka olla, et hõian koha tema lauas ja siis tema redutab koridooris.

Siis jälle mõtlesin ja mõtlesin. Minul on ju ka õigus istuda. See on suur laud, sinna mahub 6-8 inimest istuma. Ma loen oma raamatut, ma ei sega teda üldse, ei vaata tema poolegi mitte ja seal ei ole nimelisi kohti. Vabavalik.

Õhtul kirjutasin, et mina ei istu mujale. See on tema probleem ja ta ise otsigu lahendus. Mina jään ja jutul lõpp. Jälle oli hea tunne. Sai välja öeldud.

Ta kirjutas, et kolib ümber. Ja “Palun, ära enam kirjuta.” Ai, kuidas see mind närvi ajab. Kui ei meeldi, siis ära loe, ära vasta. Miks ma ei või kirjutada? Ma ei suuda leida ühtegi põhjust, miks… Ma olen küsinud, aga ta ei vasta.

Ma mõtlen, et Anne Mette kirjutab talle, Natalia kirjutab ja kutsub õlut jooma jne… Miks mina ei või kirjutada või vahel smilet saata. Väike armas smile ja kõik.

Seal on ju ka blokeerimise nupp… Ega ma ju ei tahagi talle kirjutada, kord või kaks korda kuus lihtsalt tahaks kontrollida, kas ta on olemas. Kuidas tal läheb?

Püüan ikka edasi… Selles mõttes, et püüan kõvemini, talle mitte kirjutada. Aga kui keegi ütleb: “Ära tee.” Siis oi kuidas tahaks teha. Oleks siis mingi seletus. Minu ajus on error… Miks ma ei või? Ma ju saan.

***

Ma harjutan seda piiride loomist edasi. Loen oma raamatuid. Varsti väike reis. Ma pole veel asjugi pakkima hakanud. Väga mitte minulik. Mul pole tunnet, et ma reisile lähen.

Märtsis on mul väiksed kursused ja aprillis püüan lasta oma diplomid hinnata. Justkui tegevusi oleks.

Ma saan hakkama. Selles pole kahtlustki. Aga tulemuse osas on väike küsimärk, et kuidas… Mis see lõpuks on?