Homme lähen Inglismaale nädalaks. Väikevend juba ootab ja teeb plaane. Esitasin oma nõudmised ka (nii nagu ühele printsessile kohane).
Soovin ilusat ilma ja päikest. Ei võta kaasa hambaharja, -pastat, käterärikut, seepi ega šampooni, näopuhastusvahendit. Jope ei kannata vett, seega varustada mind ilmale vastava vihmavarjuga jne… Kõik tingimused lubati täita, välja arvatud ilm. Seda mulle garanteerida ei suudeta. On ikka sead küll… 
***
Esimest korda lendan British Airways’ga. Check-in oli nii ajuvaba ja keeruline, et ma olin juba alla andmas. Ma pole kindel, kas üldse kohale jõuan, aga ma proovin.
Printisin mitu paberit välja, kuhu peale on kirjutatud, et check-in on tehtud. Ohhh… Kui Inglismaa on sama keeruline, siis ma ei tahagi sinna minna.
***
Eile olin Jannil külas, õhtul. Nagu ikka. Leppisime kokku, et kerge ja kiire tee joomine, aga lobisesin ikka öösse. Täna olin tööl ja nüüd olen ramp-väsinud.
Asjad on pakitud. Aga juuksed tuleb pesta, make-up maha ja hambad ka pesta, siis võiks juba tuttu minna. Homme on vaja väga vara ärgata.
***
Lõpetuseks natuke nalja ka.
Mina vädin Larsi. Ei vaata talle otsa, ei tereta, kui näen, siis lähen kaarega mööda jne… Tema ei julge minuga samas lauas istuda, redutab koridooris ja on sättinud oma liikumise sedasi, et meie teed ei ristuks. Ühesõnaga, me teeme kõik, et vältida üks-ühte.
Ta keelas endale kirjutada ja mina trotsist hoidun igasugusest vestlusest temaga. Õnneks ei tööta me koos, seega pole vajadust isegi mitte tööalaselt vestelda…
Aga… Ma muuseas ütlesin kolleegidele, et ma homme tööle ei tule, et lähen vaatan, mis head ka seal Inglismaal on… Kell 13 pandi välja homne tööplaan ja mida sealt näha? Lars pole ka tööl. Ja juba ma kuulsin, et rahvas sossutab, et mina ja Lars veedame aega koos. Oh, neid vaesekesi. Pole oma elu…
Lars muidugi ka. Ta teeb kõik, et minust lahti saada. Ei või kirjutada talle ega midagi. Hoiab minust eemale, aga ikka nad räägivad. “It meant to be!!” Ma mõtlen, et me oleme kokku määratud. 
Mina ei teadnud, et tema homme ei tule. Ma ei või ju isegi mitte küsida. Tema oli kontoris, kui ma ülemusele andsin lehe oma puhkuse soovist. Seega võis ta seda kuulda. Ja ma kirjutasin talle, et mind tööl pole, et laud on tema. Seega tema teab, kuna mind pole. Mina ei tea…
Seega… Tema ajab mind taga, mitte vastupidi.
Minu meelest on need jutud naljakad. Aga ma arvan, et Larsi jaoks on katastroof. Ma ei tea, miks ma talle kirjutada ei või, aga eeldan, et tal on värske tüdruksõber (mul ka nirune elu, seega kujutan ette…). Ühesõnaga, ma arvan, et ta pani leivad ühte kappi oma psühholoogiga. Aga ma eeldan, et see suhe kaua ei püsi, sest see psühholoog on amatöör… Igatahes… Noh-jah… Pole minu probleem. Mina oma kolleegidele ideid pähe ei pane. Pole minu võimuses.
Aga arvatavasti võitleb Lars oma värske pruudi armukadedusega ja temalt nõutakse neiu tunnetest lugupidamist… Vaeseke ju püüab nii väga, aga kanakarja vastu ei saa… Need kaagutavad, tee, mis tahad…
Saan vaid õnne tänada, et minu elu on lihtsam. Natuke igav vahel, aga õnneks lihtne. Ma ei jaksaks enam konfliktitseda ja kakelda ja armukadetseda… Vanaks olen jäänud.
Head reisi ja loodame, et saan fantastilised Inglismaa pildid, mida siis FB jagada, et teisi kadedaks muuta. Hoiame mulle pöialt…
Eks kirjutan pärast natuke muljeid ka…