Alustan eestlasele kohaselt. Inglismaa teed on nii kitsad, et kaks autot vaevalt saavad üks-ühest mööda, seega seal ma tee ääres joosta ei saaks. Majad on ka pisikesed (kompaktne, see on hea, aga maja juures pole autole ruumi ja kui peaks olema kaks autot, siis…).
See valepidi liiklus tekitas peavalu ja ületee minek oli alati suure riskiga, sest autod tulid sealt, kust neid kõige vähem ootasin. 
Mulle ei meeldi see briti-inglise keel. Olin üsna lähedal Šotimaale, seega oli mingi eriti imeliku kõlaga inglise keel.
Kõige rohkem vihastusin enda peale. Tekitasin edale tohutu stressi ja ei suutnud seda puhkust nautida, kuid sain ilusad pildid ja nägin selle Inglismaa ära.
Ma ei saa aru, miks ma ei suutnud inglise keeles rääkida ja miks ma ei saanud aru. Nii kui natukene närviline olin, siis tuli taani keel ja auinult taani keel. Aga sellega polnud mul ju seal midagi peale hakata.
Jah, sain teada, et ma pean õppima oma stressi ja hirmu kontrollima, sest vastasel juhul kontrollivad need mind ja ma näin täitsa tumba-jumbuna. Kohutav! Ma kujutasin ette, kuidas ma saan inglise keeles rääkida ja inglastega jne… Ei läinud nii.
Kui mu keskmine vend tuli koos oma tüdrukuga, siis ma suutsin rääkida ja sain aru. Nad on kuidagi nii mõnusad ja sõbralikud ning see rahustas mind. Väikevend ja tema tibi tekitasid stressi. Nad mõlemad püüdsid ka olla mõistvad ja abivalmid, aga meil ei tekkinud seda head sidet. Kõik oli nagu kunstlik.
Väikevend on hästi tore, ta suudab hoida pea külma ja oskab hästi rääkida. Tõeline müügimees. Aga oleme lahku kasvanud. Kuid ta tundub olevat õnnelik ja rahul oma eluga. Seega… Kõik on ju hästi. Nad elavad oma elu ja mina oma elu ning kõik on õnnelikud.
Kuhu ma nüüd jäin?
Minnes jäin lennule hiljaks ja olin viimane, kes lennukile astus. Kohutavalt piinlik. Mina, kes ma olen alati kaks tundi varem platsis. Ma isegi ei teadnud, et olen hilinemas. Oletasin, et mul on aega, sest tavaliselt on mul alati aega. Seega ei osanud isegi mitte stressata ega pabistada, aga kui astusin lennukisse ja nägun, et kõik juba istuvad… Siis oli juba natuke hilja stressata. Aga kole piinlik oli. Lubasin, et tagasi tulles on kõik teisiti.
Iga päev oli ilus päike, külm, aga päike. Midagi ei sadanud, kuigi räägitakse, et Inglismaal alati sajab.
Tagasi tulles, hakkas lund sadama aja kiirteel oli õnnetus ja inimesed parkisid kiirteel. Seega jäin tagasi tulles ka hiljaks. Ma polnud päris viimane lennukis, aga üks viimastest. Sellel korral ma teadsin, et jään hiljaks ja stress oli meeletu. Ma olin lausa paanikas, sest tõesti, see pole üldse minulik.
Suveniirid ostan ma e-bay‘st. Noh, Inglismaal polnud selleks aega.
Igapäev oli mingi väljasõit. Manchester, Liverpool, Chester, Snowdon (Wales), Trafford Centre, Knowsley Safari… See safari oli kõige rohkem elavust tekitav (sõitsime autoga lõvide puuris ja lõvid jalutasid ümber meie, sea lion show ja ahvide puuris oli ka äge)…
Mu teine lemmik oli Snowdon (Wales). Kui aega on, siis tahaks sinna mõkke ka ronida. See pole ronimine, jalgrada viib sinna. Elamus missugune. Väga ilus koht ja seal on ruumi, isegi mu ego mahtus ära.
Ülejäänu oli nagu Inglismaa. Ilusad vanaaegsed hooned. Liiga palju nikerdusi ja sära. Ma olen väheke lihtsam inimene.
Inglaste viisakus on… asi omaette. Alguses oli nii raske harjuda sellega… Nt mina seisan ukse ees ja inimesed ei pääse minust mööda ning nemad ütlevad “sorry”, mis siis mina peaks ütlema. Väikevend tegi nalja ja ütles, et ma võiks siis öelda natuke ärritunult “How dare you” (briti-inglise aktsendiga). Minu viga, aga pahane olen hoopis mina.
Kui kõrvalteel on palju autosid, siis liiklus peateel peatub ja kõrvalteelt lastakse autod liikuma. See on teadus omaette.
See viisakus mulle meeldis, aga samas muutis see mind veelgi kohmakamaks, sest ma ei oska viisakas olla.
***
Väike elamus oli ka, kui lennuk Taanis maandus. Tuul oli nii tugev, et kiskus lennuki saba vasakule ja meeter enne rataste ja maa kokkupõrget hakkas lennukit küllili kiskuma. Paremat tiiba ülesse poole ja vasakut allapoole. Minu teada tiibade sees on kütus ja ma kujutasin juba oma vaimusilmas ette, kuidas lennuk plahvatab ja meist saab grill-liha. Minu kõrval oli ilus noor pikk noormees, ülikonnas. Seega oleks mul olnud mõnus grill-partner kogu eluks. Kui tuhka ei suudetaks tuvastada ega lahutada. (Tegelikult istus tema minu kohal ja mina tema kohal. See oli tema viga, ma tulin hiljem ja ei hakanud oma kohta nõudma. Ühesõnaga, meie identiteedid oleksid vahetusse läinud ja elu lõpus oleksin olnud noormees, nii nagu ma olen vahel soovinud, lootuses, et elu oleks siis lihtsam).
Õnneks läks kõik hästi. Aga kadus ära soov reisida ja lennata. Noh, see vähenegi soov. Ega ma pole suur reisi-sell kunagi olnud. Elu on mind liikuma sundinud. Noh, elu on läinud nii, et oli võimalus ja impulss elukohariiki vahetada…
***
Palusin ilusat ilma, kuigi vennad tõrkusid, ma sain selle. Kui ära tulin (27. veebruar), siis hakkas seal lumetorm ja päikest polnud ollagi. Samas Taanis oli ilus, ma mõtlen, siin, kus mina pesitsen. Natuke lõunapool oli suur avarii kiirteel, mitu rekkat kraavis jne… Minu ümber vist ikkagi on mingi õnnepilv. 
***
Ma ei tea, kas ma reisi pilte siin ka näitan või mitte. Vaatab veel.
Täna on mul õhtune loeng, projektijuhtimise tutvustav kursus. Natuke pabinas, see on kauge, pean sõitma 1h 20 min ja tagasi hakkan sõitma kell 21. Aga loodan, et on põnev ja saan targemaks ja väikse tõuke, et mu elu edasi liiguks.
Jah… Tagasi Taanis olin juba 27. veebruar, aga tööle lähen alles 5. märts. Töö pole jänes, mis eest ära jookseb. Kui aega saan, siis astun läbi.
Muud põnevat nagu polegi juhtunud. Kõik ikka vanaviisi.