Hej!!!

Täna olin natuke tubli. Panin ühe pildi seina, st. keerasin kruvi seina (manuaalselt, sest ma olen ikkagi vanakooli inimene ja jõudu natuke on). ;) Otseloomulikult läks esimene natuke valesti. Puhtalt minu lohakus ja tähelepanematus. Nimelt ma ei vaadanud, kui kõrgel on raamil see kinnituskoht. See oli mingi veider raam, kus kinnituskoht on ülevalt servast kolmandiku jagu all pool. Seetõttu oli pilt plaanitust 10-15 cm kõrgemal ja ma pidin visuaalse naudingu huvides teise kruvi ka seina keerama. Aga nüüd olen rahul.

Sellele vanale kruvile leidsin ka rakenduse. Üks pilkupüüdev aksessuaar ripub seal. :D

20180330_122224

Kuna kruvikas oli juba soojaks aetud, siis parandasin ka köögiukselingi ära. Seal olid kruvid lahti ja uks on natuke pehme (saepuruuks või mingi odav materjal). Igatahes, need kruvid on mitu korda lahti tulnud ja augud on  suureks läinud ning nüüd on seal üsna sõelapõhi, aga ma leidsin mõned millimeetrid uute aukude jaoks ja otseloomulikult kasutasin seda halli-tugevat teipi. Jan ütleb, et see on “fusk”, mida ma harrastan, aga mina arvan, et ma olen väga nutikas ja säästlik. :D

Muidugi oli kaks kruvi ka kadunud (ukselink oli kinni vaid ühe kruviga, st mõlemal pool ust vaid üks kruvi), aga kuna me ukselukku ei kasuta, siis võtsin ukseluku ümer olevalt rõngalt ühe kruvi ära (mõlemalt poolt ust üks kruvi). Ma olen enda nutikuse üle ikka nii uhke. Ei jõua end kohe kuidagi ära kiita. :D Tulemus: Praegu püsib ukselink tihedalt. :D

***

Selle aasta eesmärkidest. Üksnes jooksmine edeneb. Või noh, sellega tegelen, aga muud asjad on rohkem nagu tahaplaanile jäänud. Ma ei tahtnud oma eesmärkide tabelidki täita, sest raske oli tõele otsa vaadata.

Kuid… Täna võtsin kätte ja vaatasin tõele otsa. Tunnistasin, et kaks kuud olen natuke “väsinud” olnud, aga mul on veel mõned päevad seda kolmandat kuud järgi, seega on võimalus veel end käsile võtta. Muidugi asendasin oma peas lause “Seda aastat on olnud JUBA kolm kuud” lausega “Seda aastat on olnud KÕIGEST kolm kuud” ja olemine läks paremaks. :D

Minu mõttetera: Põhi tuleb ära fikseerida, alles siis saab kindlalt edasi liikuda. :D Ehk siis, vaimselt on päris raske endale tunnistada, et olen teinud vea, et olen ebaõnnestunud. Hirm tõele otsa vaatamise ees on nii suur ja halvav, et… Mina näiteks olin kaks kuud nagu zombi. Mingi jõuetuse hunnik. Päeva tegevuseks oli üles ärgata, süüa, koeraga väljas käia ja siis vahtisin seina. Ei suutnud midagi kätte võtta.

Vahel on mul selliseid perioode. Ma pole nende üle uhke. Samas täna on parem.

Kinnitan, et see polnudki nii raske. Kirjutasin oma eesmärkide tabelisse nullid ja asi ants. Liigun edasi ja siiralt usun, et see muutub. Et nüüd olen tublim. :D

***

Töölt. Larsist ei ole midagi kirjutada, sest temaga ma eriti kokku ei puutu. Päris ok on sedasi.

Selles teises sööklas on nii palju hea, et esimest korda naudin ma pause rohkem kui tööd. Need tunduvad nüüd liiga lühikesed. :D Huvitav.

Ma kunagi kirjutasin, et Anne Mettega ei saa ma sõbraks ja mulle ta ei meeldi jne… Ja siis podisesin moka otsast, et elu teeb vahel kannapöördeid minu eest. Igatahes… Nüüd istun ma Anne Mettega ühes lauas ja mulle meeldib seal ja tema meeldib ka mulle.

Järgmine samm on vist Ingege bestikateks hakkamine. Praegu tundub see küll üsna mitme valgusaasta kaugusel olevat, aga ehk äkki tulevikus. :D

***

Tööst veel. Saaistin Carinale FB-sõbrakutse. Ta pole kinnitanud ja vist ei tee ka seda. Näen, et AnnMargret on minu vastu huvi tundnud. Minu FB profiili piilunud. Mõtlen, et ju Carinal on temaga jutuks tulnud, et ma saatsin Carinale sõbrakutse.

Ma tunnen end natuke rumalasti, et saadan sõbrakutse, aga sellele ei vastata. Et ma siis ei sobi. Häbenevad mind? Olen ma siis tõesti nii kiiks-inimene? Selline paha tunne ja põlatud tunne on, aga… Tegelikult esiteks: on see kõigest FB ja mitte päris elu; ja teiseks: kui mina talle ei kõlba või ta mind häbeneb, siis ei kõlba tema ka mulle. Siis ta pole see, kellega ma tahan sõber olla (anyway).

Seega see pole probleem. Las minna.

Aga… Ma mõtlen, et äkki ma tõesti olen tühikoht. Äkki ma tõesti vaid raiskan hapnikku ja häirin teisi oma eksistentsiga? Äkki ma ei saavuta mitte midagi oma elus? Äkki ma suren kusagil tundmatus kohas tundmatu isikuna?… Äkki neil teistel on õigus?

Samas ma olen minevikus üht-teist saavutanud. Olen endas positiivselt üllatunud, olen saavutanud asju, milles ma isegi natuke kahtlesin, kas minusugune on üldse võimeline midagi sellist saavutama.

Ma ju tegelikult tean, et ma saan kõik mida ma tahan. Tuleb vaid hästi kõvasti tahta. :D Lihtsalt praegu ei lähe just kõige paremini, aga üks kord hakkab jälle hästi minema. See päev tuleb. Alati on tulnud. Mõnikord tuleb kauem oodata, sest õnn on suur ja raske ning liigub minuni aeglaselt. :D

Praegu viibin natuke vales keskkonnas. Minu ümber on väga palju väga negatiivseid inimesi. Nad ei tunne mind, kuid kritiseerivad. Olen tulnukas. :) Olen erinev ja seetõttu nad kardavad mind ning kui loom kardab, siis ta ründab. Need inimese-loomad kardavad mind ja seetõttu ründavad.

Ega tegelikult nii hull ei ole. Natuke üleolekut kumab läbi, aga ei midagi katastroofilist. Vahel mõtlen, et nad on nii rumalad. Aga sellisel juhul olen ma ju samasugune. Noh, kui ma teisi hakkan sildistama ja rumalaks pidama.

Pigem me oleme erinevad. Meil on erinevad teadmised, ajalugu, taust, eesmärgid. Nemad töötavad seal kalavabriku tootmises ja on rahul. See on see, mida nad on terve oma elu teinud ja see on ka nende elusaavutus. Mõned odav-reisid välismaale ja mõni kallis ese. Minu jaoks pole see atraktiivne. Nende jaoks on see elu/elusaavutus. Muidugi ei saa me üks-ühest aru.

Mina püüan neid mõista. Ma teadvustan, et inimesed on erinevad ja see on see, mida nemad tahavad. Mina tahan midagi muud. Mina neile oma tõekspidamisi peale ei suru, just nimelt seepärast, et ma püüan mõista. Kui ma seda ei suuda, siis ma püüan vähemalt aktsepteerida seda, et oleme erinevad. Aga nemad ei aktsepteeri mind ja minu eripära. Ja see ärritab mind ja selles kohas nimetan ma neid rumalaks.

Ühesõnaga, praegu on emotsionaalselt raske, sest mind ümbritsevad negatiivsed inimesed ja keskkond on vale. Ei ole toetav keskkond, vaid on hukkamõistev, parastav ja näpuga näitav keskkond. Aga ühel päeval see muutub. Tuleb lihtsalt oma asja vaikselt edasi ajada, olgugi, et kanakari kõrval kaagutab ja õpetab ja püüab “aidata” (pakkudes mulle või tõugates mind oma unistuste/tõekspidamiste suunas). Mina olen kõva, tahke kuubik ja mind ei pressi kohe kuidagi läbi ümara augu. :D Noo, see ei passi kohe kudagi.

Kui keegi ütleb, et ma olen loll, siis tegelikult kirjeldab ta hoopis iseend. :D Ja, las nad naeravad minu üle. See ei muuda ju mind ei rumalamaks ega targemaks. Mina olen mina edasi. :)

Kui minu ümber on nii metsikult palju negatiivset, siis pean hoopis ise olema topelt positiivne. Saab oolema raske, aga ma vähemalt püüan. Kui komistan ja kukun, siis tõusen ja proovin uuesti. :D

Mina olen oma väikses kuningriigis väga hinnatud, tark, ilus ja suurepärane. :D Jan usub ka minusse. Seega ma pole üksi oma kuningriigis. :D Kõik need teised, kes minust halvasti mõtlevad, need on teises kinnises süsteemis ja ei puutu minusse. :D

Sai jälle pikk tekst, aga ma ju harva kirjutan. :)

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>