Olen digi-elav jälle!!!

Kirun, mis ma kirun seda Eestit, aga oma ID-kaardi sertifikaadid sain uuendatud siin Taani kodus ja ilma tõrgeteta ning eelviimasel päeval. Tuleb silmad maha lüüa ja öelda minimaalselt “aitäh Eesti” või mõni kiidusõna.

Igatahes olen ma nüüd jälle digi-elav. Vaatasin oma sõidukeid Eesti.ee-portaalis. Seal pole enam ühtegi. See neetud BMW on kadunud. Ei tea, kas eksist on inimene kasvanud või uuendustööde käigus on riik selle ära kustutanud. Loodan, et tagasi ei tule ja loodan, et ükski auto minu nimele ei ilmu, sest ma olen natuke kaugel ja ei pruugi seda märgata, kuid siis võib ju mingi tobe maks kogunema hakata. Ega ma ju rikas ole, et jõuan siin kahte riiki ülal pidada. :D

Natuke nagu läheb hästi hetkel, tea kuidas edasi.

***

Tööl olin viimati kolmapäeval. Meil on siin suured pühad. Keegi eriti usklik pole, aga vabade päevade puhul ollakse n-ö usklikud paberi peal. :) Ega ma ka vabu päevi pahaks pane. Ikka leian tegevust. Nt puhata ja mängida. :D

Viimasel tööpäeval olin lestakala puhastava/rookiva masina peal. tavaliselt on seal kaks inimest. Mulle anti kaks verivärsket agentuuritöötajat. See tähendaas, et terve päev olin ma masina peal üksi, sest nendel polnud luba selle masinaga töötamiseks. Kuna nad olid uued, siis pidin neid aitama ja natuke juhendama. Masina pealt alla tulema.

Peter kasutas oma tsiki-priki pastakat ja kirjutas kõik vagunid 65/76 suurusteks kaladeks (algselt oli 75/90 ja viimane vagun oli 55/45). Ühesõnaga, suur segadus mulle. Ühe sedeli kirjutas nii keeruliselt, et mina loen 75/75 ja siis nuputan, kas ta mõtles 65/75 või 75/90 suurust. :D Aga ma oletasin, et kõik sama suurusega ja kui ma metallklambri alla piilusin, siis nägin, et seal oli 65/75.

Temalt küsida ei saanud, sest meil on paljud puhkusel ja inimesi napib ning üks teine suur liin oli ka töös, seega oli tal kiire ning teda oli raske tabada.

Lõpuks ma sain kala suurses 45/35, aga see oli nii kehva kvaliteediga kala, et päris palju luid jäi sisse ja kala jäi masinasse kinni, seega pidin pidevalt masinalt alla ronima ja masinat puhastama, pluss käsitöö, sest esimese päeva agentuuritöötajatelt ei saa ju nõuda sellise peene töö tegemist.

Kuigi mul oli raske ja väsitav. Ma töötasin rahulikult, ei kurtnud. Aga… Üks agentuuritöötaja vihastus, sest nii kehva kala oli… Ma ei saanudki täpselt aru, mis teda vihastas, aga ta tõmbas minema kella 13-ajal. Tööpäev lõppeb kell 15. Teine oli noor neiu ja natuke aeglane. Ma ei saanud temalt jõu nõuda kiirust, ega minagi just eriti väle esimesel päeval olnud.

Ma püüdsin jätkata. Elsa tuli appi, nüüd saime vahetada, et üks masinal ja siis teine. Elsa käes läks masin katki, enam ei käivitunud. Ega palju kalu enam järgi olnudki. Siis vahetasime masinat. Saime hea suurusega kala (75/90), selle tegime kiiresti ära. Siis tuli karistus. Kõige vastikum suurus, kõige väiksem (0/30). See jääb masinasse kinni, palju luid on sees jne…

Elsa väidab, et Peter ütles, et teised tulevad meile appi, seega tuleb palju kalu lauale lasta. Teised ütlesid, et nemad pidid meie esimese masina ära puhastama. Igatahes… Kirsten oli püha viha täis ja sõimas Elsat. Mina olin tänulik, et mina polnud masina peal. Kui see oleksin olnud mina, siis oleksin surmale määratud olnud. Kirsten ei salli välismaalasi ega mind (minu vastu on eriline põlgus). Ma ei tohi isegi koridoris seista ja oodata, kuna end välja saab tembeldada (töökaardiga “piiks” teha).

Igatahes… Teiselt liinilt tuldi meile appi ja läks ainult 5 minutit üle. Minu jaoks polnud katastroof. Meil ikka on mõni, kes on abivalmis.

Päeva alguses pomises Kirsten, et hea, et tema masinal ühtegi agentuuritöötajat pole. (Sellel lollil on neid kaks – seda lugesin välja tema hääletoonist ja näomiimikast).

Mina arvan, et mul oli täielik üigus olla pahane ja kurta ja kiruda, kuid ma ei teinud seda. Igaühel on ju esimene päev ja mina mäletan oma esimest päeva hästi, seega ma püüdsin olla mõistev ja abivalmis jne…

Aga… See agentuuritöötaja vihastus (tundsin, et minu peale) ja läks lihtsalt minema. Kas ma oleksin pidanud ta kinni siduma? Pole varem mulle ette tulnud, et inimene lihtsalt minema jookseb. Siis teine läks 10 minutit enne tööpäeva lõppu minema, kuigi ette on nähtud 5 minutit varem. Ja lõpuks see Kirsteni vihapurse.

Siis tulen koju ja räägin S-le, et täna oldi mu vastu ülekohtune. Et tegelikult oli mul õigus vihastuda, aga ma ei teinud seda, kuid teised olid vihased seevastu. Ja siis ärritub S. Ta ju hoolib minust ja ta räägib oma sarnasest kogemusest ühes ettevõttes.

Ma olin lõpuks nii väsinud nendest teiste inimeste tugevatest negatiivsetest emotsioonidest. Lisaks veel enda emotsioonid, mis ma terve päev alla surusin. Pole ju viisakas oma ärritust teiste peale välja elada. Nemad pole ju süüdi, et neil pole kogemust ja neil on esimene päev selles ettevõttes ja teisi pole…

Küll see elu on minuga ikka ebaõiglane. Tahtsin siis Jan-le kurtma minna, aga tema on haige ja ei taha mind nakatada. Ma täitsa solvusin. Ok, ta mõtleb minu peale, aga kas ma siis ise pole piisavalt pädev, et neid asju otsustada. Et kui kergestu ma nakatun või nii… Igatahes… ma lugesin ridade vahelt, et ta ei soovi mind külla. Pikemat juttu ma ei teinud ja nüüd ka ühendust ei ole võtnud.

Oma emotsioonidega peaksin ma ise toime tulema ja tulen ka. Hommikuti käin jooksmas. Teen siin nipet-näpet veel. Edeneb vaikselt.

***

Ma olen ikka nii hea inimene, et see on lausa rasikamine, et ma siin maapeal eksisteerin. :D Ma peaks seal paradiisis juba olema. :D

Tegelikult puudub mul julgus ja avatus ning seetõttu näin ma üsna mühaklikuna. Samas avatus pole ju minu loomuses, kas seda üldse on võimalik õppida ilma, et ma muutuks võltsiks. Mida ma küsin teiste elude kohta, kui mind tegelikult ei huvita palju neil lapsi on, mida nende mees teeb jne…

***

Nüüd sai taas üks pikk tekst. Ega mul suurt midagi öelda polegi. Vaimu-vaene aeg on. Ei tule midagi huvitavat.

Mu elu on üsna igav, aga samas stabiilsema poolne. Töö ikka hoiab pulsi kiire ja vererõhu üleval, muidu vist jääks veri soontes seisma. :D

Ikka edasi, ikka edasi ütles Karlsson… Minu vanaisa ka, aga tema enam edasi ei lähe. Varsti juba aasta otsa mulla all olnud. Aeg ikka lendab.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>