Enese analüüs

Las see armastuskiri olla. Nüüd on juba uued tuuled. :D

Lihtsalt tahan kirjutada. Mul ei lähe hästi, halvasti on just vaimselt. Olen püüdnud end analüüsida. Olen mõelnud ka, et äkki ma vajan psühholoogi abi, kui reaalselt pole ma teinud midagi selle leidmiseks.

Teoorias ma tean, et kui pööning on sassis, siis psühholoog saab aidata. Otsi abi! Kui kohtan kedagi, kes minu meelest vajaks sellist abi, siis annaksin talle täpselt seda nõu.

Kuid… Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei suuda uskuda, et üks inimene, kes mind ei tunne, saab mind aidata. Kuidas ta saab kustutada mu hirmud ja panna mind ennast armastama ja hindama? Kuidas ta saab muuta mustreid mu ajus, mis on sinna põletatud 30-aasta jooksul? Müstika.

Olen käinud nõustamisel. See on kõige lahjem variant vaimse-abi tasandil. Ma pettusin selles. Kohe nii sügavalt pettusin, et kogu usk selle valdkonna vastu kadus.

Kusjuures see oli vaid üks lause ja minu usaldus kadus, kuid usaldus on just see kõige olulisem. Saatuslik lause oli… “Aga kuidas sa saad mind usaldada?”

Ma ütlesin, et ma ei suuda inimesi usaldada, et hoian kõik endasse. Ma kardan, et nad ei hoia mu saladusi… Midagi sellist… Ja nõustaja küsib: “Sa ju usaldada mind, kuidas sa saad mind usaldada?” Tekib pikk mõttepaus ja ma töötlen kogu info uuesti üle… Jah, tegelikult ei saa ma ju ka teda usaldada, ta on naine ja inimene, mitte just professionaalne, ta pole oma õpingutega valmis…

Ta püüdis asja siluda. Ta ütles: “Noh-jah, meil on see leping, et kõik jääb meie kahe vahele…” Ma ei kuulanud edasi. Ma tean hästi, et mitte ükski paber ei hoia inimesi tegutsemast. Ma mõtlen, et inimesed on abielus, aga siiski petavad, kuigi neil on paber, dokument, lubadus… Jah, kui ta avaldab meie vestused ja ma suudan seda tõestada, siis on mul alust kohtusse minna ja midagi nõuda, aga kui ma tema abi avajan, siis pole minus just eriti palju seda jõudu, et hakata oma õigust kusagilt nõudma…

Igatahes jah… Üks saatuslik lause, minu usaldus kadus ja püüan jätkuvalt ise hakkama saada.

Praeguseks olen välja selgitanud, et minu probleemiks on hirm, et mind hüljatakse. Ja sellele lisaks on suur soov, et keegi hooliks ja armastaks ja hoiaks mind… Annaks kindlustunde ja kõik muu, mis oleks justkui vanemate ülesanne, aga minu omad vist ei ole sellega just eriti hästi hakkama saanud.

Ruttan natuke ette ja lisan ära ühe inimese sapise märkuse, mis postituse alla ilmub. Oletan. Jah, vanemate hoolitsusest, hoolivusest ilma jäänuna otsin ma nüüd endale vanemat meest. Selleks oli või on Lars. Minu daddy-issue või midagi sellist.

Selline suur ja tugev mees, kellel on kogemus ja kindel seljatagune. Arvasin ka, et ta on hooliv, sest ta hoolitses ju oma naise eest. Ahjaa… Tema naine oli raskelt haige, 17-18-aastat ja kõik rääkisid, kuidas ta hoolitseb oma voodihaige naise eest. Viimane aasta oli naise seisund hull, ta oli haiglas, enne vist veel hooldekodus ja eelmine aasta ta suri. Nüüd on Larsil uus pruut. See ei ole mina. :D

Lisaks sellele, mainin ära, et vanaisa surm mõjus mulle rängalt. Ma ju elan sissepoole ja hoidsin kogu leina endale. Seega üks aasta on nagu mu peast pühitud. Eriti ei mäleta, mida tegin. Selline mässav teismeline olin. Mäletan, et mul oli nii halb “oma elus”, et soovisin sellest välja. Teha midagi väga crazy‘t, midagi sellist, mis ei ole minulik, minu elu… Täitsa välja sellest, kus ma olin… Ma soovisin vaid korraks välja ja salaja (öösel, kui kõik magavad). Pärast oleksin tagasi oma vaikses ja rahulikus elus. Seega see mäss oli minu sees. Keegi teine seda ei märganudki. (Oletan.)

Nüüd selle minu elu suur-/tuumprobleemini. Jah, ma kardan, et mind hüljatakse. Tõugatakse eemale, seepärast ei taha ma inimestega lähedaseks saada, sest siis teeks see haiget.

Taust  on see, et ema justkui hülgas mu (see on see, kuidas ma tundsin), aga reaalselt ma ei süüdista teda. Ma ei ütle, et mul on halb ema… See on ka konflikt. Osalt ma tahaks väita, et ta hõgas mu ega hoolinud minust, samas ma ju tean, et see pole tõsi. Aga siis on ju minu tunded valed. Samas kuidas saab üks tunne vale olla? Nt, mul on külm, aga reaalselt on ruum soe, lihtsalt mul on vale tunne…

Oma tunnetega ma ei teagi. Kas usaldada neid, kas aksepteerida neid? Või lihsalt öelda endale, et mu tunne on vale. See pole nii ja ma mu tunded on ebaõiglased, teiste suhtes. Teen ülekohut teistele oma valede tunnetega… :D

Võib-olla on see koht, kus psühholoog saaks mind aidata, aga minu taani keel vast pole piisav, et nii sügavatel teemadel arutleda. Mõtleb veel.

Kui olin päris pisike (2-4 aastane), siis olevat ma vanaemale öelnud, et ema läheb hulluks, kui ta meid kõiki (mina ja vennad) poodi kaasa võtab. Ju siis, ma tagasihoidlikuna jäin valikust välja. Tõugati ära.

Siis kaks nooremat venda, ikka nooremad saavad rohkem tähelepanu ja see pesamuna veel eriti. Sealt siis uus eemale tõukamine.

Suviti saadeti meid maale, jalust ära. Taas tunne, et olen jalus.

Mäletan, et 7-8aastaselt soovisin lastekodusse minna, et mu vanematel oleks kergem. Ma tundsin, et olen neil jalus. Päris tõsiselt. Ainuke asi, miks ma seda ei teinud oli see, et mul puudus kontakt, kus lastekodu on. :D

Koolis hoidsin ma teistest eemale. Ma ei usaldanud neid. Tüdrukud olid ükspäev sõbrannad ja järgmine päev nad rääkisid mind taga. Seega sain üsna pea aru, et neid usaldada ei saa ja hoidsin end eemale. Mu parimaks sõbrannaks oli naabritüdruk ja õppida mulle meeldis. Seega oli vaja üle elada vaid vahetunnid. Seal sain ma koduseid töid teha näiteks.

15-aastaselt kolisid venamad kodust ära. Neil oli palju tülisid ja isa ütles, et ema ei taha meid. Seda oli valus kuulda. Mäletan, et ema ütles: “Ma olen teist tüdinenud, aga ära saa valesti aru.” Kuidas on võimalik sellest õigesti aru saada.

Siis on ta mitu korda rääkinud, et unistas naitlejaks saamisest ja soovis Peterburi näitekooli minna, aga meie pärast ei saanud. Me oleme tema elu ära rikkunud. Ta ei ole meie pärast saanud teha asju, mida ta on tahtnud teha. Pidi meie peale mõtlema. (Sorry, et sündisin. Olin väike konna-kulles ja ei saanud ise ka aru, mis toimus.) :D

Nüüd ta imestab, miks ma lapsi ei taha. Samas miks ma peaksin tahtma midagi, mis võtab ära minu elu ja ei lase mul teha asju, mida ma tahan teha… Ebameeldiv kohustus vaid… Seob mind ühe riigi, ühe piirkonnaga… Valikute võimalus muutub piiratuks.

Sealt edasi õnnetud armastused. Kus minust lugu ei peetud. Ma tundsin end väärtusetuna ja lasin end ka nii kohelda. Senimaani lasen… See on probleem.

Lihtsalt ajapikku on normiks saanud, et see on ok, et mind ei taheta. Lihtsalt ühest hetkest muutun üleliigseks. Mõnikord kulub selleks aasta, teinekord 8-aastat või kolm aastat, või 2 nädalat. Aga kindel on see, et ühest hetkest inimesed mõistavad, et olen üleliigne ja väärtusetu. Kui ma olen nad endale lähedale lasknud, siis teeb see mulle haiget. Kui olen suutnud hoida distantsi, siis jätab mind külmaks.

Kuidas ma selle tuumprobleemini jõudsin? Jooksin ja mõtlesin. S tahab, et ma oma elu elama hakkaksin. Tahab maja maha müüa. lihtsalt uitmõtted. Aga mul järsku tekkis taas suur hirm, et taas visatakse mind pesast välja. Enn, kui ma selleks valmis olen. St mul pole eriti sääste, sest olen S-i toetanud ja nüüd tema sünnipäev ja venna toetamine ja isa toetamine jne.. Töö pole ka suurem asi ja üürid on meeletud (selle liinitöö palga kõrval). Isegi mõnes ääreala piirkonnas läheks u. pool palka üürile.

Ma mõtisklen edasi ja püüan oma hirmudest üle saada. Ja leida endale väärtuse. Mitte rahalise väärtuse, vaid elamise väärtuse. Saan hakkama, alati olen hakkama saanud ju. ;)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

7 kommentaari postitusele Enese analüüs

  1. roland kirjutab:

    Ruttan natuke ette ja lisan ära ühe inimese sapise märkuse, mis postituse alla ilmub. Oletan. Jah, vanemate hoolitsusest, hoolivusest ilma jäänuna otsin ma nüüd endale vanemat meest. Selleks oli või on Lars. Minu daddy-issue või midagi sellist.

    Saaks kätte kägistaksin kohe ära!!!

    Muide kuidas sul puhkusega seoses on?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mul pole puhkust. Kodust jään ilma, tuleb uus soe koht vaadata. ;)
      Mulle tundub, et sa arvad, et ma patsutan sulle õlale ja ütlen, et sul oli õigus. Tegelikult, püüdsin ma vältida sinu nõmetsemist kommentaarides.
      Aga noh-jah. Mulle meeldib ka vahel pilvedes elada ja unistada, et Lars ihkab mind ja ootab mind kusagil nurgataga. Seega ei saa ma ju sullegi keelata unistamist ja endast hästi arvamist.

      • roland kirjutab:

        Sügav ohe.

        Kui ma ei teaks, mis sust üle on käinud, arvaksin, et oled jooma hakanud.

        Ära ole naiivne.

        Halvad inimesed ehitavad inimeses karakterit, mida mina pole sinus teinud.

        Sunny Beach või Tenerife on piisavalt soe?

  2. A. kirjutab:

    Avastasin Su blogi mõni aeg tagasi ja lugesin takkajärgi. Kohati leian sarnasusi endaga, lihtsalt mul joppas ja leidsin endale toreda elukaaslase ja nüüd ootan last, aga ega mu kiiksud ja kartused löövad ikkagi siiani välja. Ja vahel on üsna raske iseenda nahas elada. Vanus meil sama, olen 31. Igatahes mis ma tahtsin öelda, loodan et leiad endas tasakaalu ja jõu :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan! :) Ma loodan, et mul ka joppab selle kaaslasega kunagi. Kuidas sa ta ära tundsid? Kas oli nagu armastus esimesest silmapilgust? Kumb oli algataja, kumb esimesena kontakti võttis?

      • A. kirjutab:

        Kindlasti joppab, püüa alati anda inimesele võimalus. Vähemalt üks võimalus. :D

        Hmm. Seda ma ei saa öelda, et ma kohe esimese raksuga mõtlesin et oooo tema on mu tulevaste laste isa või et oooo ma olen temaga aastaid koos :D . Pigem andsingi endale ja talle võimaluse, et mis ja kas üldse saab midagi.

        Algatajaks oli tema. No ta oli ikka niii armunud et lausa naljakas meenutada, mina va realist suutsin jalad üsnagi maa peal hoida. Eks meie lugu ole selles mõttes natuke erinev, et kohtusime me välismaal, tema ise pärit hoopis teisest riigist. Aga see ongi elu, kõik mis juhtub, juhtub niikuinii.

        Sinu blogi ongi huvitav lugeda, sest oled ise ka teises riigis ja ümberringi ju kõik mitte eestlased. Suur võimalus ju leida keegi kes on taanlane või siis mingi muu rahvus. Mitte et sa nüüd peaksidki endale selle kinnisidideeks võtma, aga no kunagi ei tea mis elu ette veeretab :D

        • Avatar minny minny kirjutab:

          Tänan! Hoian silmad lahti ja kriitilise keele hammaste taga. Ja loodan, et see õige tuleb, kui on õige aeg. Ma väga loodan, et ma tunnen ta ära. :D

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>