Eile käsin süstla-tuuril. 
Nali… Eile käisin süsta-matkal. See oli nii lahe. Ma arvasin, et see on mingi rikaste meeste mäng, aga pean tunnistama, et see on kuradima mõnus asi.
Eile oli väike lainetus, seega pidin rohelise algajana veel lainetega võitlema, aga sain hakkama. Ümber ei kukkunud, see pole eriti võimalik.
Palav ei olnud, vesi oli soe, kergelt jahe tuuleke puhus ja päike pasitis. Seega üks käsi on päikesest punane ja teine on roosa. Olen jälle endale selle joodiku-päevituse saanud. Ja ei hakka seda likvideerima. Ju see peabki nii olema. Olen lipi-lapiline. (Varrukas oli poolenisti üles keritud, pärast võtsin jaki ära ja pluusivarrukas natu heledama tegi triipsukese kõrgemale. Täna jooksin sellise maika-särgiga (millele varrukaid pole), seega sai õlake ka natuke roosakat tooni.
Olen tohutult rahul ja vaimustuses sellest matkast (u 10 km ja ajaliselt 2-3 tundi, meil oli poolsaare peal väike piknik ka). Ahjaa… Käisin koos S-i ja tema peikaga. Peika on Süsta-klubi liige (üks eestvedaja), seega olid kõik jutud tasuta.
Muidugi selle aeruga ei õnnestunud just eriti. Tegin kõike valesti, aga kuna mul on natuke jõudu ja tohutult tahtmist, siis lõpuks sain süsta enda kontrolli alla (see on võimas tunne). Aga pärast sain teada, et oleksin saanud oma käele pandud koormust oluliselt vähendada, kui oleksin teise käega aidanud. Kui mu käed oleksid koostööd teinud, mitte võsistelnud omavahel ja puhanud, kui teine töötas.
Muidugi jalgade tugi oli liiga kaugel, seega oli mul tükk-tegemist, et end istmel hoida, mitta süsta ninasse kaduda. Seega pidin ma kogu oma keha jõudu kasutama, et oma keha fikseerida, selles suures süstas, kuhu ma olin “uppumas”. Mu keha polnud kindlalt fikseeritud ja puudus ka toetuspind. See tähendas, et tuli rohkem keha jõudu kasutada. Esiteks tuli kehajõuga oma keha paigal hoida ja teiseks tuli veel sellele aerule jõudu rakendada.
Täna lihased valutavad, kõik lihased. Käsi kipitab, aga ma tunnen, et see läheb hullemaks. Täna käisin hommikul jooksmas, aga homme vist ei suuda. Aga seda otsustan ma homme. Meil on homme ka vabapäev. Mõned asjad on siin Taanis head.
***
Eelmine nädal kirjutasin ühe kolleegiga tööl. Üks noormees. Kirjutasime FB ja ta kutsus mind endale külla. Põnev. Saan keelt harjutada. Mainisin, et olen nõus, kuid vaid seetõttu, et soovin keelt karjutada. Ma pole huvitatud mitte mingitest suhetest.
Lisaks kirjutan ühe Runega. See on juba kolmas Rune. Meil on pikad vestulsed ja huvitavad teemad. Ta justkui tunneks mind. Ei, mitte personaalselt, aga tal on peaaegu samad huvid, mis mulgi. Ta ütles, et ma olen nagu Phoebe seriaalist “Friends“. Rando ütles kunagi ka mulle seda. Ju ma siis selline olen.
Kui Rando mulle seda ütles siis, mulle see ei meeldinud, sest ma arvasin, et ma olen rohkem nagu Monica ja soovisin olla nagu Rachel. Aga siis vaatasin uuesti seriaali ja mulle hakkas Phoebe väga meeldima. Ta ei lasknud end kellestki mõjutada ja elas ise oma elu ning nautis kõike, mida tegi. Seega…
Igatahes… Runele, see karakter väga meeldis ja mulle ka meeldib.
Huvitav oli see, et me polnud rääkinud ühestki filmist ega sarjast. Aga on ju palju hitt-sarju ja filme, lisaks sellele oli nt selles sarjas kuus inimest… Seega pani ta päris täkkesse, kuigi eksimise võimalus oli üsna suur.
Aga rohkem huvitavat nagu polegi minu elus juhtunud. Kõik sama vana viisi. 