Nägin oma unelmate töökohta

Siin kohalikus maksuameti üksuses oli avatuduste päev. Läksin ka kiikama. Nad laienevad ja seetõttu võtavad tööle palju inimesi (vist 20 tk või nii). Kohale ilmus üle 70 inimese ja kohalik ajaleht oli ka oma esindajad saatnud. Meist tehti pilte ja puha.

Minu lauanaabrid rääkisid oma taustast. Üks oli ärikooli lõpetamas ja ühel oli mega kirju ja äge töökogemus jne… Ja siis olin mina… Kalavabrikust liinilt, välismaalt ja mõistsin vaid ca 30% tekstist. :D Ohh…

Maja tutvustati osade kaupa. N-ö iga laud sai oma giidi (maksuameti töötaja). Mul oli “jackpot”. Meie laua giidiks oli mega-äge ilus noor kutt. Tegi mega head nalja ja oli niisama ilus vaadata. Jah… Vähemalt mu silmad said midagi ilusat näha.

Keldris on ka jõusaal. Maksuameti isiklik. Kui iga kuu maksad, siis võid kasutada nii palju kui tahad. See noormees oli püsielanik seal ja tema õla ning rinnamusklid olid… Ma ei leia sõnu… Midagi väga ihaldusväärset.

Igatahes… Kui ma lauas endast rääkisin, sest minult küsiti, siis plikad pööritasid silmi ja ma võisin nende näost välja lugeda, et mina neile konkurentsi ei suuda pakkuda. Eks ma ise ka arvan nii, aga ma ei usu, et nemadki nii head ja osavad on. Neil on lihtsalt seda jultumust ja enesekindlust, mida mul pole. :(

Nüüd ma nägin ja oma silmaga ja kogesin omal nahal, miks ma ei osutu valituks. Jõudsin järeldusele, et peaksin vaatama mingit õppimise võimalust. Et luua kontakte, et õppida erialast keelt (mitte seda kalavabriku räpast, sõimu…).

Eks ma püüan ära kaardistada, kus ma praegu olen oma arenguga ja siis otsin võimalusi, kuhu ja kuidas edasi minna.

Natuke olen tupikusse jooksnud. Aga see on minu puhul hästi tavaline. :D

***

See Rune, kes maksuametis töötab, kellega me pikki kirju kirjutasime, on teinud nüüd pikema pausi. Ta pole mu viimasele kirjale vastanud. Viimane kord tegin väikse paanika, et ta on mu prügikasti visanud, aga siis ikkagi kiri tuli (pärast kolmepäevast ootamist), seega loodan, et nüüdki vast midagi ikka tuleb. Püüan olla cool ja rahulik.

***

Aga… Mu elu on liiga rahulikuks muutunud. Vähe draamat. Seega hakkasin ma kirjutama ühe meeskolleegiga. Muideks, homme saame kokku. Ma lähen talle külla. Lubas mul keelt karjutada. Lubas mulle taani keelt õpetada. Seega… Jah… näis, mis välja tuleb.

***

Larsi nägemine ja kuulmine ajab mind närvi. Ta oli üsna vagusi ja kadunud, aga nüüd on jälle ekraanile ilmunud. Ma püüan teda eirata nii palju kui võimelik. Ta on aru saanud, et ma temaga ei räägi. Kui ta ütleb “hej“, ma ei vasta. Kui ta vastu tuleb, siis pööran silmad maha või lähen teist teed jne…

Kiikasin ka naabervabriku poole. Minus oli lootus, et ehk äkki septembriks saan erialasema töö kusagil mujal, siis poleks mõtet paariks kuuks naabrite juurde üle minna. Nüüd pärast maksuameti külastust, mõtlen, et kala it is. Et minu saatus on see kala. :D

Ei, ma ei anna alla, aga pean vist natuke hoogu maha võtma ja asjadele reaalselt otsa vaatama. Pilve pealt laeva ei juhi. :D

Midagi tuleb oma elus muuta, aga ma veel ei tea täpselt mida. Kuid olen oma elu piisavalt sassi ja vastikuks elanud, et katel on üle keemas. See tähendab, et mingi muutus on tulemas. Elame ja näeme.

***

Jah… kahjuks ei sünnita käsiraamat kaenlas ega kogemuste pagasiga. Seega ei oska elada. Kohe ei oska midagi oma eluga peale hakata. :D Kõlab tobedalt, aga tegelikult see ju nii on.

Mulle küll öeldakse, et mida ma peaksin tegema ja kuidas käituma jne… Aga ma ei taha seda. No võta kinni, ei taha. Kas ma peaksin siis vastutahtmist mingi perekonna looma, kellegagi, kes mind ei küta ega köida. Töötama ja kodu rajama… Siis vihkaksin oma lapsi nagu minu vanemad… “Teie pärast pole ma saanud teha asju, mida ma olen tahtnud.” “Jälle on teil raha vaja, miks sa alles nüüd tuled rääkima, et sul prille vaja. Ise oled süüdi, et pimedas raamatuid lugesid jne…”

Kui võtta lihtsalt kohustusest üks mees. Siis terve elu tuleb sundida end teda kallistama ja suudlema. Salamisi unistaks kirest nagu seal “50-halli varjundit filmis”… Ma ei taha sellist elu ja ma ei tahaks ka kellegi teise elu nukraks muuta. Mina ei taha olla see naine, kes imeb oma mehe energiast tühjaks. Et mees pingutab end verest välja, et mulle rõõmu valmistada ja mulle meelejärele olla, kuid mina ei suuda talle armastust vastu pakkuda, sest mul seda pole…

***

Mul on keskeakriis. Võib-olla natuke vara, aga ega see ju vanust küsi. Lihtsalt tuleb ja nii ongi. :D

***

Muidu veereb elukene ikka vaikselt. Üks samm edasi ja kaks tagasi, nii nagu ikka. Liigun tagurpidi. Vaatasin, et niiviisi saab ka liikuda. St sedasi toimub ka liikumine. :D Kusagil pole ju kirjas, et alati peab edasi liikuma, saab ka tagasi liikuda. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Nägin oma unelmate töökohta

  1. roland kirjutab:

    Tuleta mulle meelde, et olen Sulle pika kirja e-mailile võlgu, mida koostanud mõne päeva. Seoses aastatetaguse vestlusega Tallinnas. Mälu pole oma teha.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>