Niisama

Kohtumine kolleegiga oli õdus. Ma rääkisin liiga palju. Mulle tundub, et ta on minust liiga palju huvitatud. Ma tundsin, et ta liialt piirab mind või lämmatab. Igatahes… Ma pole kindel, kas ma temaga veel kohtun, kuid otseloomulikult pole ma talle seda öelnud.

Tööl me eriti ei kohtu ja eriti ei suhtle. FB-s ta ikka aeg-ajalt midagi kirjutab.

Kindlasti on keegi huvitatud tema parameetritest/tehnilistest andmetest. :D Ta on minust 13 aastat vanem (sinna 45 eluaasta kanti). Ta ei ole välimuselt atraktiivne, st tal ei ole Brad Pitti nägu. Ta on vabatahtlik tuletõrjuja, ta on hooliv. Ta oleks suurepärane mees ühele naisele, aga see naine pole mina. :D

Ta elab üürikorteris. Mis minu jaoks on natuke hirmutav. Minule annab see signaali, et inimene ei mõtle majanduslikult ette. Ehk siis, inimene on majanduslikult lühinägelik.

Lisaks on ta selles väikses linnas kinni. On rahul selle külaeluga. Mis pole üldse mitte minulik. Vähemalt praegu ma tunnen, et mind lämmataks see pisike, rusuv, kitsa silmaringiga kogukond.

Ma loen oma teksti ja tahaks juba negatiivselt kommenteerida. :D Ma olen küll kasutanud negatiivse kõlaga sõnu ja minu hoiak on natu negatiivne, aga ma ei taha öelda, et see on halb. Pigem… See pole minu jaoks. Praeguses eluetapis ma tunnen, et pole minu jaoks.

Selle kolleegiga rääkides tunnen ma end natuke piiratult, kammitsetult. Ma ei saa teha oma “ulakaid” nalju, sest ta arvab või loodab, et see on tõsi. Pärast on kole ebameeldiv seletada, et tegelikult ma ei taha temaga suudelda ega midagi…

Ma ei saa rääkida temaga elust, filosofeerida. Ta ei ole kunagi mõelnud nii sügavalt elu üle… Ta ei saa minust aru, ta ei mõista mind. Selles mõttes, et ma ütlen talle, et ma ei suuda kedagi usaldada. Ta ütleb, et teda võin usaldada ja kõik. (AM ütleb seda sama ja ometi ma näen, et ei saa.) Seega puhtalt/lihtsalt sõnad minus usaldust ei tekita.

Siis nõuab ta minult, et ma lubaksin talle, et ma ei vihka end enam, et ma armastaksin end. Ta tegi seda väga nõudvalt. Aga see ei muuda aastate jooksul kogunenud viha, tundeid… Tema arvas, et nii lihtne see ongi. Kuidas ma talle selgeks teen, et ma tean, et ma pean ennast armastama ja ma tahaksin seda teha, aga ma ei oska. Juba mitu aastat olen püüdnud, aga ei saa hakkama. Tema käitumine tekitab vaid lisa stressi ja vajaduse näidelda, kedagi, kes ma pole.

***

Jan’le rääkisin Larsist. Mul hakkas kergem, aga ta andis minu tegevusele (kerge) negatiivse hinnangu. Oh, kuidas ma vajaksin pühholoogi, kes kuulaks ja ei jagaks hinnanguid. Lihtsalt kuulaks ja patsutaks kätt, ütleks, et kõik teog ja tundend on lubatud ja neil on põhjus ja need on õigustatud… :D

Ma vihkan ennast. Ma tean, kui tobe see kõik oli ja kui vale. Mis ma teha saan? See oli. olengi tobe ja vale, aga see olen mina.

Tegelikult ei muuda enese vihkamine mitte midagi. Ühiskond mõistab mind hukka nagunii, miks siis ise seda teha. Mul on õigus end armastada isegi siis, kui ma vigu teen. Hea oleks, kui mul oleks mõni sõber, kes mind hindaks koos mu vigadega ja/või perekond.

Ma selgitasin endale, et see juhtus, sest vanaisa surm mõjus mulle laastavalt. Terve aasta on mu peast pühitud. Ma mäletan inimeste vanuseid ühe aastalise veaga. Peaaegu kõik vanused ütlen ma ühe aasta võrra vähemana. Ma ei mäleta eriti, mida ma eelmisel aastal tegin. Enamasti istusin ja vaatasin lage või magasin.

Ma ei tea, kas ma olen sellest leinast üle saamas või läheb see aasta sama rada. :D Praegu ma tunnen, et olen natuke juba ellu tagasi tulemas. Mul on natuke jõudu ja tahet midagi teha ja midagi muuta. Loodan, et enam sii suuri vigu ei tee, aga… Ma olen ju kõigest inimene, vahel lihtsalt proovin 3-4 korda sama viga, lihtsalt, et olla väga veendunud, et see on viga. :D

Jah, tegin vea, aga mul olid rasked ajad. Ja selles veas osales kaks inimest, seega polnud see üksnes minu viga.

Ja mul on õigus end armastada sellegi poolest. Elu läheb ju edasi. Mis seal ikka. :)

***

Enesekindlust pole. Ma juba kahtlen, kas ma üldse midagi teha oskan. Tegelikult ka. Mõtlen, et äkki ongi mu diplomid juba wc-paberi väärtusega/omadustega. :D Nad ütlevad, et kui inimene tunneb end rumalana, siis ta õpib, see on õppimise protsess. Sellisel juhul on ju hea, et ma end nii tunnen. :D

Ma nii tahaksin olla oma erialases keskonnas ja artutleda või lihtsalt kuulata tarku inimesi. Ma mõtlen selliseid, kes on reaalselt targad ja teavad midagi, mitte neid, kes vaid arvavad, et on targad.

Põletan aeg-ajalt küünal ja teen muud hookus-pookust ning unistan ja loodan. Vast ikka saan, mida tahan. Ma tõesti hästi väga tahan.

***

Järgmisel nädalal peaks saabuma mu hariduse hinnang. Saan teada, mis haridustase on mul Taanis. Selle paberiga on vast natuke julgem ettevõtete uksi paotada.

Kirjutasin täiskasvanute hariduse asutusele. Nende ülesanne on juhendada ja nõustada sellistes küsimustes. Küsimus oligi, et kuidas ma saaksin praktikat, kogemust. Ootan vastust nüüd.

Ma pean veel oma kaaskirja disainima (mulle see sõna ei meeldi, sest minu jaoks pole sellel sisu). Peaksin võtma kohe mõnusalt aega ja kohe hästi põhjalikult kirjutama, miks mina olen parim maailmas. :D Veel kogun mõtteid.

Pärast tuleks aktiivselt kandideerida kõik-võimalikele kohatadele. Muidugi tuleks jätkata ettevõtete külastamisega. Võib-olla leian mõned tasuta videod nende lehtedelt. Ja peaksin lisama oma päevakavva erialase kirjanduse lugemise. Tegelikult ma mõtlen International Accounting Standards Board‘i veebi lehe lugemist. (Ma pole seda teinud, sest mind kohutab, et see on liiga keeruline minu jaoks. Olen piilunud ka New Yorgi aktsiabörsi lehte, aga seegi kohutab mind väga.) Üks väga ebakindel jänku olen. Kehva kombinatsioon, ma tean. :D

***

Kokkuvõtlikult: Ma pean taaskord võitlema hakkama. Kogun jõudu ja loodan, et saan ka lisavägesid. :D Kas kõik on pidanud oma elus nii palju võitlema oma koha eest nagu mina? Vahel mulle tundub, et mõnel tuleb see kõik lihtsamalt. Nad oskavad suhelda ja on totaalsed ussid ning vassijad.

Muidugi võib olla asi ka minu suhtumises või hoiakus. Ma nimetan seda võitlemisest oma koha eest, samas need teised nimetavad seda elu/võimaluste nautimises. :D

Mul on vastik tunne kedagi maha teha. Krimpsutada kellegi madalamale haridusele nina või nii. Aga äkki peaks? See annaks enesekindlust, kui ma seda suudaksin… Samas on see nii vastu minu tõekspidamistele.

Tipus on ju ka inimlikke inimesi. Tagasihoidlikke ja toetavaid inimesi. Warren Buffett on üks mu lemmikuid nüüd.

Ma ei hakka teiste mahategemist veel praktiseerima. Ma näen päris palju võimalusi, et end parendada ja ise-endaga konkureerida. Näen võimalusi, et end tõsta, seega pole vaja teisi alandada ega maha teha (enese upitamiseks).

***

Seega: (1) otsin enesekindlust, (2) elialast tööd ja (3) rahu hingele (väga hipilik, aga tahtsin kirjutada).

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>