Seiklusi

Kolleegi, kellega ma kohtusin, nimi on Kristen. Täna tööl me läksime pausilt ära koos, kaks korda. Ja meie taga tulid poolakad. Nad hakkasid kudistama, et me oleme paar ja tegid selle kohaseid märkusi ja mina… :D

Ma võtsin Kristenilt ümbert kinni ja ütlesin, et me oleme nüüd armstajad (pruut ja peigmees). :D Poolakad hakkasid seda häält tegema, mida tehakse komöödiaseriaalides, kui inimesed suudlevad. Ma olin rahu ise. Mul oli ka jumestuskreem peal, seega oli enesekindlust ja punakas põsk ei paistnud välja.

Seevastu Kristen läks näost täitsa punaseks ja tardus mu käte vahel. Siis lasin ma ta vabaks, ta jalutas tagasi ja püüdsi taanlastest mees-kolleegidele asja seletada, aga nood ei tahtnud midagi kuulda. Ma muigasin võidurõõmsalt.

Täna sellest rohkem juttu ei tehtud. Kristen arultes FB-s minuga, et kas meid hakatakse selle pärast nüüd narrima või norima või tögama. Viimane on vist see kõige sobivam sõna.

Me rääkisime sellest või sellisest olukorrast. (Üks kord ma kallistasin teda kantiinenis, aga siis olime vaid meie.) Ma hoiatasin, et see võib juhtuda ka avalikult. Ma olen kord juba selline. Ta vist ei uskunud. :D

Igatahes, täna panin ma ta piinlikku olukorda. Ma ei tea… Ma naudin, kui mehel on piinlik. Nagu positiivses mõttes või häbelikkusest piinlik. Nad koguvad end kiiresti ja neile on see muljet avaldanud, aga see hetk, kus isegi selline isane lõvi läheb näost punaseks ja kohmetub korraks… See on hindamatu ja ma tunnen end nii võimukana ja oi, kuidas mulle võim meeldib. :P

***

Ma ei tea, kas jutt liikus edasi ja kui kiiresti see liikus. Aga täna oli Lars häirivalt sageli minu vaateväljas. See on paganama raske mulle. Tahaks midagi öelda, tahaks karjuda, nutta, sõimata, peksta… Aga ainus, mida ma saan endale lubada on eiramina. Seega näitlen ma, et ma ei näe teda, ei kuule, ei saa aru… Aga sisimas keen. Kaua ma sedasi jaksan, ma ei tea.

***

Natuke kurvemat teemat ka.

Lugesin kirjanik Margus Karu kohta ja depressiooni kohta. Kui tema surma-uudis ajalehes oli, siis jäi see mulle silma, aga see ei tekitanud mingeid emotsioone. Nüüd… Lugesin, et tema lähedased ja sõbrad igatsevad teda.

Hakkasin uurima, et mis siis juhtus… Ja tema lugu on üsna sarnane minu looga. Või noh… Väike osa… Ma pea mainima, et paganama ilus mees oli. Oleks ma vaid seda teadnud, oleksin ta endale “koduloomaks” võtnud. Oleksime üks-ühe võidu surmast ja elust rääkinud.

Mul ei ole diagnoositud depressiooni, aga ma tajun, et mingid ilmingud mul on. Ma toimin väilselt ok-lt. Käin tööl, suhtlen teistega. Ma pole seltskonna hing nagu tema seda oli, aga vahel ma eksisteerin halli hiirekesena teiste keskel.

Mulle meeldib ka lihtsalt ära kaduda (suurtelt üritustelt, FB messengerist… muudest jutuajamistest). Lihtsalt lähen vaikselt ära, hiilin minema. Seega on see mulle väga tuttav olukord. Ja ma olen selles ka üsna vilunud. Muidugi see on minu enda arvamus.

Tema hirm oli, et ta läheb hulluks, et kaotab kontakti reaalsusega, hakkab elama oma fantaasiates või arvab, et tema elu on üksnes fantaasia, mitte reaalsus. See oli see osa, mida ma ei mõista.

Minu hirm on, et ma olen liiga naiivne ja mehed kasutavad mind seetõttu “seksileluna”. Et keegi ei armasta mind ja mulle öeldakse ilusaid asju vaid seetõttu, et saaks koos minuga voodisse ronida. Kusjuures vaid üks kord. Et rohkem polegi vaja. See on haiglane…

Noh, ja ma tunnen end väärtusetuna ja ebaolulisena, et olen olen vaid teistel jalus. Need tunded olid meil samad. Ma mõtlen, et ta tundis sama moodi.

Tema rääkis avameelselt oma suitsiidi mõtetest ja otsis abi ning ütles, et ta ikka tahab ise hakkama saada ja arvab, et saab hakkama, et ta hoidub enesetapust.

Ma viimasel ajal räägin ka palju surmast ja enese vihkamisest. Mitte küll perekonnaga, aga mõne teise inimesega.

Mina ei ole kordagi depressiooni deagnoosimiseks artsi poole pöördunud. Pärast lahkuminekut, küsisin ma tablette, et magada, sest kõrgkoolis oli vaja käia ja seetõttu oli vaja magada, kuid ma ei suutnud ja kui mitu päeva pole korralikult magada saanud, siis hakkab katus natuke sõitma. Ma võtsin Xanaxit umbes ühe nädala jooksul ja pool tabletti enne magama minekut. Rohkem polnud vaja. Edasi oli raske, aga ma suutsin toimida.

Ja sedasi ma olengi toiminud. On tõuse ja mõõnu. Viimasel ajal on mõõnu rohkem kui tõuse. Püüan tuvastada põhjused ja lihtsalt toimida.

M. Karu viimane raamat või selle sõnum… Ma pole seda lugenud, aga kui tema õde ja sõber seda kirjeldasid ühes saates… Igatahes… Ma tunne ka, et ma ei sobitu sellesse ühiskonda. Ma olen nii raamist väljas. Kord olen ma antiik-nunn, siis kirglik-punapea ning seejärel depressiivne-vanaema. Jah… Inimesed minu ümber pidevalt ütlevad: “Ma poleks seda sinust uskunud.” Nii positiivses, kui negatiivses võtmes. “Sa üllatad mind igapäev.”

Ma ei tea, kes ma olen või mida ma tahan. Kui ma leian kellegi, kellega jutt klapib, siis kõik läheb nagu hästi ja ühest hetkest ma keeran täitsa ära. Ma hakkan kahtlema tema igas sõnas. Ma arvan, et ta valetab, et ta manipuleerib minuga, et ta kasutab mind vaid ära jne… Ja minu kahtlus paistab välja. Ning lõpuks blokeerib see inimene mu ära. Kirjutab virtuaalse sildi “see on täitsa hull”. :D

Ma arvan, et ma olin teismelise eas pikalt depressioonis (mu ema oli ka, ju ma nakatusin temast). :D

Mul on ka väga kahju, et M. Karut enam ei ole. Mul oleks palju küsimusi ja teemasid, mida tahaks temaga arutada, aga enne ma teda ei tundnud ja nüüd pole mul enam võimalik teda tundma õppida. Jäin hiljaks. Alati jään ma hiljaks. :)

Igatahes. Tema lugu lugedes, ma natuke samastusin temaga. Kuid lõpuks jäi mu pähe kõlama vaid üks küsimus. Miks tema on surnud ja miks mina elan?

Palju aastaid tagasi sattusin ma youtubes ühele videole, mis oli tehtud ühe noore tüdruku mälestuseks. Taas, väga ilus tüdruk oli. Teismeline. Oli poisiga klubis tülli läinud, poiss jättis ta maha ja tüdruk hüppas kodu aknast alla (enne oli vist emaga tüli). Üks sekund ja kõik.

Olen lugenud ka ühest naisest, kes hüppas rongi ette ja kaotas jalad, aga jäi ellu. Nüüd elab ilma jalgadeta, aga on abileus ja on isegi tänulik oma elu üle, selle uue võimaluse üle, olgugi, et ilma jalgadeta nüüd.

Seega ma mõtlen, et need, keda ei ole, oleksid ka õnnelikud, kui neile oleks antud veel üks võimalus.

Ja siis mina… Ma olen mõelnud rongi ette hüppamist, arvasin, et see on 100% või 99% tõenäosus surra silmapilkselt. Aga see jalgadeta naise lugu hirmutas mind. Mina ei suudaks küll jalgadeta elada. Ma olen praegu füüsiliselt ok, aga tunnen end nagu vigane. Seega ilma jalgadeta ei saaks ma hakkama.

Auto peale ma ka ei looda, sest on palju lugusi, kus inimene on end vigaseks sõitnud, seega selle puhul on üsna suur tõenäosus vigaseks jääda… Ja suremise tõenäosus on väiksem. Kuigi eestis on üks koht, mis võtab nagu vikatiga. Anyway… See meetod on minu menüüst väljas.

Teine variant oli jääkülm vesi. Toona mõtlesin Emajõe peale. Aga siis ilmus lugu, et üks neiu hüppas vette ja üks noormees läks teda päästma. Noormees hukkus, neiu päästeti (süda talvel). Seega pole ka see variant eriti kindel.

Nii ma siis toimingi siin.

Tablette olen ka proovinud. Mingeid suvalisi valuvaigisteid mingi 7-10 tükki. Uimaseks jäin, aga ära ei surnud. :D

Autoõnnetuses olen ma olnud. Mu koljuluus oli auk ja mõra, nüüd on see metalliga parandatud. See oli väga ammu, olin siis 12-aastane. Juba seepärast ma sellele autoga sodiks sõitmisele ei panustaks.

Ma elan, sest ma pole leidnud veel toimivat kindlat meetodit, kuidas lõpetada elamine. Plus see, et ma toimin, saan aidata vaeseid, kodutuid kasse ja koeri, praegu aitan oma vanemaid. Nad on mul natuke… teistsugused. Neil peab silma peal hoidma ja rahaliselt vahel natuke aitama… teine generatsioon.

Mul on minu väike hobi, selleks on oma vanemate eest hoolitsemine. Peamiselt rahateenimine. :D

Tavaliselt, kui mina räägin oma suitsiidsetest mõtetest, siis äeldakse “ära tee seda”, “see on rumalus”, “viska see tobe mõte peast välja”. Püütakse blokeerida need mõtted. Jah, nad suudavadki seda, vaid lühikeseks ajaks. Kui ma üksi jään tulevad need tagasi. Lõpuks ma ei tahagi nendega sellest rääkida, sest ma tunne, et nad ei mõista, nad ei toeta mind. Nad on minu vastu…

Seega… Mul on vaid teooria, ma pole seda katsetanud ja see on natuke riskantne teooria… Aga… Mina istun üksi ja mängin oma peas kogu selle enesetapu stsenaariumi läbi. Tavaliselt tulevad mulle pisarad silma, kui ma kujutan ette, kuidas ema nutab ja hakkab end süüdistama, kui saab teada, et mind enam pole… Isa muutub veel närvilisemaks ja surub oma tunded alla. Ta on vihane enda ja minu peale ning hakkab end välja elama nende peal, kes veel tema ümber on.

Siis tulevad mulle pisarad silma ja ma mõtlen, et seda ma ju ei taha. Olgugi, et mind enam pole, aga see pole ka see, mida ma tahan. Jah… Seega olen ma mõelnud, et kui ma olen kaugel ära ja ma ei suhtle nendega eriti. Aastas korra saadan sõnumi või nii… Et kui ma siis ühel aastal enam ei vasta ja järgmisel ka ei vasta… Midagi nii, nagu see neiu, kes tuvastati 20-30 aastat pärast tema surma (tema puhul oli tegu tapmisega). (Tema elas vist Ameerikas, tema õde elab Kanadas, aga on Eestist pärit).

Muidugi mina olen nii palju naiivne, et ma vahel usun või loodan, et see suur õnn tuleb minu õuele ja jääb kauemaks. Lihtsalt tuleb olla kannatlikum. :D

Igatahes… Mina toimin ja füüsiliselt elan (vaimselt olen natuke koomas). :) Aga neid teisi enam ei ole. Natuke kardan, et kas minust saab ka üks nende teiste seas. Praegu arvan, et ei saa. Aga mul pole õrna aimugi, kuidas neil oli kaks hetke enne surma. Kui lähedal olen mina sellele?

Oma silmaga nägin, et surm on üks sekund. Minu vanaisa. See tähendab, et kui mul on ühel hetkel hästi halb olla. Vaimselt vasardab peas, et olen väärtusetu, laisk, rumal, litsakas jne… Siis teen midagi ja kõik… Ma vahel teen rumalaid asju. Vaid üks sekund ja ning siis nutan aasta või kaks. :D

Kunagi keegi küsis, kas ma elus midagi kahetsen kah… Jah… nüüd ma kahetsen, aga kui ma poleks seda teinud, siis oleksin kahetsenud, et ma seda ei teinud. Tean, et aeg läheb edasi ning siis on kergem leppida olnuga. Siis enam ei kahetse, siis naeran oma lolluse üle. :D

***
See oli üks avameelne ja hell postitus. Ma väga loodan, et see pigem hoiab inimest tagasi. Et ta mõtleb veel kümme korda enne, kui teeb ja siis veel sada korda ja lõpuks siiski ei tee enesetappu.

Lugesin just, et üks pururikas naine tegi enesetapu, sest mees nõudis lautust (New York). Naine jättis tütrele kirja, et isa on süüdi. Jutud olid, et naisel oli aastate pikkune depressioon ja mees ei suutnud enam nii elada… Tal oli minu unistuste elu. Jah, see seletamatu must auk kosmoses (loe depressioon). See on tõsine ja ohtlik… Ma ei mõista hukka. Samas ei mõsita, ei saa aru miks…

Aga mul on nii paganama kahju, et elusid ei saa vahetada… :D Ma läkesin hea meelega oma depressiooniga tema ellu ja ta võiks siis minu ellu tulla. Äkki oleksime mõlemad lõpuks rahul… Mul on raske leppida, et üks inimene lõpetas minu unistuste elu. Tegi haiget oma tütrele võttes temalt ema ja tekitades viha ja põlguse isa vastu, seega mõlemad vanemad on läinud. Milles see laps süüdi oli? Jah… depressioon ei mõtle, kuid kahjuks tegutseb…

***

Vabandan nende kurbade mõtete pärast. Minuga on ok. Ma olen väsinud ja kui välja puhkan, siis olen krips ja kraps jälle.

Hoiame mulle jätkuvalt pöialt, et see õnn ikka minu õuele tuleks ja hästi suur oleks. :D Taas sain ära-õtleva vastuse, maksuamet ei pea mind pädevaks, haridusest ei saa küll puudu jääda (Taani riik tunnistab mu magistrikraadi), seega tuli puudu kogemusest, samas ma tean, et nad võtavad inimesi, kes käivad kutsekoolis või kes võtavad gümnaasiumi ärilise kallakuga koolis. Seega, mulle väga tundub, et mu võõrnimi ei sobi. Tahaks protsessida. Aga ei veel… Ma ei hakka end haletsema. Ma otsin kõvemad relvad ja proovin uuesti.

St kirjutan ilusama kaaskirja, käi end näitamas (viisakalt ja riided seljas) ja näitan neile oma dokumente ja Taani haridusministeeriumi otsust, hinnangut… Ai, saatanad, Minny jaoks ei ole “ei” vastus. Minu sõnastikus seda ei ole. :D Ma ei aktsepteeri eitavat vastust. :D

***

Ma rääkisin Jan’le, et oma eelmise suhte algusfaasis pakksin ma oma eksi asju iga tüli käigus. Üsna tüütu oli, neid oli mitu korda kuus, pea iga nädal. :D Siis ma ütlesin, et kui ma närvi lähen, siis hakkan tema asju pakkima, et mis ta siis teeb. (Olime tema majas.) Ta ütles: “Noh, mis ma siis ikka teen, eks ma siis magan autos.” Tore. Poiss on õppimisvõimeline. Minny ei aksepteeri “ei”-d. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>