“Crazy” nagu alati

Ma ei tea, kas hormoonid möllavad või hakkan vanaks jääma või mis see on… Aga ma ei suuda enam seal töötada. Otsin paaniliselt võimalusi ära tulemiseks.

Reedel ma tundsin end nagu idioot seal. Ma olin väga lähedal, et nende peale karjuda. Ma olen juba 2 aastat arvanud, et mina olen see loll ja idioot, et neil on õigus. Mõnikord on väga raske leida nende rumalustele või idiootsustele põhjendus või põhjus…

Ma olen rääkinud inimestega väljast poolt seda ettevõtet. Nad ütlevad ühest suust, et ma ei ole idioot ega sitt ega loll. Pigem saan just positiivset tagasisidet.

Tagasisidet olen saanud väga erinevatest kohtadest ja ma pole isegi mitte küsinud seda. (Nt minu hambaarst, uued tuttavad, kohtumised metsas (kui koeraga jalutan)…).

Ma ei suuda enam end idioodiks pidada. Ma ei ole seda. Ainus koht, kus mind selliseks peetakse on see neetud ettevõtte. Mul on palju konkreetseid fakte väljast poolt ettetvõtet, et ma ei ole idioot. Seega, ma ei ole seda. Neil, seevastu pole peaaegu ühtegi fakti, mis tõestaks, et ma olen idioot. Jah, kaks aastat tagasi olin ma seda, tegin vigu, aga ma olen tohutult arenenud, aga nad ei näe seda. Nende aju ei suuda aktsepteerida, et üks inimene võib kahe aastaga nii hüppeliselt areneda. Neil on mingi kivistunud ettekujutus minust (minu algusaegadest) ja see on nende ajusse sisse põletatud ning nii nad mind näevad. Ma ei saa seda muuta. Mul pole ka kuhugi kaevata, sest lahendusena pakutakse: “Ära kuula neid! Las nad räägivad!” “Ei,” kaua ma end maha surun ja lasen neil rääkida ning mind alandavalt kohelda. Kui kaua nad end tõstavad, minu maha peksmise arvelt… Kui kaua?

Ma püüan enda viimaseid raasmeid kokku koguda, rahulikuks jääda ja sõbralikult lahkuda. See on minu soov. Võib-olla on neil õigus ja ma olen idioot, siis maandun ma ringiga seal uuesti ning töötan ka 30-40 aastat. Hoidku jumal mind selle põrgu eest! Ausalt.

***

Ma arvastasin, et mul on haigus või foobia. Teinekord on mul tungiv vajadus, kellegagi rääkida, kommunikeeruda ja kui too vastab, et praegu ei saa (töö või midagi), siis lähen ma endast nii välja, et kustutan kontakti ja edaspidi eiran teda.

See on mul juba eksi ajast. Tal oli teine foobia, et kui minu kõnedele 3 sekundi jooksul ei vasta, siis koju tulles on asjad pakitud ning üks isik, mida kirjeldab hästi “pilt on aga häält pole”. Ma võin olla vihane pikkaaega. Aktiivselt vihane 1-2 nädalat, aga passiivselt isegi aastaid. Nt Lars kannatab mu vaikuse/ignoreerimise/vältimise-streigi all juba aasta. Ei paista kusagilt, et see hakkaks lõppema. Ei ta ei kurda. Tal on ilus uus elu.

Igathes, see foobia on vist nii tõsine, et ilma kõrvalise abita see ei muutu. Ja kuniks see ei muutu, ei saa mul olla sõpru ega kallimat, sest keegi ei suudaks mind sellisena taluda. Aga ma võin ju leida elu ilu ning võlu ka üksindusest. Minu kuri teisik peeglis on üsna truu kaaslane mulle. :D

***

Olen selline äärmustesse langev inimene. Kui mulle öeldakse, et sa võid igalajal mulle kirjutada ja ma alati vastan, siis ma kohe proovin. Ja kui see pole nii, siis vihastun. :D Ma suudan alati leida kõige ebasobivama aja. Mul on alati kriis just siis, kui teistel on kiire. Oh, minu segast peakest.

Aga jah… Tunnistan probleemi ja püüan sellega elama õppida. Vähem internetti ja sotsiaalmeediat. Saan hakkama. :)

***

Kõik läheb veel hästi, sest teisi variante ma ei aktsepteeri. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele “Crazy” nagu alati

  1. A. kirjutab:

    Mis tähtkuju Sa oled?

  2. Kairi kirjutab:

    Ma avastasin Su blogi alles mõni aeg tagasi, mind paelus fakt, et elad Taanis. Olles ise Taanis elanid mõnda aega, tulevad paljud asjad nii tuttavad ette. Just taanlaste olemus.
    Aga selle postituse kohta tahtsin öelda, et tundsin ennast nii paljus ära. Just see ignoreerimise koht kui ma ei saa tähelepanu just siis kui mina seda soovin. Aga ma ei piirdu kontakti kustutamisega, ma kustutan ennast igasugusest sotsiaalmeediast, et keegi minuga ometi ühendust ei saaks. Nagu tahaks end maailma eest ära peita. Läheb natuke aega mööda, hakkan mõtlema, et äkki keegi muretseb kui minust üldse ei kuule. Väga tihti mõtlen, et kuidas inimesed mu ümber ei mõtle, et ma peast täitsa sõge ei ole????

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan!
      Tore on teada, et ma ei ole üksi (selline “eriline”, nagu taanlased ütlevad). :)
      Minul on tohutult raske teistele selgitada, miks ma nii tunnen, et mida need kolleegid, siis teevad. Need pisikesed asjad ja hoiakud (kehakeel, hääletoon). Räägitakse, et 75% infost saadakse hääletooni ja kehakeele kaudu ja kõigest 25% on suuline osa. Aga tõendada saan healjuhul vaid seda suulist osa.
      Minu põhjendused kõlavad üsna tobedalt. “Ta vaatab mind ja tema silmis on viha ning põlgus.” “Tema hääletoon oli mõnitav.” jne… See teeb natuke abiduks. Kuulan end (oma põhjendusi) ja naeran enda üle, et mismõttes ei saa nendega koos töötada. :) Aga kui selle sees olla päevast päeva, siis hakkab mõistusele.
      Päeva lõpuks tunnen end tühisena ja nagu kord mainiti, et olen “sitt”. Nii ma end tunnen seal. Seega midagi on seal, mis minu mõistusele hakkab, aga ma ei oska seda põhjendada ja raskusi on ka selle kirjeldamisega.
      Igatahe… Panin lõpu-kuupäeva paika ja homme annan paberil ära. Vahetan keskkonda ja loodan, et läheb väheke paremini. :)

Leave a Reply to Kairi Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>