Üksi

Rune (nr 3) on mu unustanud. :( Tal on kiire. Sellel esimesel Runel on ka koguaeg kiire, too passib oma koeri. Keskimne Rune (Rune nr 2) on minust liiga kaugel ja ta natuke kiirustab kaaslase leidmisega. Temaga ei klappinud jutuajamine. Toona polnud mu taani keel piisav.

***

Järgmine nädal on viimane nädal, mil ma töötan kõik 5 päeva. Püüan üle elada. Ettevõttel ei lähe hästi. Lestakala hind on väga kõrge, kuid see on peamine kala, millega me tegelema. Ühesõnaga, toorkala osakonnas tööd pole, seega pean liini peal töötama.

Lars läks vist puhkusele, esmaspäeval teda pole vähemalt. See on hea. Aga tema tibud pandi esimesele linile ja mind ka. Ma olen üks vastutavatest töötajatest. Ma mõtlen, et Larsi tibud on agentuuritöötajad ja nad vist ei ole esimesel liinil töötanud (väike erinevus, aga mitte suur). Esmaspäeval pean mina ja Henriette Larsi tibudel silma peal hoidma ja hoolitsema selle eest, et pakkimise lauad oleksid valmis tibude tulekuks ja et tootmine sujuks. Marionil (liini ülemal) pole aega sellega tegeleda.

Ma ei taha sellist vastutust. Ma olen töö üles öelnud, kõik teavad, et ma olen rumal ja loll, miks nad mu siis sinna topivad. Aru ma ei saa. Aga mis seal ikka. Ma vaikselt sahistan oma sussi edasi, palju pole enam jäänud.

Kui toorkala pole, siis on vabrik nii vaikne. Selline tunne, et kõik hakkab kokku kukkuma. Ma ei mäleta, kas eelmisel aastal oli ka nii pikk toorkala põud nagu sellel aastal. Ma mõtlen suve perioodil, kui on kõrghooaeg. Igatahes… Ma tunnen, et sain sealt õigel ajal minema. Samas tehase olukord võib ju paraneda, kuid… Hea tunne on, kui olen teinud igati õige otsuse. Kohe mitmest punktist vaadates õige otsuse. :)

***

Üks päev tegin  nalja ja ütlesin Kristenile “Tere kallis” (taani keeles). Anne Mette oli ka seal. :D Nüüd kõik norivad minu ja tema kallal. Mina ignoreerin ja ei saa aru, aga Kristen peab sellega tegelema. Ta paistab seda nautivat. Mulle tundub, et ta arvab, et mul on tema vastu salajased tunded. Kahju kohe poisist (mehest, 45 aastane). Püüan end tagasi tõmmata.

***

Ma vist pole kirjutanud sellest. Ma olin veendunud kõik see 2 aastat, et Lene ja Christjan on paar. Ma arvasin, et Lene on minust noorem (ca 27-28) ja Christjanit pidasin natuke vanemaks (ca 27-28), seega nagu sobiksid hästi. Ise veel mõtlesin, et on ikka ideaalne paar, tööl hoiavad nii lahku ja ei too koduseid tülisid tööle kaasa jne… :D Tegelikult on Lene 38 ja Christjan 25 ning nad ei ole paar. Lene elukaaslase nimi on Kristjan ja ta ei tööta meil. :D Oh… Ma olin nii rumal.

Ma mäletan, et kui ma veel agentuuritöötaja olin ja meil oli söögisaalis istumine, siis see Christjan istus minu vastu (ja mitte Lene kõravale). Ma tundsin end natuke kohmakalt, et miks Lene mees minu juures istub.

Paar kuud tagasi mina ja Christjan trehvasime ning ta naeratas mulle nii laialt ja soojalt (kergelt flirtivalt). Ma peitsin oma silmad ja kiirustasin minema. Mõtlesin, et mida ma küll valesti olen teinud, et Lene mees mulle niiviisi naeratab. Natukese aja pärast tuli Lene mulle vastu ja ma tundsin kerget süüd. Ma tean, et imelik. Ja nüüd selle uue info valguses on see üldse tobe.

Aga tööl nagunii pole veel piisavalt draamat, eks ma pean siis ise rohkem asju välja mõtlema.

Ma ei saa olnut muuta. Läks nii, siis läks nii. Olin rumal, mis seal ikka. Elu läheb edasi. :D

Christjan on metsikult ilus poiss. Tal on selline hästi hoolitsetud välimus. Mitte gei, aga selline naistemees või naiste lemmik. Ta on hästi natuke alfa. Aga tal olevat kaks töökohta ja ta on kooner (koonerdab rahaga). Ühesõnaga, tal pole aega naist otsida. :D Nii ideaalne mulle, aga sutsu noor. :( :D

Ma püüan nüüd vähem oletada ja arvata ning hoian üldse oma suu kinni. Praegu ei tule mu suust küll midagi asjalikku välja. Ainult jama. :D

***

Inge läks puhkusele. Kolm nädalat on ära. Seega ma temaga enam ei kohtu. Jee… Ta muutus juba võimatuks. Reedel pidin temaga koos töötama. Terve päev koos. See vingumine ja ilkumine… Minu vaesed kõrvad. Aga ma ei nutnud. Hoidsin oma suu kinni.

***
Ma ei kannata, kui naerdakse inimese puude üle või aetakse inimene närvi ja siis naerdakse tema ebaõnnestumise üle, sest kui inimene on närvis või kardab, siis ikka asjad kukuvad ja tekivad vead. Mulle ei meeldi ka, et nad naeravad nende vanakeste üle, kes on natuke aeglased. Meil on üks Lilly, ta on haige, aga hästi vaikne ja teeb nii hästi kui saab. Aga Inge kommenteerib ka teda valjult. Või teeb oma teravaid ja solvavaid nalju.

See kuidas nad mõnitavad välismaalasi, neid, kes keelt ei oska. Taanlaste jaoks on see naljakas ja ok, kuid mina ei suuda sellist asja aktsepteerida. Võib-olla ei mõista ma nalja, olen liiga tõsine inimene. Ma ei tea. Igaljuhul olen ma vales keskonnas, kuid see probleem saab lahendatud. Kõigest 9 päeva veel pean töötama seal ja see nõid Inge on ära.

***

Solvusin Jan-i peale. Iseenesest pole nagu põhjust, aga… Tal on ka kiire, aitab oma vanemaid. See on ju armas. Aga kui mind lükatakse juba kolrm korda edasi, siis ma enam ei taha. Pigem öelgu, et on kiire ja kõik. Pole mõtet rabada end ribadeks. Perekond on tähtsam, sellega olen ma väga päri.

Igatahes… Ma püüan ise hakkama saada. Olen rohkem üksi. Võib-olla teen palju vigu, kuid sedasi ju inimene õpibki. Seega kõik on ok. Aga… Ma olen nii pikkaaega üksi olnud. Mul hakkab endast juba villand saama. :D

Ma ei tea, kas see on liiga egoistlik, et nõuda endale tähelepanu ja aega. Mul on alati raske leida see piir, kunasest on ok ja kunasest on liiga palju. Ma näen, et mehed seovad end pigem naistega, kes nõuavad neilt rohkem. Kes näägutavad ja ütlevad, mis nad tegema peavad. Jah, need samad mehed kurdavad pärast, et naine viriseb kodus, aga need naised on valitud. Neil on jõudu ja iseloomu.

Mina olen pigem vaikne. Teen ise nii palju kui saan. Surun hambad risti ja ütlen, et kui on vaja peret aidata või sõpru aidata, siis ok. Küll me leiame mõne teise aja. Aga kui see “enese ohverdus” kisub juba pikale. Et mind on jäetud tahaplaanile nädalaid ja kuid (aastaid), siis enam ei näe mõtet. Tekib selline väärtusetuse tunne. Justkui, ma polegi väärt kellegi aega. Või päeva meeldivamat aega (enne lõuna ja lõuna). Minu jaoks on ainult õhtud, kui ma olen väsinud ja soovin magada, puhata.

Mulle on nii vastumeelt see nõudmine. Eks see ole ju suuresti see enesekehtestamine ja seda saaks teha ka meeldival moel, kuid mul puudub kogemus… Just kui nõua kelleltki “Palun armasta mind!”. Kas see ei peaks olema vabatahtlik tegevus? :D

Jah… See neetud vaimne madalseis. “Keegi ei armasta, keegi ei hooli, olen kõigile jalus ja koormaks, teen kõike valesti ja olen üldse mõttetu.” :D Ma jätkuvat ootan seda päikest pärast vihma. :D Neid paremaid aegu. Vahel kipub see lootus juba kaduma. Viimastel aastatel on olnud neid paremaid aegu väga harva. Kisub kuidagi mustaks kätte. Kergelt juba kahtlen, kas neid paremaid aegu minu jaoks enam üldse on. :)

Aga elame ja näeme. :) Siiski olen uudishimulik. Tahan ise veenduda, et kas need paremad ajad siis tulevad või mitte. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Üksi

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    “Keegi ei armasta, keegi ei hooli, olen kõigile jalus ja koormaks, teen kõike valesti ja olen üldse mõttetu.”—Oot-oot, kus see Rinaldo või Robert või Roland nüüd ongi?
    Aga mis sellesse “See kuidas nad mõnitavad välismaalasi, neid, kes keelt ei oska” puutub, siis meenuvad meie venelased Eestis.Ei seedi neid isegi, aga pole kunagi kuulnud, et venelased kellegi kallal keele viltu rääkimise pärast näägutaks, küll aga on eestlased seda teinud iga kell ja suure naeruga…

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>