Palju on juhtunud

Homme on viimane tööpäev. Lars on tagasi puhkuselt.

Mina saan tädiks detsembris või jaanuaris. Vanem vend põhjustas selle. Emale minia väga ei meeldi. Minule on ta kohe täitsa vastukarva.

Vanem vend tuli Eestist autoga S-i sünnipäevale. Pruut ja selle kolm last ka kaasas. Sõitsid mingile objektile otsa. Arvavad, et loom, aga polnud verd ega karvu. Mina ja Jan arvame, et kivi või midagi sellist.

Radikas läks katki. S.o teisipäeva öösel. Kolmapäeval sain Jani abiga uue radika ostetud, see saabus neljapäeval. Jani abiga vedasime auto tema juurde.

Neljapäeval sõitsin mina perekonnaga ringi ja tema võttis radiaatorit maha. Ta on mul lausa ingel.

Minu vanem vend ja tema pruut olid tänamatud. Ma tundsin end mõttetuna. Jooksin ringi ja lahendasin käigupealt probleeme, aga sealt tuli vaid negatiivseid kommentaare. Lõpuks ma lihtsalt…

S on seisukohal, et mina rikkusin tema peo ära (sest ei võtnud sellest osa), aga mina just arvasin, ma olen üleliigne ja parem, kui silma alt kaon.

***

Ma mõtlen seda ikka veel. Ma rääkisin temaga. Ma ütlesin, et tunnen, et olen tal ees. Ta hakkas end õigustama ja rääkima kui raske tal on, kuid ta ei lükanud seda väidet ümber.

Tema lootis, et ma aitan tal maja parandada, kui ma teda õigesti mõistsin siis jutt käib rahalisest abist. See ei lähe väga minu tulevikuplaanidega kokku.

Me tülitsesime. Ta nähvad, et minu vanema venna tänamatu pruudiga on ka parem suhelda kui minu või mu vanema vennaga. Too karjub, aga vähemalt ütleb kõik välja. Ma tundsin end taas, nagu prügi.

Ta kiidab end. Lisaks on ta seisukohal, et nooremad vennad on normaalsed, sest neil on normaalsed kaaslased. Ma püüdsin S-le öelda, et äkki on nad seda, sest mina kasvatasin neid. Aga S ei näe minu osa selles.

Ta on nagu pime minu suhtes. Ta ei taha ega suuda tunnistada, et mul võib õigus olla, et ma olen tubli.

Ta räägib, et terve pere kummardab mind ja peab minu sõna seaduseks, kiidab mind. Tema suust kõlab see nagu ta oleks kade mu peale. (Hääletoon oli nii.) Ta justkui võistleks minuga, aga ei saa kuidagi olla minust parem. Seega otsib ta pingsalt minu vigu. Näeb üksnes minu vigu.

Tegelikult oleme ju ühes paadis, üks perekond. Võiks ju natukenegi uhke olla, et tal selline tütar on, aga ei. Iga minu võit tundub talle kaotusena.

Ütles, et tema ei ole nii tark nagu mina ja ei ole kõrgeid koole läbi käinud ja ei oska nii hästi rääkida nagu mina. Justkui ma oleksin kuskil teises kastis. Ei ole tema ja tema poegadega samas kastis.

Ma ei ole ju ninakas. Ma ei pea end targaks. Ja ma kohe üldse ei oska inimestega suhelda. See on kindel. Tema on suhtlemises osavam.

Mina oskan end analüüsida, ma otsin oma tunnetele põhjuseid, püüan mõista ka teisi. Miks nad üht või teist teevad või ütlevad. Ma olen vaikne ja vaatan ringi ja seetõttu võib-olla näen rohkem kui tema. Aga see ei tähenda, et ma olen parem või targem. See pigem tähendab, et me oleme erinevad. Mis ka ei ole halb.

Ta pidevalt tõstab nina püsti ja kiidab, et me oleme nii tublid, sest tema läks omal ajal välismaale tööle. Või me saime endale kõike seda lubada, sest tema rügas tööd teha, oma tervise arvelt. Mis kõik on ju õige.

Siis taas süüdistus või etteheide. Et tema on oma tervise tööga rikkunud, et mina saaksin ülikoolis käia. Või et tema konto oli püsivalt miinuses minu pärast. Ma ei tahaks sellega nõus olla, sest ma kandsin tema arvele 25000 DKK ja arve oli nullis, aga tema hakkas asju ostma. Oma ära tegema jne…

Muidugi olen mina süüdi, et tema äri ei edenenud, sest mul on ju see haridus. (Mitte et Taanis on taanikeeleoskus oluline või peaks vähemalt maksusüsteemi tundma.)

Lõpuks. Ma tunnen, et ma jooksen peaga vastu seina. Ta on ka juba loobunud minuga kontakti saamisest.

Nüüd tunnen vajadust psühholoogiga vestelda. On tekkinud juba küsimusi ja on tekkinud hägune pilt olukorrast minu ja S-i vahel.

Muidu ma olen ikka end süüdistanud ja mõelnud, et viga on minus. Kuid nüüd ma näen, et lahendust takistab hoopis S-i hoiak.

Ma tean, et ta sisimas süüdistab end. Et ta loobus minust, kui olin väike. Jättis mu Haapsalusse raviasutusse. Tal polnud aega ega jaksu kolme pisikese lapsega arstide vahet joosta ja mind ravile viia. Toona polnud autot ja isa polnud meist üldse huvitatud. (Väikevend 0; keskmine vend 2 ja mina 4). Meie kunagine naaber käis mind seal vaatamas. Kusjuures mina seda eriti ei mäleta ja ma ei süüdista teda.

Minu arust ma isegi ei nutnud tookord, olgugi, et olin pisike. Aga ma ei tea ka.

Ja siis ütles, et isa pidi meie juurde jääma, kui tema on välismaal tööl. Ta ei teadnud, et isa läks ka minema. Meie ei tohtinud öelda, sest isa keelas ja me kartsime teda. Kusjuures olime õnnelikud kui isa läks, sest ta vaid karjus meie peale, ilma põhjuseta.

Mina mõistan, et S tegi kehvas olukorras parima võimaliku otsuse. Kuid ta ise tunneb end süüdi ja püüab meeleheitlikult otsida kinnitust või tõestust, et see oli õige ja vajalik ja kasulik.

Ma arvan, et ta ise mõistab end hukka ja samas püüab pingsalt ise endale tõestada, et ta pole halb… Ja siin ei oskagi ma teda aidata. See, mis ta ütleb, (suust välja ajab) ei ole (tegelik)probleem. Tegelik- või see tuumprobleem on see, mida ta mõtleb, aga ta põgeneb oma mõtete eest ja peidab neid.

Ta väldib seda teemat ja ta ei taha kuuldagi, et ka minul oli raske (vendadest ei tea ma suurt midagi). Me ei räägi sellest. Oleme ju nii tugevad ja iseseisvad. :D

Kui ma püüan, oma segast olekut või jõuetust midagi teha, põhjenda lapsepõlves läbielatuga. Eesmärgiks on, et ta minu “laiskust” mõistaks. Tema tunneb vist etteheitena talle ja hakkab end õigustama (mind süüdistades – mulle tundub et süüdistab ja heidab ette).

Tegelikult soovin ma vaid, et ta armastaks ja mõistaks mind ka siis, kui mul on vaimne tagasilangus.

Tema püüab oma süütunnet matta, rääkides sulle, kui raske tal on ikka olnud ja mida kõike on ta minu heaks ohverdanud.

Tihti ma tunnen, et ta arvab, et raha näitab tunnete suurust. Ma ei saa väga kurta füüsiliste asjade puudust. Ma ei vaja palju ja seetõttu on mul olnud rohkemgi kui vaja. Kuid mul on olnud suur tunnete puudus. Kindlustunne, hoolivus, armastus, pühendumine, tähelepanelikku, keegi, kes kuulaks ära, kallistaks ja oleks lihtsalt minu jaoks olemas.

Kokkuvõttes. Minu ja S-i vahel on nüüd suur müür, pärast seda viimast sõnelust. Ta on minu vastu külm ja on võtnud hoiaku, et ma ei kuulu siia, et ma lahkun varsti.

Aga ma vähemalt püüdsin. Kindlasti on pool sellest müürist minu tekitatud, sest ma ei näita oma tundeid välja. Osalt ei oska ja osalt ei julge. Aga mis seal ikka.

Püüan vaikselt edasi. See lahing on kaotatud. Esimesel võimalusel kaon jalust. Enam ei tee emotsiooni ajel tormakat, rumalat otsust. Loodan, et olen mineviku veast õppinud. Kõik see draama eksiga algas nendest samadest tunnetest, sellest samast probleemist.

Mõni tahab minna tagasi minevikku ja parandada vead. Mina ütlen ikka, et samas olukorras ja samade teadmiste juures teeksin ma sama vea uuesti. Õnneks pakub elu ikka aeg-ajalt samu olukordi, tundeid ja siis on hästi, kui inimene on õppinud vigadest ja oskab juba teisel katsel parema valiku teha. Lisan, et ma pole ka mingi geenius, ma teen teinekord sama viga 5-10 korda. Lihtsalt, et olla veendunud, et see on viga. :D

***

Homme on viimane tööpäev. Olen emotsioonitu. See ei ole mulle veel kohale jõudnud. Kolleegidele on, aga mulle mitte. Olen natuke pikaldane.

***

Sellel korral sai vähe nalja. Vast järgmisel korral tulen jälle oma “cool”-i maskiga. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>