Pool katsumusest on läbi (teine pool veel)

Jah. Aeg on läinud mega kiiresti ja kohustusi on olnud rohkem kui olen suutnud täita. Aga ma veel toimetan, mis on hea. :)

Ma ei hakka oma stressist rääkima. Öeldakse, et mingi stressitase on isegi hea ja edasiviiv, aga minu stress on kasvanud jälle üle käte.

Ei oskagi millestki kirjutada. Minu päevad on täitnud õppimine ja ma ei usu, et see on kirjutamist väärt.

***

Olen palju arutlenud, mõtiskelnud oma mineviku üle ja analüüsinud ennast. Koolis on need priimused suures stressis ja paaniliselt karjuvad õpetaja järele. Mis minule on natuke kummaline. Neil oleks nagu mingi võistlus elu ja surma üle, kusjuures prioritiseerivad kiirust. Otseloomulikult olen mina juba ette see mahajääja ja eks see natuke kriibib mu ego, sest mul on ju see kõrge ja hästi kõlav kraad. (Püüan enda vastu hea olla ja seada endale reslistlikud eesmärgid, ootused.)

Meil on väga tugev klass ja kõik on üli püüdlikud ja tublid. Mis on hea. Õpetajad ka kiidavad. Seega see, mida ma seal näen ei ole traditsiooniline taani kool.

Mina ei ole traditsiooniline ja pole käinud traditsioonilises eesti koolis, seega ei oska ma võrrelda olukorda eesti koolis toimuvaga. Aga…

See on ju minu blogi ja minu mõtted, seega panen need kirja (olgugi, et võrdlen raamidest väljas olevaid asju). :D

Ma mäletan, et kui ma olin väike. Ma ei suuda  meenutada, mis klassis ma käisin (arvan, et 3.-5.). Igathes, meil oli koolis üks luuletus inglise keeles. Õpetaja tõlkis selle ära, suuliselt. Me pidime selle meelde jätma. Mäletan, et toona olime me liiga väiksed veel, et konspekteerida (seega kaldun arvama, et see oli 3. klass). Igatahes… Ma olin juba toona stressis, sest õppimine oli minu võti, väljaspääs sellest kodust (õhkonnast, mis oli kodus). Igatahes, ma ei tabanud kõike. (Teate ju, et stress võtab tähelepanuvõime ja mälu jne.)

Läksin koju ja palusin isalt abi tõlkimisel. Ütlesin, et ma ei mäleta, mida õpetaja koolis rääkis. (Emal oli alati kiire. Me elasime toona maal, seega kojusõit juba võttis oma aja ning pidime teiste järgi ootama, kõik lapsed pidid kooliga valmis olema.) Igatahes, mu isa andis mulle inglise-eesti sõnaraamatu kätte ja ütles: “Tõlgi. Mina inglise keelt ei oska.” Ma vaatasin seda punaste kaantega raamatut ja seda sõnade rida (kõik algasid a-tähega), aga minul oli ju vaja sõna, mis algas M-ga. Küsisin, kuidas ma leian selle sõna. Isa ütles, et kõik sõnad on tähestikulises järjekorras ja tähestik peab mul juba peas olema, suur tüdruk. Ja nii sees siis oligi. Istusin tunde koos selle raamatuga ja tõlkisin.

Kui kooli läksin ja pidime oma tõlked ette lugema või õpetajale andma… Ma ei tea… Igatahes… Minu tõlke üle naerdi… Sest ma olin tõlkinud milky-way “piima-tee”. Jah, see oli valus ja alandav. Edaspidi olin vait ja püüdsin koolis veel tähelepanelikum olla ja kodus veel hoolikam olla.

Kuidas see väike seik mind mõjutas? Minu elu ja tulevikku? Alates sellest hetkest ei küsinud ma abi. Ma olin pettunud oma isas, sest tema abi polnud just eriti väärt. Olin pettunud koolis ja õpetajas, et minust naerualune tehti või et lasti mul naerualuseks saada… Ma ei tea… Väikse kodaniku emotsioonid.

Igatahes… Mina ei küsi abi. Mul on raske abi küsida. Ja nüüd enam ei taipagi abi küsida. Vahel oleksin isegi valmis abi küsima, aga lihtsalt ei tule selle peale, et abi küsida.

Aga selles taani koolis ma näen, et õpetaja lõpetab oma jutu, annab ülesande selle just läbitud teema kohta ja samal sekundil karjub 3-6 õpilast õpetaja järele ja küsivad, kuidas seda ülesannet teha. Minu tõlgendus, nad ei püüagi ise aru saada, nad lähevad kohe lihtsamat vastupanu teed ja küsivad.

Siin on õpetajal suurem vastutus. Või õpetajad teevad rohkem kui eestis tehti. Õppetöö on ülesehitatud nii, et toimub pidev kordamine. Terve päev korratakse samat asja, tunnis vaadatakse üle kõik variandid. Õpetaja toob konkreetsed näited, kus varasemalt on vigu tehtud… Ehk siis… Klassis saad sa kogu vajamineva teadmise. Ole mees ja tule kohale.

Kui sa oled natuke aeglasem, siis tuleb sul ka koduseid täid teha. Selles mõttes, et ise lugeda samat peatükki, mis koolis sai läbitud. (Kohustuslikud kodused tööd on ka, aga kui oled klassis kiire ja tabad kiiresti, siis on sul aega need ülesanded juba koolis ära teha, seega kodus pole midagi).

Suuri koduseid töid alustame koolis. Ongi nii, et üks tund istume vaikuses ja kirjutame IT-aines dokumendi-ülesannet. Ja õpetaja on seal ja kättesaadav ja aitab. Kusjuures õpetaja on nii nõutud, et inimesed on järjekorras ja ootavad (või noh, kohapeal ootavad, kuna õpetaja nendeni jõuab). Ja siis tuleb õpetaja ja ütleb, et ava see kaust, vaata seda lehekülge, see on sama harjutus, mis õpikuski, tee sama moodi, aga kasuta andmeid, mis on antud ülesandes.

Klassikaaslased on nagu minu vastandid, nad sõltuvad abist. Eile tegime ettevõtte-majanduse aines ühte eksami ülesannet. Õpetaja ütles, et enne kui küsid vaata õpikust. Aga ei… Seda nad ei kuulnud või eirasid. Neil oli vaja kiiresti ja seega nad ütlesid, et nad juba vaatasid, aga ei leia…

Minu jaoks oli see kummaline. Sellel korral polnud kiirus oluline. Oluline oli, et nad ise teeksid ja ise mõtleksid, sest eksami ajal ei tohi õpetaja aidata. Seda oli vaja treenida.

Aga me oleme teisest ajadimensioonist (nad on 10-13 aastat minust nooremad) ja teisest kultuuriruumist ja lisaks olen ma ise üks veidrik.

Mina õppisin, et ma pean oma märkmed korda tegema, et ma kiiresti vajaliku info leiaksin ja ma pean oma stressi-taset tugevasti langetama.

Kui see eelnev on võib-olla natuke negatiivne kirjeldus või klassikaaslaste omadus, siis tegelikult on nad mulle väga suureks eeskujuks. Nimelt, nad tunnevad huvi. Nad küsivad ja nad panevad end näitesse sisse. Nt kui me peame tegema kampaania Nike’le, siis nad suudavad end tõsiselt sinna ettevõttesse sisse mõelda. Nad kirjeldavad ja näevad ülesannet sellest nurgast, et nad on seal ettevõttes ja tuleb teha mingi kampaania.

Mina seevastu olen realistlik ja taktikaline. Mina ei keskendu sellele, et tegemist on Nike’ga (kallis bränd ja sportrõivad jne). Mina vaatan, et ülesandeks on teha üks kampaania. Punkt üks, tuleb leida sihtgrupp ja siis on punkt kaks ja punkt kolm jne… Ja need kõik asjad peavad olema seotud ja nende puhul tuleb kasutada õpitut ja erialaseid termineid… Ühesõnaga, ülesande eesmärgiks on näidata, kas oled arusaanud õpitud peatükist.

Minu lähenemine on väga tehniline. Mulle tundub isegi puine. Mis ei ole ise-enesest halb, sest minu eriala puhul tuleb järgida seadust punkt-punktilt (isegi kui see tundub tobe) ja vähem arvata või oletada…

***

Ma vihkan grupitöid ja seetõttu ma just peangi neid tegema. :D Igatahes, see viimane grupp, mille ma sain oli tohutult hea. Ma tajusin esimest korda, et mitu pead on ikka mitu pead. Et grupp suudab luua rohkem väärtust kui iga indiviid eraldi (mõtlen, et sumeerida iga indiviidi väärtus üheks ja seda võrrelda grupi loodud väärtusega). Tavaliselt olen ma üksi grupitöö teinud, teised on saanud lohetada, sest ma olen olnud kohusetundlik ja kartusest, et nad ei tee, siis olen teinud tagavara variandi ja see ongi läinud käiku.

Aga nüüd töötasid grupis kõik. Me arutasime, nad selgitasid mulle asju. Mina hoidsin silma peal, et kõik õpitu saaks kasutatud ja kõik oleks omavahel seotud ja nemad olid loomingulised ja tõid mu reaalsusesse ning ütlesid, et selle konkreetse ettevõtte puhul see teooria ei toimi, sest see on teistsugune ettevõte… Ma ei oska kirjeldada, kui meeldiv ja ootamatu ja positiivselt üllatav heureka see oli.

Ülikooli ajal ma teadsin, et õige vastus on, et gruppi panus on suurem ja rohkem väärtusloov kui üksikute indiviidide summeeritud panus. Ma ei uskunud sellesse. Sest minu kogemus oli midagi muud (ma pole hea liider, pole kogemust). Nüüd kogesin omal nahal seda. Mu silmad oleksid nagu avanenud. :D

***

Ma arvan, et mul kodus kaasa antud see hirm või respekt või… Kui õpetaja või õppejõud rääkis, siis ma võtsin kõik omaks. Nende sõna oli mulle seaduseks ja kui nemad nii ütlevad, siis nii ka on ja punkt. Ma ei arutanud seda edasi. (See on tänapäevani nii. See teeb mu puiseks.)

Aga siin Taani koolis on teisiti. Siin pole sellist suurt respekti (mis kõlab halvasti, aga on ka hea), sest nad kahtlevad õpetaja sõnades. Kahtlemine on oluline sõna. Nad mõtlevad kaasa ja kui õpetaja ütleb midagi, mis nende varasemate teadmistega kokku ei lähe, siis nad ütlevad seda ja oskavad tuua ka näite, sest nad on “kohal”.

See on see, mida ma nende puhul imetlen. Nad julgevad oma eriarvamuse välja öelda. Nad ei võta õpetaja seisukohta “tõsikindla väitena”. St neil on eriarvamus, neil kujuneb eriarvamus…

Ma oleksin suurepärane usklik/terrorist. :D Minu juht ütleb, et sa pead seda tegema. Ja ma teengi. Olgugi, et see tundub mulle vale. Mul on respekt ja ma allun. (Minu alateadvus. Trauma lapsepõlvest vist. Isa oli raske käega ja kõva häälega.) :D

Ma ei tuleks selle pealegi, et õpetajaga vaielda või arutada. See kõleb natuke tobedalt ja uskumatult, aga nii see ju on. Varem lihtsalt ei märganud nii palju.

Ma kardan eksida. Ma kardan, et see on vale, kuidas ma mõtlen. Ma ei ole endas kindel. Ma olen rohkem kindel nendes teistes (õpetajad), sest nemad on väga enesekindlad, neil on kogemus, neil on rohkem teadmisi. Mida minusugune ikka asjast teab. :D

Lõpuks jõuame samasse punkti tagasi. Probleemiks on minu madal enesekinldus. Ma ei hakka lahkama, miks mu enesekindlus nii madal on… Aga näed… See “väike” (tegelikult suur) probleem lööb välja ka sellises hoopis teises kohas. Ma poleks uskunud, et õppimise protsessi võib pärssida madal enesekidlus/enesehinnang.

Õppimine on ju rohkem nagu “info sisse”-protsess, mitte kommunikatsioon “info vahetus”-protsess. Samas madal enesehinnang on rohkem nagu see kommunikatsioon… Näete siis… Ma mõtlen nagu robot, mitte inimene.

Aga mu pisarad on ehtsad (robotid ei nuta ju) ja mul on tunded. :D

Ma hakkan oma kodust tööd tegema. Mõnusat lugemist! :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>